Sõdimine Pronkssõduri ümber tuleb ükskord ometi lõpetada

Joosep Reinaru,      21. veebruar 2007


Ajaloo ümberkirjutamine ja võltsimine pole kultuurrahvale kohane. Niisugusena nagu igaühe elulugu oli, tuleb seda kajastadagi – suvalisi luulumõtteid ei tohi ajalooloogikaga segi ajada. See, et 60-aastase rahuaja järel püütakse sõjaaegset ajalugu „korrigeerida", tundub küll olevat väärastunud tegelaste tegevus. Kahjuks neid „dissidente" on meil üsna palju, kes vastavalt oma mõistusele teevad ajalugu ümber.

Paneb imestama, et mõned kangekaelselt nimetavad Eesti Korpuse võitlejaid okupantideks, kuigi Eesti territoorium okupeeriti Punaarmee poolt Stalini käsul 1940. aastal, ent Eesti Korpus loodi alles veebruaris 1942 nendest eesti poistest, kes olid Venemaale küüditatud ja Uurali töölaagritesse koondatud. Seal, Uurali-tagustes metsades 1942. a. juulis toimunud väliõppustel ütles marssal Voroshilov: „Teie väeosad peavad nüüd ise vabastama oma territooriumi fashistlikest okupantidest!" Eesti Korpus ei okupeerinud Eestit, vaid oli lahingüksus, mis täitis ülemjuhatuse käsku.

Pronkssõduri rajamise ajal, aastail 1945–1947 oli ENSV relvajõudude ministriks ja sõjakomissariks endine Eesti Korpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn. Ausamba valmimine ja kohavalik toimus tema isikliku kontrolli all. Avamisel viibisid kõik Eesti Korpuse staabiülemad ja diviisiülemad ning polgukomandörid. Kohal olid ka Vene väeosade juhid, sest see oli Tallinnas ainus ühine ausammas Teises maailmasõjas langenutele.

Mulle teeb häbi, et Eesti Korpuse komandöri büst Kadrioru keskkooli eest maha võeti. Kuhu see pandi, kas Okupatsioonimuuseumi? Kindral Pärna kuju tuleks paigutada auväärsele kohale, kasvõi Maarjamäele. Vastukaaluks meenutagem, et kolonel Rebane maeti väärikalt endiste Hitleri sõdurite poolt Metsakalmistule.

Ühinen Saaremaa ajaloolase Bruno Pao küsimusega: "Mis sunnib tänapäeval veel kordama ausammaste lõhkumist ja kääbaste kündmist, paneb külvama umbrohtu mälestustemurule?" Ta rõhutab, et mälestusmärk on püha ja selle rüvetaja on hauarüüstaja. Pao andmeil maeti 25. septembril 1944 Tõnismäele 13 Vene eelsalga sõjaväelast ja veel mitu vanemohvitseri, kes olid saanud surma Kahala järve piirkonnas. Matmiskäsu oli andnud tolleaegne Tallinna komandant polkovnik Vassili Võrk. Seda tehti tolleaegsete kommete kohaselt, mis ei vaja korrektsiooni praeguse ega tulevaste põlvede poolt. Tallinnaski on surnuaedu, mis on muudetud parkideks ja tänavateks või hoonestatud. Hauamaaniasse pole meil mõtet laskuda, sest kuus aastakümmet on juba oma töö teinud.

Linnarahva kohus on mälestada neid 50 miljonit sõja- ja okupatsiooniohvrit, kes langesid Teises maailmasõjas. Nende hulgas on ka paljud tuhanded eesti rahva liikmed. Tallinna linnavõimudel tuleb tagada Pronkssõdurile igavene turvalisus, sest kuigi sõjast on möödunud juba üle 60 aasta, pole siia veel püstitatud ühtset sõjaohvrite mälestussammast, mille eranditult kõik omaks võtaksid. Moraalselt poleks õigustatud, kui endised Stalini ja Hitleri sõdurid hakkaksid uusi oma sümboolikaga ausambaid püstitama, kuid ka vanu tuntud või tundmatu sõduri mälestusmärke rüvetada pole eetiline. Tänapäeva noorus peab austama sõjas langenute mälestusmärke, mis on püstitatud ükskõik millise võimu poolt, sest monumendid ja hauad on pühad paigad ning jäävad selleks ka pärast meid.

Ja veel – kui Pronkssõdur jäetakse vanasse kohta, siis tuleks teda uuesti pühitseda kõikide usutunnistuste kombe kohaselt, et maha pesta rüvetused ja ähvardused, mis sellele mälestusmärgile osaks on saanud. Võib-olla oleks sobilik leida sellele paigale uus nimi ja seal taasläita igavene tuli kõigi Eesti sõjaohvrite mälestuseks?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (56)