Eesti Muinsuskaitse Selts 20

TRIVIMI VELLISTE,      12. detsember 2007




Muinsuskaitseliikumine oli Nõukogude okupatsiooni aja ulatuslikest rahvaliikumistest esimene – see sai selgelt tajutava alguse muinsuskaitseklubide esimese kokkutulekuga Tallinna lähedal Jüris 18. oktoobril 1986. Esimesele järgnes peagi teine – 7. veebruaril 1987 Tallinna Kinomajas, kus sõnavõttudest koorus välja kogu liikumise vaimne eeskava. Peagi selgus, et muinsuste muinsus, mis tuleb ennistada, on Eesti Vabariik. Sest ilma selleta oleks vähe lootust kõigeks muuks, pikapeale häviks ka kogu pärand.
Muinsuskaitseliikumises oli algusest peale kaks haru: avaramapilgulisem tiib püüdis mõtestada ajaloolist ja rahvuslikku mälu võimalikult „suuremeelselt", kaasa haarates iseolemise põhialuseid, oma olemasolu juuri. Kitsalt rakenduslikum tiib lähtus põhimõttest „parem pool muna kui tühi koor" – olles ettevaatlikum ja pragmaatilisem, püüdes keskenduda pigem mälestiste praktilisele kaitsele.

Nüüd, kaks aastakümmet hiljem pole põhjust eelistada üht haru teisele. Mõlemad tiivad toetasid teineteist ja nendevahelises väitluses, kohati heitluseski, sündis loovat kõrgpinget, mis oli tarvilik edasiliikumiseks. Kumbki haru täiendas teist ja ühtekokku lõid nad vajaliku aluse ühiskondliku muinsuskaitsemõtte edenemiseks.
Vabadussõja ausammaste taastamine oli muinsuskaitseliikumise esimesi tähtsamaid ettevõtmisi, milles suurepäraselt põimusid muinsuskaitse vaimne ja praktiline pool – ühelt poolt oli tegemist iga üksiku mälestise taastamisega (millel võis olla suur kunstiline või kultuurilooline väärtus), ent teiselt poolt oli tegemist mälestuse taasärkamisega, s.o mälu kirgastumisega. Mõlemad poolused kokku andsid muinsusele vajaliku süvamõõtme.

Muinsuskaitseliikumise kõrgajaks kujunes 1988. aasta kevad ja suvi. Seljataha oli jäänud fosforiidivastase liikumise sünd ja just samadel päevadel aprillis, kui Tartus peeti muinsuskaitseklubide viiendat kokkutulekut, sündis ka Rahvarinne. Tartu muinsuskaitsepäevad olid muinsusliikumise kõrghetk ja ulatuslikem üksiküritus. Need päevad jäävad Eesti ajalukku sellega, et just siis toodi ulatuslikult tänavale sinimustvalged lipud, mis enam ei kadunud avalikust kasutusest.
1987. aasta aprillis Keilas aset leidnud kolmandal muinsuskaitseklubide kokkutulekul otsustati, et Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) asutav kogu peetakse sama aasta 28. novembril Tartu Ülikooli aulas. Ent vahele astus legendaarne Hirvepargi koosolek, mille korraldajaid seostati muinsuskaitseliikumisega. Nõnda ei lubatud EMS-il nimetatud päeval ja nimetatud kohas sündida. Kuupäev oli „halb" selle poolest, et see märkis Vabadussõja algust, koht aga näis olevat liiga rahvuslik ja liiga nooruslik.

Nõnda siis koguneski EMS-i asutav kogu hoopis 12. detsembril 1987 Tallinnas Ametiühingute Majja. (Ka see kuupäev ei olnud päris süütu – just 12. jõulukuu päeval 1918 jõudis Briti laevastik Vabadussõja kõige kriitilisemal hetkel Eestile appi.) Ametiühingute Maja ei ole enam, selle asemel kõrgub Rävala puiesteel moodne pilvelõhkuja. Seltsi asutamine täpselt kakskümmend aastat tagasi on ise muutunud mälestuseks, selles paigas asunud hoone aga (tahes-tahtmata) mälestiseks.

EMS-i väga oluliseks programmiliseks ettevõtmiseks oli sihipärane mälestuste kogumine ajalootoimkonna eestvõttel. Siin oli suureks abiks 1988. aasta kevadel loodud Välis-Eesti Muinsuskaitse Selts, kelle toel said mälestuste talletajad kasutada moodsaid magnetofone, kvaliteetseid helilinte, paljundusmasinaid.
EMS-i arheoloogiatoimkond võttis oma õlgadele esmapilgul üsna võimatuna näiva ülesande: üles leida ja koju tuua Eesti Vabariigi esimese valitsusjuhi ja riigipea Konstantin Pätsi maine põrm. Pärast mitmeid katsumusi ja pettumusi see ettevõtmine õnnestus ning riigipea sängitati suurte austusavalduste saatel 21. oktoobril 1990 Metsakalmistu mändide alla.

Aega, mida oleme harjunud nimetama laulvaks revolutsiooniks, võib sama hästi – või veelgi täpsemini – nimetada laulvaks restitutsiooniks. Sest see oli tõepoolest ennistamise aeg. Ennistada tuli kõike seda, mida oli võimalik ennistada. Ja nüüd on siis see muinsuste muinsus ammugi taastatud ja peame hoolt kandma, et meie ühismälu ei tuhmuks, et meie vaim püsiks virge ja meie juurtel oleks igaühe jaoks tähendus.
Loodetavasti suudab täna oma 20. sünnipäeva pühitsev Eesti Muinsuskaitse Selts nende ühiste paleuste nõutamisel endiselt lipukandja olla.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)