Rakvere vajab endiselt vahetust!

Mina muidugi ajasin kohe sõrad vastu. Päris mitmel põhjusel. Esiteks, minu isik - olgem ausad, mind on võimalik üsna mitmeti rünnata. Ja seda konkurendid ka agaralt tegid.

Mulle endale küll ei lähe sellised rünnakud korda, aga arvasin, et ehk on parem, kui mu erakonnakaaslased ei pea hakkama kuidagi välja vabandama, et miks neil Rakveres niisugune mees kandideerib.

Teiseks, prohvetid on ikka kuulsad pigem mitte omal maal. Kolmandaks, mu elusaatus on kujunenud selliseks, et eelistan elukohana kas täiesti üksildast metsatalu või suurlinna korterelamut. Mulle tundus, et minu kui kandidaadi jaoks ei tarvitse 17 000 elanikuga väikelinn üldse sobida.

Aga Edgar rääkis augu pähe. Täpselt samamoodi, kui ta rääkis mulle augu pähe 2007. aasta Riigikogu valimiste eel, kui tahtsin Isamaaliidust lahkuda, et mitte kunagi enam tegelda poliitikaga.

Ärme ela kibedas minevikus!

Oma toonast otsust pole mul tulnud kahetseda. Mitte sellepärast, et oleksin teinud hiilgavat poliitikukarjääri. Pigem sellepärast, et Keskerakonnas olen tundnud end vajalikuna ning minuga on arvestatud ja mul on lastud tegutseda oma parema äranägemise järgi. Just see ongi andnud lootust, et ühel ilusal päeval võivad asjad meie riigis veel paremuse poole liikuma hakata.

Saan aru, et kõigepealt peame ise muutuma ja alles siis saab hakata muutuma maailm meie ümber. Algatuseks tuleb ise pingutada ja anda endast kõik mis võimalik, ja alles siis saame loota, et teisedki meie ümber muutuvad. Ja kui teised meie ümber ka ei muutu, saame ise muutudes neid ehk paremini suunata. Tuleme rasketes olukordades ise toime. Ja ikkagi muutub elu meie ümber. Põhiline on mitte klammerduda olnusse. Mitte võtta kõike kui enesestmõistetavat. Mitte kibestuda.

Kui neist põhimõtetest lähtuda, suudab inimene tõusta ka pärast väga ränka kukkumist. Eks me ikka vaata lugupidamisega neid, kes ka ränkade katastroofide järel leiavad endas jõudu taas nullist alustada. Ja pisukese kadedusega imetleme inimesi, kes suudavad neile kurja teinutele andestada. Andestada hoolimata asjaoludest.

Tahan näha inimlikke poliitikuid

Sellised on minu elupõhimõtted inimesena ja sellised on mu põhimõtted ka poliitikuna. Mina ei taha ega kavatse olla eluvõõras ja tuim ametnik. Tahan olla inimene. Selle sõna kõige mõnusamas mõttes. Ja arvan, et minu elu on selles suhtes tõendiks mu taotlustele, sest see on olnud keerukas, seiklusterohke ja kirev. Ja kui ka kõik pole olnud eeskujulik, siis on see vähemalt olnud sügavalt inimlik. Just sedasama inimlikkust tahaksin näha neis poliitikutes ja ametnikes, kes meie elu üle otsustavad.

Paraku ei näe ma seda inimlikkuse karismaatilist sädet nende silmis kuigi tihti. Pigem peegelduvad sealt võimuiha, rahaahnus, domineerimissoov, rumalus, kadedus või lihtlabane õelus ja ülbus. Ka viimaste valimiste ajal kuulsin Rakvere kohaliku tasemega "poliitikatippudelt", kuidas nad on teinud kõik õigesti ja kuidas asi on seaduslik. Ja seda rõhutati kui asja, mille üle inimene võiks uhke olla.

Mina sellist seisukohta ei jaga. Olen veendunud, et kui politseinik päti pokrisse pistab või kohtunik kurjategija vangimajja mõistab, peab asi olema seaduslik ja tehtud õigesti. Aga poliitik võiks rääkida pigem ikka õiglusest. Pigem hoolivusest, kui sellest, et "kõik on seaduslik". Minu kogemus ütleb, et neid "kõik on seaduslik"-seltskonna esindajaid võiks rahvas kõige vähem usaldada. Need on kalgistunud inimesed, kellele peale sellise seaduslikkuse enam muid inimlikkuse mõõdupuid jäänud pole.

Müüdavad respublikaanid ja rohelised petavad jätkuvalt

Kui oleme päris ausad ja vaatame peeglisse, siis tunnistagem, et uut jõudu ja uut tulemist oleme poliitikas oodanud juba õige pikka aega. Meie lootusi on kütnud uued erakonnad ja mõnigi nägu nendes. Aga vaadakem, mis need erakonnad meiega on teinud. Kõige rängemalt on rahvast petnud ja mõnitanud Res Publica. Ja maksnud selle eest ka oma hinda. See partei on kadunud. Aga kusagile pole kadunud nende tipp-poliitikud ja nende poliitikute müüdav mõttelaad. Ma ei tahakski siinkohal heita neile ette mitte niivõrd Lihula veriseid sündmusi, kui just nende toimepanijate müüdavust ja põhimõttelagedust. Ja ometi petavad nad endiselt endale Isamaaliiduga liidus olles välja valijate hääli.

Teine samasugune erakond on Rohelised. Lootused neile olid suured. Aga mida on nad suutnud oma valijatele anda? Arvan teadvat, mida nad on endale kindlustanud. Kas siis tõesti minnakse valimistele selleks, et kindlustada midagi endale?! Ju siis...

Vana kamp vajab väljavahetamist

Kindel on see, et vana kamp vajab väljavahetamist. Aga ühtegi uut parteid selle ülesande täitmisel usaldada ei saa. Nemad tulevad ja hakkavad kohe tegelema kas isikliku heaolu küsimustega või on siis poliitiliselt nii kogenematud, et ei suuda võtta vastutust. Või mis siin suutmisest rääkida! Neid juhib teinekord ettenägelikkuse ja ka küünilisuse asemel hoopis lauslollus.
Aga see on selline üldine jutt. Mina pidin rääkima siin Rakverest ja rakverlastest. Kõigepealt tahan kõiki enda valijaid südamest tänada. Peaaegu 600 häält konservatiivses väikelinnas on uuele tulijale väga arvestatav volitus. See paneb mulle tõsise kohustuse. Ja ma tean, et pean seda kandma ning ennast iga rakverlase jaoks tõestama. Kuidas siis veel! Usute, et olen opositsioonis istuva volikoguliikmena õnnelikum, kui oli Andres Jaadla mõnekümne häälega esmakordselt linnapeaks saades? Ma ei tea, millise vastuse te sellele küsimusele enda jaoks andsite, aga kinnitan teile, et mina olen õnnelik.

Esiteks, saan jätkata tööd televisioonis. Teiseks, saan tegelda iseendaga, näiteks omandada seni pidevalt paremaid aegu ootama lükatud kõrgharidust. Kolmandaks, mul on korralik katselabor, kus demokraatia toimimise võimalikkust katsetada. Neljandaks, mu suurim väljakutse ei ole mitte istuda röövlikambas ja rahvalt saadud raha omasuguste taskusse jagada, vaid tõestada, et minu aated pole rahaks vahetatavad ja minu põhimõtted müüdavad. Seda võin täna küll sõnades öelda, aga praktikas pole keegi mind n-ö puhastustulle lükanud. Kõigepealt, olen kindel, tahab kodukandirahvas näha tuleproovi ja siis otsustada. Mina olen valmis.

Rakvere rahvas teab

Ainus, mis mind kogu loo juures nukraks teeb, on asjaolu, et Rakveres vahetus aset ei leidnud. Sisuliselt jäi võimule vana kamp, kelle kooskäimist iseloomustab seadustatud saamahimu ja vaimse vägivalla abil realiseeritud võimuiha. Küll Rakvere rahvas teab, millest räägin. Aga niipalju on ometi muutunud, et neil on olemas nüüd oma Võsapets, kes tegutseb tuntud viisil ning kõige kättesaadavamal ja tõhusamal moel. Usun, et minu südikuses ei kahelda, sest tõin televisiooni uue tuule, millega nüüd täidavad oma purjeid kõik telekanalid ning isegi AK "paneb Võsapetsi". Mul on ka Rakvere volikogu jaoks olemas idee, kuidas võimurite kiremöllu ämbritäie külma veega maha jahutada ja panna nad rahva peale mõtlema. Raskel ajal tuleb see kasuks,  uskuge!

Muidu juhtubki nii, nagu mulle paljud rakverlased ütlesid, et neil tehakse kett lühemaks ja toidukauss tõmmatakse kaugemale. Oma valijate, nende peaaegu kuuesaja inimese abiga teen ära selle, millega pole seni hakkama saadud - teen volikogu töö kättesaadavaks ja mõistetavaks igale tavakodanikule, olgu ta siis jurist, keevitaja või töötu karjak. See on minu eesmärk, ei rohkem ega vähem.

PEETER VÕSA, Rakvere linnavolikogu liige, Keskerakonna juhatuse liige

[esiletõste] PEETER VÕSA:

Kõigepealt tahan kõiki enda valijaid südamest tänada. Peaaegu 600 häält konservatiivses väikelinnas on uuele tulijale väga arvestatav volitus. See paneb mulle tõsise kohustuse.

Jaga |