Nädala juubilar VACLAV HAVEL 80

 Haveli ühe kreedo leiab 1989. aasta septembris ajakirjas "Vikerkaar" avaldatud artiklist „Poliitika ja südametunnistus“: „…meie kõikide ees, ükskõik, kas me elame Läänes või Idas, seisab üks põhiülesanne. See ülesanne on valvsalt, läbimõeldult, alati ja igal pool kõigest jõust seista vastu Ideoloogiate, Süsteemide, Aparaatide, Bürokraatiate, Kunstlike keelte ning Poliitiliste loosungite anonüümsuse isikupäratu ja ebainimliku võimu irratsionaalsele iseliikumisele, kaitsta end tema kompleksse ja võõrandava surve eest…“

Vaclav Havel sündis 5. oktoobril 1936. Ta kasvas jõukas ettevõtjate ja intellektuaalide peres, kellelt 1948. aastal võimule tulnud kommunistid konfiskeerisid suurema osa varast. Perekondlik taust sai takistuseks õpingute jätkamisel ning ta töötaski neli aastat keemialaboris assistendina. 1954. aastal õnnestus siiski lõpetada õhtukeskkool. Päritolu takistas aga ka kõrghariduse omandamist. Poliitilistel põhjustel olid temale välistatud õpingud humanitaarvaldkonnas. Nii sai ta kõrghariduse Tšehhoslovakkia Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas aastatel 1955–1957.

Teatrikooli sisse saamine algul ebaõnnestus ja Havel hakkas tööle Prahas ABC Teatris. Töötades teatris „Divadlo Na zabradli“ kirjutas ta oma esimesed näitemängud -- temast kujunes tšehhi absurditeatri eredaim viljeleja.

Esimeseks oma lavastuseks oli „Aiapidu“ (1963), mis tõi kohe rahvusvahelise tuntuse.

Seda, kuidas Vaclav Havel mõtestas lahti mõiste „näidend“, võime lugeda 1991. aasta 1. veebruari "Sirbist": „Näidend on ilmselt neist [mõeldud luulet ja proosat] erinevalt pooltoode, iseendaks saab ta alles teatris. Teater on aga jälle nii sotsiaalne nähtus, mis sõltub rohkem kui miski muu võimalusest eksisteerida avalikkuse ees.“

Havelil läks siiski korda jätkata haridusteed Praha Kunstiakadeemias. Draamakunsti Akadeemia lõpetas ta 1967. aastal.

Tulles korraks tagasi Vaclav Haveli lapsepõlve juurde, võib öelda, et juba toona kujunes välja tema keskkonnasõbralik maailmavaade. 1989. aasta "Vikerkaares" ilmunus meenutab ta pilti, kus külakoolist koju tulles kiiruga ehitatud vabriku (ilmselt sõjatehase) kõrget korstnat nägi. „Korstnast tõusis paksu pruuni suitsu, mis hajus sinisesse taevasse. Seda vaadates oli mul tunne alati, et tegu on millegi väga kohatuga – inimesed määrivad taevast.“

Samas kirjutises arutleb Havel: “Süüdi pole teadus kui selline, vaid teadusajastu inimese ülbus. Inimene lihtsalt pole jumal ja jumala mängimisel on kibedad tagajärjed.“

Kuuekümnendatel aastatel avaldusid üha tugevamini püüdlused vabaduse ja demokraatia poole nii Nõukogude Liidus kui ka Euroopa sotsialismileeris tervikuna. Tšehhoslovakkias oli vastavate ideede elluviijaks kommunistliku partei liberaalsem tiib eesotsas Alexander Dubčekiga. Ulatuslike reformide ehk Praha Kevade käigus tagati kogunemis-, reisimis-, usu- ja väljendusvabadust.

Demokratiseerimisel ja vabamate tuulte toomisel kultuuri lõi aktiivselt kaasa ka Vaclav Havel. Pärast seda, kui Nõukogude Liit koos teiste Varssavi pakti riikidega Tšehhoslovakkia 20. augustil 1968 okupeeris, algas seal loomingulise intelligentsi represseerimine. Haveli näidendid keelustati. Toona kolmekümnendates aastates mees ei andnud aga alla, vaid kolis Prahast maale, kus jätkas kirjutamist ja vaimset võitlust kommunistliku režiimi vastu. Muu hulgas korraldas ta totalitaarideoloogia-vastase muusika kontserte.

Muusika ajendaski Vaclav Haveli jõudmist dissidentliku tegevuse kõrgpunkti. Liikumise „Harta 77“ manifest kutsus Tšehhoslovakkia valitsust üles tagama 1975. aasta Helsingi lepetes sätestatud inimõigusi. Samal aastal kirjutas Havel Tšehhoslovakkia liidrile Gustav Husakile avaliku kirja, milles taunis kommunistliku poliitika hukutavat mõju.

Kommunistliku režiimi olemust kritiseeris Vaclav Havel 1978. aastal avaldatud essees „Võitmatute võim“. 1979 aitas ta luua komiteed ebaõiglaselt karistatute kaitseks. Võimulolijad ei jäänud seda rahulikult pealt vaatama -- Havelile mõisteti mitmeid kordi vanglakaristus, 1979. aastal vangistati ta neljaks aastaks.

Havel oli keskseks tegelaseks 1989. aastal Tšehhoslovakkias alanud revolutsioonilistes sündmustes – Sametrevolutsioonis. Veel sama aasta veebruaris tuli tal aga vangi minna. Ajakiri „Kultuur ja Elu“ on ära trükkinud Vaclav Haveli kõne kohtus, kus vabadusvõitlejast kirjanik ütles muu hulgas järgmist: „Kõige enne tuleb nentida, et sõnad „riigivastane“ ja „kommunismivastane“ kaotasid juba ammu otsese tähenduse, sest nad on pikaajalisel ja päris omavolilisel kasutamisel saanud ainult häbistavaks sildiks, mis kleebitakse külge kõigile, kes on võimule ükskõik mis põhjusel ebamugavad.“

„Nüüd istub maailmakuulus kirjanik järjekordselt vanglas. Tema vapper naine ja toredad lapsed toetavad teda nendel teenimatutel vanglakuudel. Moraalne võit on nii või teisiti ausa inimese, mitte silmakirjalikku totalitaarrežiimi päralt,“ kirjutas "Kultuuri ja Elu" samas numbris Arvo Valton, kes Haveliga ka kohtunud oli.

20. novembril 1989 pidas vanglast vabanenud Havel Vaclavske platsil poolemiljonilisele rahvahulgale kõne, kus julgustas jätkama režiimivastaseid meeleavaldusi: „Tõde ja armastus peavad valdama valede ja viha üle!“

Sametrevolutsiooni tõttu pidi kommunistlik partei kapituleeruma ja moodustama koalitsiooni Kodanikufoorumiga.

 1989. a 29. detsembri valimistel sai Havel Tšehhoslovakkia ajutiseks presidendiks.

5. juulil 1990 valis vabalt valitud parlament Haveli uuesti presidendiks. Presidendina lõi ta uusi suhteid maailma liidritega ja aitas üles ehitada Tšehhoslovakkia välispoliitika alustalad. Ta õhutas sotsiaalseid reforme, keelustas surmanuhtluse, vabastas kõik poliitvangid ja sulges riigi sõjatehased. Esimese riigipeana maailmas kutsus ta ametlikule visiidile dalai-laama.

 Uued olud tõid aga muudatusi kahest maast ja rahvast moodustatud riigi poliitikasse.

Nimelt 1992. aastal hakkas Slovakkia jõulisemalt taotlema autonoomiat. Havel, kes pooldas Tšehhoslovakkia terviklikuks jäämist, astus sama aasta 20. juulil ametist tagasi. Toimus riigi jagunemine Tšehhiks ja Slovakkiaks. 26. juulil Vaclav Havel valiti Tšehhi Vabariigi presidendiks.

 Isiklikus elus kujunes Havelile raskeks 1996. aasta, kui 27. jaanuaril suri tema abikaasa Olga, kellele on pühendatud vanglas kirjutatud raamat „Kirjad Olgale“. Samal aastal diagnoositi Havelil kopsuvähk; kops tuli eemaldada. Pikaajalisel haiglaravil hoolitses Haveli eest näitleja Dagmar Veskernova, kellega ta pärast haiglast välja pääsemist 1997. aasta jaanuaris abiellus.

 1998 valiti Vaclav Havel uuesti viieks aastaks (viimaseks ametiajaks) Tšehhi presidendiks. Sellesse perioodi jäid Tšehhi ühinemine NATO-ga ja kutse saamine Euroopa Liiduga ühinemiseks.

Vaclav Havel oli viimane endiste Nõukogude bloki riikide dissident, kes võimult lahkus. Samuti oli ta kõige kauem teeninud riigipea postkommunistlikus Euroopas. Nii läks sageli tõeks osutunud fakt, et revolutsioon sööb oma laps,i temast mööda.

Märkimisväärne roll on Vaclav Havelil olnud ka Eesti ja teiste Baltimaade taasiseseisvumises. „Eriti tihedad olid nõupidamisel (1990. aastal toimunud Rahvarinde Haabneeme konverents) meie kontaktid Tšehhi Kodanike Foorumi juhtidega. Võib-olla aitasid need sidemed kaasa sellele, et sügisel just Vaclav Havel esines Pariisis OSCE nõupidamisel ja nõudis Balti riikide iseseisvuse taastamist,“ kirjutab Edgar Savisaar oma raamatus „Peaminister“ (lk. 181).

1996. aastal külastas Vaclav Havel Eestit. Usutluses „Postimehele“, ainsale ajalehele, millele Havel nõustus intervjuud andma, nimetas ta oma visiidi eesmärgiks näidata Tšehhimaad kui uut ja iseseisvat riiki.

 Oma loomingu ja eluaegse inimõiguste eest võitlemise ja avameelsete arvamuste avaldamise eest on Václav Havel saanud nii riiklikke medaleid kui ka rahvusvahelisi auhindu ja nimetatud mitme ülikooli audoktoriks. Ta on pälvinud Austria riikliku kirjandusauhinna, Erasmuse preemia, Karl Suure auhinna, Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärgi, Franz Kafka auhinna.

Vaclav Havel suri 18. detsembril 2011. Tema nime kannab Praha lennujaam, mis olevat Euroopas suuruselt teine.

 JAAN LUKAS

Jaga |