Kõrgõzstan näitab, et Aasias ei ole Lääne tüüpi demokraatia võimalik

Suured kired Kõrgõzstani järjekordse valitsuse kukutamise ümber on tänaseks enam-vähem raugenud. 2005. aasta nn tulpide revolutsiooniga võimu haaranud Koermanbek Bakijevil on võim käest võetud. Tõsi, valitsusvastane mäss nõudis ligi 100 inimese elu.

Kohtusin Akadeemia Nord rektori professor Rein Müllersoniga, et vestelda Kõrgõzstanist ning Kesk-Aasiast, mida ta hästi tunneb. Õigusteaduse doktor Müllerson  on suure osa oma elust tegelnud rahvusvahelise õigusega. Ta oli Eesti asevälisminister, neli aastat oli ÜRO Inimõiguste Komitee liige. Aastail 2004-2005  töötas ÜRO regionaalnõunikuna Kesk-Aasias, avaldades sellest  raamatu „Central Asia: A Chessboard and Player in the New Great Game" (London, Kegan Paul & New York, Columbia University Press, 2007). Töötas kaua professorina Londonis. Ta on avaldanud 11 raamatut ning sadu artikleid rahvusvahelise õiguse ja poliitika valdkonnas. 1995. aastal valiti ta maailma prestiižikaima juristidekogu, Genfis asuva Rahvusvahelise Õiguse Instituudi liikmeks (sinna kuulub kogu maailmast ainult 100 liiget).

Mis Kõrgõzstanis ning laiemalt Kesk-Aasias praegu toimub?

Kõrgõzstani sündmustel on oma sisemised impulsid. Nendeks on korruptsioon ja rahva vaesus ning sellesama rahva lootuste täielik purunemine. Pärast eelmise presidendi Askar Akajevi võimult kõrvaldamist 2005. aastal rahvas lootis, et läheb paremaks. Akajevi režiim algas ju lootustandvalt. Ta oli küllalt demokraatlik ning tema valitsemise algusaastatel oli Kõrgõzstan Kesk-Aasias kõige liberaalsem riik, kui seda sõna tolle regiooni kontekstis üldse kasutada saab.

Seejärel muutus režiim aina autokraatlikumaks ja korrumpeerunumaks. 2005 toimus „tulpide revolutsioon" - võimule tulid teised jõud ning uus valitsus, mis korrumpeerus veel kiiremini. Mingeid reforme läbi ei viidud.

Raha saadi peaasjalikult kahel viisil. Esiteks ameeriklastelt, Manase sõjaväebaasi rentimisest. Siis aga võttis Šanghai Koostööorganisatsioon, mille liige ka Kõrgõzstan oli, vastu otsuse, et Kõrgõzstan peab alustama Washingtoniga läbirääkimisi baasi sulgemise üle. Venemaa lubas Bakijevile suurt laenu, ning Bakijev hakkaski nagu natuke ameeriklasi pigistama. Baasi staatust muudeti, mille käigus renditasu mitmekordistus. Venemaa oli Bakijevile osa lubatud rahast juba üle kandnud; too aga võttis ja pettis mõlemat poolt.

Rohkem pettis Bakijev küll Venemaad, kuid peteti ka Läänt, kes püüdis Biškekile peale suruda teatud majanduslikke ja poliitilisi reforme. See, et mingeid reforme ei toimunud ning et rahva elu ei paranenud, oligi peapõhjus, miks nüüd riigipööre toimus. Kellegi kätt kusagilt väljastpoolt pole küll vaja otsida.

Mulle tundub, õigemini - ma tahaks väga loota, et Washington ja ka Moskva saavad aru, et nende vastasseisul peavad ikkagi mingid mängureeglid olema. Varem oli nii, et Bushi administratsiooni eesmärk oli ära kasutada Venemaa naabrite, nimelt Ukraina, Gruusia ja ka Kõrgõzstani, venevastaseid jõude, et Venemaale survet avaldada, teda USA sõjaväebaaside ja  kohalolekuga ümber piirata, kasutades sealjuures ära Venemaa nõrkust ja Jeltsini valitsuse järeleandlikkust.

(Ameeriklased kutsusid Jeltsini esimest välisministrit Andrei Kozõrevi - „yes-man", erinevalt tema eelkäijast Andrei Gromõkost, kes oli külma sõja ajal „no-man". Ega kumbki hüüdnimi kõlanud eriti austusväärselt.)

Venemaa omakorda püüdis toetuda neis riikides teistele jõududele, neile, kes pärast „värvilisi revolutsioone" opositsioonis olid, tahtes nii oma mõju seal suurendada. Käis vägikaikavedu, milles eelkõige kannatasid just need riigid ja rahvad. Mingeid tõsiseid reforme ette ei võetud, loodeti Venemaa või Lääne abile.

Toon näite, mis illustreerib Venemaa ümber käivaid geopoliitilisi mänge. Olin 1994. aastal Bakuus, kus kohtusin tollase Ameerika suursaadiku Richard Kauzlarichiga. Küsisin temalt: millised on Ameerika huvid Kaukaasias? Saadik vastas ilma keerutamata, et Armeenias huvitavad neid armeenlased, Aserbaidžaanis nafta ja Gruusias Ševardnadze.

Noh, on arusaadav, mis asi on nafta. Armeenlased huvitavad ameeriklasi seepärast, et Ameerikas elab palju armeenlasi ning piirkonniti võivad valimistulemused sõltuda armeenia diasporaa eelistustest. Ja Eduard Ševardnadze huvitas ameeriklasi seepärast, et ta oli juba Gorbatšovi ajal välisministrina väga ameerikameelne poliitik ja Lääs toetas teda.

Loomulikult Lääs pettus Ševardnadzes, sest korruptsioon oli Gruusias suur ja inimesed vaesed, aga veelgi tähtsam oli, et Gruusia tahtis tagasi saada Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, mis kaotati 1992. ja 1993. aastal. Ševardnadze jõudis arusaamisele: selleks, et taastada kontroll nende regioonide üle, on vaja kuidagi Venemaaga kokku leppida.

Gruusia ja Venemaa suhete paranemine polnud aga hoopiski Bushi administratsiooni huvides. Saadi aru, et kui Ševardnadzel õnnestub Venemaaga kokku leppida ning need territooriumid tagasi saada, on Gruusia Washingtoni mõjupiirkonnast väljas. Seepärast vahetatigi Ševardnadze, kes oli ju oma olemuselt kah ameerikameelne, aga kaval (ega teda asjata nimetatud hõberebaseks), Saakašvili vastu, kes oli sirgjooneliselt ja vankumatult ameerikameelne.

Midagi sellist toimus ka Kõrgõzstanis - Akajevit taheti ära kasutada Venemaa vastu, ja kui ta lootusi ei täitnud, vahetati ta välja Bakijevi vastu, kuigi, nagu 2005. aastal, olid ka viis aastat hiljem rahutuste peamised põhjused sisemised.

Olen veendunud, et Venemaa ja Lääs peaksid kokku leppima mängureeglites, sest vastasseisus pole ei Venemaa ega Lääs kunagi midagi võitnud. Kaotanud on aga kõige rohkem rahvad, kelle territooriumil suurriigid oma geopoliitilisi mänge mängivad. Venemaa ei tohiks püüda õõnestada naaberriikides valitsusi, mis seal võimul on, Lääs aga ei tohiks õhutada venevastast meelsust, nagu tehti Ukrainas ja Gruusias, ning kasutada neid riike selleks, et suruda Venemaad ringkaitsesse.

Kui läänemeelsed jõud on võimul, ei saa ju öelda, et just Venemaa teeks hirmsaid jõupingutusi, et neid kohalt lahti saada. Tundub, et nii Kõrgõzstanis kui ka Ukrainas ja Gruusias on ikkagi tegemist nende poliitikute endi äärmiselt lolli käitumisega. Kas pole nii?

Loomulikult on nad käitunud ebakompetentselt ja rumalalt. Nad on korrumpeerunud ja asjatundmatud. Seda muidugi. Isegi inglise ajakirjanik Edward Lucas, kes oma raamatus „Uus külm sõda" kutsus Läänt üles kaitsma Venemaa naabreid tema vastu, nimetas neid naabreid ebakompetentseteks, tujukateks ja sallimatuteks (ma loodan, et ta Eestit ei mõelnud). Venemaa sekkus 2004. aastal väga tugevasti, ja ma ütleksin - lausa jõhkralt, Ukraina presidendivalimistesse. Janukovitš ja Juštšenko olid siis kandidaadid ning Putin isegi ilmus koos Janukovitšiga tolle valimiskampaania ajal Kiievis tribüünile. See oli loomulikult teise riigi siseasjadesse sekkumine, ning nii ei tehta. Samas maksis see Venemaale kõvasti kätte ja andis tugeva tagasilöögi. Pärast jälle Lääs toetas võimsalt „oranži revolutsiooni".

„Oranži revolutsiooni" pooldajatel oli ju täiesti pretsedenditu ülekaal?

Jah, seda küll. Täielikku üksmeelt loomulikult polnud, kuid siiski oli enamik ukrainlasi „oranži revolutsiooni" poolt. Kahjuks ei pannud Juštšenko oma edasises elus esikohale mitte Ukraina huve, vaid hakkas väga läbinähtavalt täitma Bushi administratsiooni ülesandeid. Ülesanne oli: Ukraina NATO-sse!

Vaadake, enamik grusiine nähtavasti pooldab NATO-sse astumist, mida ei saa aga öelda osseetide ja abhaaside kohta  See tähendab, et kui Gruusia oleks NATO-sse võetud, millest täna enam juttu ei ole, oleks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kindlasti niisuguse liitumise vastu olnud. Sel juhul, kui isegi 2008. aasta sõda poleks olnud, oleks Gruusia need territooriumid kaotanud.

Ukrainas on pidevalt umbes 60-70% elanikkonnast NATO-sse astumise vastu; Krimmis ning Donbassis ja üldse Ida-Ukrainas olid inimesed peaaegu 100-protsendiliselt vastu.

See tähendab, et kui keegi otsustab liita Ukraina NATO-ga, läheb suur osa Ukrainast kaduma. Sama asi juhtuks, kui kellelgi tuleks pähe Ukrainat Venemaaga ühendada - siis kaotataks Lääne-Ukraina.

Mulle tundub, et Janukovitš on sellest õppinud. Ma ei tea, kui kompetentne ta on tipp-poliitikuna, aga tundub, et ta on aru saanud: niisugusele riigile nagu Ukraina on mitte ainult kasulik, vaid isegi eksistentsiaalselt vajalik omada häid suhteid nii Venemaa kui ka Läänega. Sellist poliitikat dikteerivad Ukraina ajalugu, geograafia ja ka demograafia. Täna rõhutab Janukovitš just seda, et temale on ühevõrra lähedal ning ühevõrra kaugel nii Venemaa ja Euroopa Liit kui ka Ameerika Ühendriigid. Kõige tähtsam peaks talle olema Ukraina huvide kaitse, ja see, kellega tihedamat koostööd teha, sõltub neist huvidest.

Loodetavasti Kõrgõzstani uus valitsus võtab õppust omaenda ja ka oma naabrite vigadest.

Kas on võimalik, et Kõrgõzstanis ei valitsetaks klanniti, nagu seda on kogu aeg tehtud? Et poleks maffiavalitsusi, kus kõigile parematele kohtadele kohe sokutatakse sugulased?

Kõigepealt teeksin vahet maffia ja klanni vahel. Maffia on juba olemuselt kuritegelik organisatsioon. Klannid (hõimud, džuusid, traditsioonilised laiad perekonnad jne) on Kesk-Aasias kogu aeg olemas olnud; nad on ajaloolised, traditsioonilised, ja sellega peab arvestama.

Ega mõnes Kesk-Aasia riigis olekski vaja üldvalimisi väga tihti korraldada. Valimistes võiksid osaleda vaid klannide juhid, sest ega situatsioon praktiliselt ei muutuks. Kõrgõzstanis võib see natuke muutuda, Kazahstanis veel rohkem, sest nemad on rohkem nagu europiseerunud ning neis on tunduvalt kõrgem haridustase, seda just tänu Venemaa kolonialismile ja Nõukogude Liidu poliitikale. Kuid Afganistanis ja Uzbekistanis küll midagi ei muutuks. Kui selles regioonis valimised toimuvad, tundub Lääne inimesele imelik, kuidas seal mõni mees saab mõnes piirkonnas 90-99% häältest. Saab ikka küll, sest kõik hääletavad omainimese poolt, ja mõnes kohas võib see toetus olla lausa 100-protsendine.

Nii et klannidest ei saa ei üle ega ümber, mis loomulikult ei tähenda, et kõik peaks jääma nii korrumpeerunuks kui Bakijevi ajal. See, kuidas Bakijev kõik oma vennad, pojad jt sugulased soojadele kohtadele upitas, oli ikkagi midagi rohkemat kui tavalised klannisuhted. Klannid peaksid omavahel kokku leppima. 2005. aastal tuli võimule Bakijevi ja Kulovi tandem. Kulov oli põhjast ning sai peaministriks, Bakijev oli lõunast ja sai presidendiks. Niisugune tasakaal kestis aga vähe aega.

Kõrgõzstan jaotub laias laastus kahte ossa: majanduslikult enamarenenud Põhja-Kõrgõzstan ja Fergana orus asuv Lõuna-Kõrgõzstan, ning nende vahel mäed. Fergana org on kõige tihedamalt asustatud piirkond Kesk-Aasias - selline islamismi häll. Seal on koos Uzbekistan, Tadžikistan ja Kõrgõzstan, ning kõrval Afganistan. Loomulikult on see küllalt probleemne piirkond. Seda just tänu erinevatele tegutsevatele islamiorganisatsioonidele.

Tundub, et üks tõsisem probleem piirkonnas on narkokaubandus ja -vedu?

Jah, Tadžikistanis, kui 2004. aastal ÜRO esindajana Kesk-Aasias töötasin, olid narkoprobleemidega tegelevad kolleegid seisukohal, et umbes 30% Tadžikistani majandusest on otseselt seotud narkootikumidega. Kõige suurem oli see protsent just Tadžikistanis, sest selle piiri Afganistaniga on kõige raskem kontrollida. Kõrgõzstanis on loomulikult samuti nii - kogu piirkond tegeleb narkotransiidiga.

Kui mõelda, miks on Venemaa selle piirkonna kontrollimisest nii huvitatud, siis üks põhjusi Washingtoni ja Moskva vägikaikavedamise kõrval on loomulikult narkootikumid, mis voolavad eelkõige Afganistanist läbi Kesk-Aasia riikide Venemaale, sealt edasi Lääne-Euroopasse.

Kõrgõzstanis oli olemas tasakaal, millal see kadus?

Bakijevi ja Kulovi vahel algas peaaegu kohe võimuvõitlus, ning Bakijev väljus sellest võitjana. Kulov oli sunnitud opositsiooni minema.

Lõunast pärit Bakijev tugines suuresti oma klannile. Toon näite. Veel enne „tulpide revolutsiooni" oli mu sõber, ajakirjanik, ühe poliitilise liidri usaldusmeheks, ja ma küsisin: „Kui palju ta sulle maksab, et sa tema peale nii palju aega raiskad?" Ta vastas: „Meil ei maksta niisuguste teenete eest. Kui ta mulle maksaks, oleksin mina nagu tema sulane. Maksmise aeg tuleb hiljem - kui too poliitik presidendiks, peaministriks või ministriks saab, siis saan ka mina kas ministriks või mõned kasulikud äritellimused." Sel moel need asjad Kesk-Aasias käivad ja sel nähtusel on isegi oma, keskaasialik termin - tan ata (tan - võrdne; ata - isa).

Kord ütles mulle Felix Kulov, kui ta oli peaminister, et Kõrgõzstanis tuleks teha nagu Hiinas, kus kohaliku võimu tähtsamad esindajad on pärit teistest provintsidest.

Loodan, et nüüd tuleb võimule teistsugune valitsus. Ma ei usu küll, et Roza Otumbajeva jääb liidriks. Mitte ainult seepärast, et ta on naine ja naistesse suhtutakse Kesk-Aasias teatud eelarvamusega. Tal puudub tugev poliitiline tagala. Arvatavasti tuleb võimule jälle mingi tugev  mees. Kõik võib loomulikult otsast peale alata, aga loodetavasti on ka kirgiisid õppust võtnud. Mingit läänemoodi demokraatiat seal loomulikult ei tule, aga enam-vähem stabiilne valitsus, mis ei hooli vaid enda ambitsioonidest ja heaolust, vaid ka oma riigist ja rahvast, on täiesti reaalne.

Veelkord kordaksin: tähtis on, et välisjõud jälle ei hakkaks seda paljukannatanud riiki ja rahvast jaotama lääne- ja venemeelseteks ning Kõrgõzstani juhid lähtuksid ainult oma riigi ja rahva huvidest (peale oma klannide ja perede huvide muidugi!), aga mitte Kremli või Valge Maja huvidest. (Muuseas, Biškekis on ka oma Valge Maja).

Tuli meelde veel üks lugu. Kui USA suursaadik Iraanis William Sullivan, aastatel 1978-1979, veel enne islamirevolutsiooni, püüdis Iraani šahhi veenda, et see valitseks natukenegi demokraatlikumalt ja liberaalsemalt, ning teda pehmelt süüdistas inimõiguste rikkumistes, ütles šahh umbes nii: „Mulle meeldiks küll valitseda nagu Rootsi kuningas, kuid mul on selleks lihtsalt liiga vähe rootslasi."

Ja tõepoolest, Kõrgõzstanis on võib-olla tuhandeid väga kõrgesti haritud inimesi, kes isegi võiksid juhtida suvalist lääneriiki, kuid nad ei saa juhtida Kõrgõzstani, sest seal pole lihtsalt piisavalt „rootslasi".

Eks tõesti, mentaliteet on ju hoopis teine.

Mentaliteet, ajalugu, naabrid ja kõik muu on teine. Seal ei ole võimalik sisse viia läänelikku liberaalset demokraatiat. Aga võimalik on see, et riik oleks stabiilsem, et korruptsiooni oleks vähem, et inimõigusi ei rikutaks massiliselt.

Ma tegelikult ei ütleks, et Kõrgõzstanis oleks massiliselt inimõigusi rikutud. On selline organisatsioon nagu Freedom House, kes aeg-ajalt hindab inimõiguste olukorda erinevates riikides; nende andmeil on Kõrgõzstan ja ka Afganistan pooldemokraatlikud riigid, aga Kazahstan on näiteks täielikult mittedemokraatlik riik.

Minu arust on see vale. Kõrgõzstan pole tõesti kunagi olnud diktatuuririik, vast ainult Bakijevi ajal ta sinnasuunas liikus. Lihtsalt keskvõim on olnud suhteliselt võimetu ja võib tunduda, et riik on vabam.

Kazahstanis on olukord stabiilsem ja valitsus võimekam asju ajama. Nazarbajev on minu meelest selline "valgustatud autokraat". Paljud ütlevad, et see on tunduvalt parem, kui mingi suhteline vabadus, kus lokkab kuritegevus, kus sind võidakse tänaval tappa ja pidevalt toimuvad rohkete inimohvritega riigipöörded.

Kazahstan areneb viimasel ajal selles "valgustatud autokraatias" vist väga edukalt. Noorte riigi kulul välismaale õppima saatmine juba tähendab midagi.

Jah, 3000 stipendiumi aastas. Kusjuures see on suhteliselt aus süsteem. Olen ise kohtunud nende stipendiaatidega - äärmiselt arenenud noored inimesed.

Oht on loomulikult olemas. Nimelt sõltub "valgustatud autokraadi" isiklikest omadustest äärmiselt palju. Kes tuleb võimule pärast Nazarbajevit? Ning kui immuunne on niisugune juht lähikonna mõjutustest? Väga palju sõltub inimese sisemisest jõust, sest pugejaid, kes sosistavad kõrva ainult seda, mis talle meeldib, tekib autoritaarse liidri kõrvale palju.

Millised on siis perspektiivid? Piirkond ju käärib tugevasti.

Ma ei usu, et Kõrgõzstanis tuleb kodusõda. Tuleb muidugi mingi varade ümberjagamine, aga arvan, et see pole teab mis tõsine probleem. Siin on alati uus võim äri ümber jaotanud. Sellist olukorda, nagu oli osseetide ja abhaasidega Gruusias, kus riik, kui ta ei vii läbi tasakaalukat ning regionaalselt ja etniliselt balansseeritud poliitikat, võib lõheneda ja alata kodusõda, Kõrgõzstanis ei ole. Kuigi riik geograafiliselt jaguneb Põhjaks ja Lõunaks, mis on lahutatud kõrgete mägedega, ning kus kehtib klannide süsteem, on Kõrgõzstan etniliselt küllaltki homogeenne. Ainult et Lõunas elab küllaltki suur protsente usbekke, aga neil ei ole märgata irredentistlikke püüdeid.

Kas olete nõus, et see regioon pisut stabiliseerub, sest Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted muutuvad?

Jah, need suhted on muutumas, ning minu arust on see väga positiivne tendents. Venemaa ei ohusta Ameerika globaalset domineerimist. Seda võib ohustada ainult Hiina.

Venemaa on loomulikult regionaaljõud ja ta tahab oma jõudu ka kindlustada. Tundub, et Venemaa püüab üldse suhteid naabritega stabiliseerida. Hiljutine õnnetus, mis tabas Poolat, ning see, kuidas Venemaa reageeris, oli  liigutav ja isegi üllatav.

Kui venelased on tavaliselt väga südamlikud inimesed, siis Venemaa valitsused ei ole sellega eriti silma paistnud. Samuti ei püüa ka Obama administratsioon olukorda regioonis destabiliseerida ning kasutada näiteks Poolat või mõnd teist riiki Venemaa vastu.

Kõik riigid saavad Vene ja USA suhete paranemisest vaid kasu. Venemaa pole ka ju enam Stalini või Brežnevi Nõukogude Liit. Mõte, et Venemaal on plaanis rünnata Eestit või Lätit või Leedut või mõnd teist naaberriiki, on minu arust täiesti absurdne.

Kui tõmmatakse paralleele Gruusia-Vene 2008. aasta sõja ja Eesti situatsiooni vahel, on minu arvates solvav meie riigile ja rahvale. Kuigi võib ja tulebki kriitiliselt suhtuda meie valitsuse välis- (nagu ka sise-) poliitikasse, ei ole jumal meid „õnnistanud" niisuguste liidritega nagu Gamzahurdia või Saakašvili. Palju rohkem kui Venemaa, on just nemad olnud õnnetuseks oma riigile ja rahvale. Kui esimese marurahvuslik poliitika tekitas situatsiooni, mida muidugi Venemaa oma huvides ära kasutas, siis viimane viis selle poliitika loogilise lõpuni.

Intervjuu toimumise ajal oli Bakijev kirjutanud tagasiastumispalve, mille ta eelmisel kolmapäeval tagasi võttis, avalikult teatades, et tema tagasi ei astu, oma vigu ei tunnista ning et mässu käigus hukkunud inimeste elud  polevat tema südametunnistusel.

On võimalus, et Bakijevit pani sellist avaldust tegema tema võõrustaja, Valgevene president Lukašenka, kes ise esines samal päeval talle omase emotsionaalse ja poliitiliselt lühinägeliku avaldusega Kõrgõzstanist ja Bakijevist. Sellest rääkides läks Lukašenka lausa nii härdaks, et pühkis pintsakukäisega salakavalalt habemetüükasse voolavaid heldimuspisaraid.

Eks paistab, mis Aasias nüüd siis edasi saab.

 IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |