Nädala juubilar JAWAHARLAL NEHRU 120

Jawaharlal Nehru sündis Allahabadis. Tema isa Motilal Nehru oli India Rahvuskongressi ühe suurema partei juhte. Küllalt varakult pani ta oma poja Jawaharlali, kelle nimi hindi keeles tähendab „kallihinnaline rubiin", Inglismaale väga mainekasse kooli. 1912. aastal tuli Jawaharlal tagasi Indiasse, taskus juristidiplom Cambridge'i ülikoolist, ning asus tööle Allahabadis oma isa advokaadibüroos.

Samal ajal oli ta rahumeelsete vahenditega India iseseisvuse eest võitleva Rahvuskongressi üks aktiviste. Tutvumine Mahatma Gandhiga aitas tal oma teadvuses sünteesida India rahvusliku omapära seoseid läänelike ideedega.

Jawaharlal Nehru võttis aktiivselt osa Mahatma Gandhi initsieeritud kampaaniast mitte teha koostööd koloniaalvõimudega ning Inglise kaupu boikoteerida. Koloniaalvõimudele Rahvuskongressi tegevus ei meeldinud ja seetõttu veetis Nehru ühtekokku umbes 10 aastat kõikvõimalikes vanglates ning pidi kannatama võimude provokatsioone.

1929.aastal valiti Nehru India Rahvuskongressi esimeheks. Kümne aastaga, 1938. aastaks, partei liikmete arv kümnekordistus -tõustes  viie miljonini. Samal ajal toimus aga lõhenemine hindude ja muhamedlaste vahel - viimased hakkasid nõudma sõltumatu Pakistani (Puhaste maa) moodustamist. Kui Nehru 1936. aastal järjekordsest vangistusest vabanes, esines ta Rahvuskongressi ees, kinnitades, et tema arvates on India jaoks üksainus lahendus - sotsialism.

„Kui lausun seda sõna, ei pea ma silmas vaid laialivalguvat humanistlikku ideed, vaid täpset teaduslik-majanduslikku ideed... Ma ei näe teist teed peale sotsialismi, et kaotada tööpuudus ning India rahva degradeerumine ja allasurutus. Selleks on vaja suuri revolutsioonilisi ümberkorraldusi meie poliitikas ja ühiskonnakorras... See tähendab eraomanduse likvideerimist (väikeste eranditega) ja praeguse, kasumijahile suunatud süsteemi muutmist kooperatiivse tootmise kõrgemate ideaalide kohaselt," kuulutas Nehru.

1947. aasta juulis sai Nehrust esimene iseseisva India valitsusjuht ja välisminister (mitmeil aastail ka kaitseminister). Sama aasta  juunis oli  India Rahvuskongress häälteenamusega vastu võtnud Inglismaa ettepaneku luua Indias kaks iseseisvat riiki - India Ühendus ja Pakistan. (Juba aastail 1947-1948  toimus India ja Pakistani vahel sõda vaidlusaluse Kashmiri provintsi pärast. Lõpptulemusena läks kolmandik sellest piirkonnast Pakistani kontrolli alla, suurem osa aga liideti Indiaga. Teatavasti pole see vaidlus lõppenud tänapäevalgi.)

Nehrul õnnestus peaaegu 15 aasta jooksul koguda praktiliselt kõik India alad, ka rannikul asuvad Prantsuse ja Portugali kolooniad, ühtse iseseisva riigi haldusse, mis tema initsiatiivil kuulutati 1950. aastal demokraatlikuks vabariigiks.

Noore India Vabariigi konstitutsioon keelas rahvus-, usutunnistus- ja kastipõhise diskrimineerimise. Sisepoliitiliselt üritas Nehru eelkõige lepitada omavahel kõiki Indias elavaid rahvaid, eelkõige aga hinduiste, muhamedlasi ja sikhe. Majanduses viis ta sisse planeerimise ja turumajanduse printsiibid. Tal õnnestus säilitada tasakaal Rahvuskongressi parempoolse, vasakpoolse ja tsentristliku fraktsiooni vahel. Samuti tegeles ta sellega, et siluda sotsiaalseid ja klassivahesid.

Nehru pooldas riikliku sektori tugevdamist majanduses ning 1948. aastal võeti vastu resolutsioon, millega kehtestati riiklik monopol raudteetranspordis, aatomienergeetikas ja relvatööstuses. Veel määrati 17 tähtsamat tööstuse valdkonda riikliku regulatsiooni objektideks ning natsionaliseeriti India Reservpank, aasta hiljem aga allutati erapangad riiklikule kontrollile.

Maailmas oli Jawaharlal Nehrul väga suur autoriteet. Temast sai üks sõjalis-poliitilistesse blokkidesse mitteühinemise poliitika autoreid. Tolleaegse India prioriteedid olid rahu, neutraliteet, antikolonialism ja blokivälisus.

Ühena esimestest tunnustas Nehru valitsus Hiina Rahvavabariiki, mis aga ei hoidnud ära 1959. ja 1962. aastal Hiina-India teravaid piirikonflikte Tiibeti pärast.

50-ndatel aastatel ja hiljemgi arenesid India ning USA suhted. Kirjutati alla tervele reale majandusliku ja tehnilise abi lepetele, samas aga ütles Nehru otsustavalt ära USA sõjalisest abist 1962. aasta India-Hiina konflikti ajal.

 Nehru võttisvastu Nõukogude Liidu abi, kui Moskva liitlaseks ei hakanud. Vastasseisu tõttu Hiinaga küll Delhi ja Moskva teineteisele lähenesid ja võeti  ette palju ühisprojekte, kuid alles peale Nehru sai Indiast Nõukogude Liidu tegelik liitlane.

Jawaharlal Nehru on tänini üks populaarsemaid isiksusi Indias. Kaks tema järeltulijat, tütar Indira Gandhi ja tütrepoeg Rajiv Gandhi olid samuti India peaministrid. Tõsi küll, mõlema elu katkes mõrtsuka käe läbi. Nehru ise aga elas kõrge vanaduseni ja suri Delhis südamerabandusse. Tema tuhk puistati pühasse Jamuna jõkke.

IVARI VEE

Jaga |