Oleksime vabad ka ilma Eesti Kongressita

1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus. Selles ei kahelnud keegi. Küsimus oli 1990. aastal ju mitte „kas?" (nagu püütakse täna sisendada), vaid „kuidas?".

Probleem oli, kuidas panna nii Washington kui ka Moskva meie unistust tõsiselt võtma. Washingtonile jäi määravaks see, mida arvas Moskva. Ilma Eesti tollase valitsuse liitlase Jeltsini jah-sõnata oleks ka 1991. aasta augustis Lääs „järjepidevuse" ja „okupatsiooni" juttudele kurdiks jäänud, nagu oli seda olnud 50 aastat. Moskvas ei teinud keegi mitte kordagi (!) märkama, et Eesti Kongress on üldse valitud.

Kuid veelgi hullem - Läänes, sh USA-s tekitas kabuhirmu isegi mõte, et lõhestunud Baltikumis läheb „palavaks". Miljonite venelaste kuulutamist paariateks ei õigustanud mingi okupatsioon.

Eesti Kongress - milleks?

Probleemis, kuidas Rahvarinne nägi Eesti Kongressi valimisi, oli praktiline küsimus vaid üks: mida me võidame ja mida võime kaotada?

Üsna peagi oli selge, et Eesti Kongressi ideoloogid - Kelam, Velliste jt - mängivad kahekordset mängu. Eesti Kongressi kui eesti rahva tahteavalduse kõrval tähtsustus üha enam kongressi mandaadi toel pürgimine jagamatule võimule. Kes julges näidata, et Kelam, Laar jt tahavad saada ainsaks võimuks Eestis, sai kohe süüdistuse, et on "Moskva agent".

Et ERSP näeb Eesti Kongressis oma käepikendust, oli päevselge, kui Kodanike Komiteede juhid keeldusid ettepanekust, et nad omakorda, kui Rahvarinne toetab Eesti Kongressi, toetaksid Ülemnõukogu valimisi. Vähe sellest, et nad ei asunud Ülemnõukogu valimisi toetama, - nad jõudsid Eesti Kongressi valimise eel koguni selleni, et Kelam, Adams, Velliste jt kutsusid Ülemnõukogu valimisi hoopis ära jätma!

Moskva stalinistidele oli ERSP boikott Ülemnõukogu suhtes teretulnud.

Iga Eestile head sooviv ja mitte iga hinna eest võimu juurde trügiv poliitik pidi nägema katastroofi. Ühelt poolt valitakse Ülemnõukogu, milles istuvad peamiselt muukeelsed intrid (iseseisvuse vastased), ja teisel pool on ERSP kontrollitud Eesti Kongress, mida ei tunnusta ei N Liidus ega maailmas mitte keegi!

Rahvarinde piisav esindatus Eesti Kongressis tagas, et vaatamata ERSP survele ei kuulutanud Eesti Kongress end kohe kõrgeimaks võimuks Eestis. Kuid formaalse eesmärgi saavutamine - Kelami, Velliste jt peaaegu jagamatu võim Eesti Kongressis - kahjustas otsustavalt usaldust Eesti Kongressi vastu isegi Eestis. Kongressil valitud Eesti Komitee juhatuses oli Rahvarindest vaid üks (!) inimene. Kongressi kümnekonna komisjoni juhid olid valdavalt ERSP-lased.

Võim ei anna aga ei oskusi ega autoriteeti. Eesti Kongressi toetus oli Ülemnõukogu mõjukusest mitu korda madalam. Eesti Komitee rolliks jäi rahvast lõhestav paberisõda.

Kas Eesti Kongressi oli vaja?

Lühidalt vastaks: jäänuks Eesti Kongress kokku astumata, poleks ajalugu läinud teisiti. Kuid eesti rahvas oleks taastanud iseseisvuse ilma tarbetu lõhestuseta, mis räsib meid tänaseni. Leedus kongressi ei vajatud, Lätis läks see sisuliselt laiali.

Eesti Kongressi kokkuastumise päeval taastas Leedu Ülemnõukogu (milles oli juhtivaks jõuks Leedu rahvarinne Sajudis) Leedu iseseisvuse! Leedu seisis Moskva terrorile edukalt vastu vaid seetõttu, et rahvast ei õnnestunud lõhestada.

Läti (nagu ka Leedu) pagulased mõistsid, et võimulepürgijate toetamine on mäng rahva saatusega. Läti Kongressis tingimusteta võimu üleandmist nõudnud liidrite asemel asus Läti pagulus kogu jõuga Ülemnõukogu toetama.

Õnneks piisas kodueestlastel realismi, et vaatamata Kelami, Velliste jt vastupingutustele suudeti valida Ülemnõukogu, luua head suhted Jeltsiniga jne.

1991. aasta augustis taastas meie iseseisvuse Eesti Ülemnõukogu, kus valimised võitnud Rahvarindel oli ütelda otsustav sõna.

REIN RUUTSOO

Eesti Kongressi saadik, Eesti Komitee liige

Jaga |