Kas me tõesti olime valel poolel?

KALJU MÄTIK,      27. november 2006

Endised natsismivangid on saanud Saksamaalt kompensatsiooni ja saavad seda veelgi. Endised kommunismivangid pole aga neile osaks saanud ülekohtu eest ikka veel ühtegi krooni ega rubla saanud.
Nõukogude ajal oli inimestel omavahelises vestluses kombeks öelda nende kohta, kes olid võidelnud punase okupatsioonivõimu vastu, et nad olid "valel poolel". Seda öeldi otse varjamatu irooniaga. Meie praegune olukord viib aga mõttele, et need inimesed, vähemalt praeguse riigivõimu seisukohalt, olid tõepoolest valel poolel. Ja seda ilma jutumärkideta.

Varandust jagati sissekirjutuse alusel

Omandireformi käigus korterite jagamisel või ärastamisel võeti aluseks nõukogude okupatsioonivõimu poolt antud sissekirjutus. Seega asetati kollaboratsionistid ja kolonistid suure osa Eesti Vabariigi kodanikega võrreldes eelisolukorda. Okupantide poolt riisutud vara "kompenseeriti" sageli libarahaga - nn kollaste kaartidega, mille turuhind oli tunduvalt madalam nende nominaalhinnast.
Ekskommunistide ja illegaalsete immigrantide eelistamine tavakodanikega võrreldes jätkub seniajani. Ilmekas näide selle kohta on Arnold Greeni ja Mart Nikluse juhtumid.
Kompartei kauaaegne funktsionäär A. Green ostis nõukogude okupatsioonivõimult maja, mis tegelikult kuulus Eesti Vabariigi kolonelleitnant Johannes Reinolale. Reinola ise oli nõukogulaste poolt mõrvatud, tema naine ja tütar põgenesid 1944. aasta septembris Saksamaale.
Ajakirjanduse andmetel ostis A. Green Reinolate maja 1989. aastal. Õigusriigis saab aga midagi osta ainult kas omanikult endalt või siis viimase volitatud isikult.
Green olevat maja remondiks ja ümberehitamiseks kulutanud umbes miljon krooni. AS Ottender & Toompere, kes valgustkartvate tehingute kaudu sai vabadusvõitleja Nikluse maja oma valdusse, tahtis, et Mart Niklus oleks talle oma kodus elamise eest hakanud maksma üüri 9000 krooni kuus.

Tallinna üür Tartu omast kõrgem

Reinola maja on Nikluse majast väiksem, krunt aga suurem, ja kuna üürid on Tallinnas kõrgemad kui Tartus, siis võinuks ka J. Reinola maja üür olla sama suur.
Seega oleks A. Green Reinolate majas elatud aastate eest pidanud omanikule üüri maksma veidi rohkemgi, kui ta elamu remondiks ja ümberehitamiseks tegelikult on kulutanud. M. Nikluse ema Elfriede Niklus tegi 1990. aastate algul kinkelepingu oma teise poja Sulev Nikluse tütarde nimele, kinkides Tartus Vikerkaare 25 asuva maja neile tingimusel, et need lähisugulased hooldavad teda seal kuni tema elu lõpuni.
Viimatimainitud seda aga ei teinud, mistõttu E. Niklus hakkas kohtulikult taotlema kinkelepingu tühistamist. E. Nikluse surma tõttu 1996. aastal jäi aga toiming lõpetamata. Oma testamendiga 1974. aastast oli E. Niklus maja pärandanud M. Niklusele. Teatavasti ei võta inimese poolt tehtud testament temalt õigust oma vara veel oma eluajal kasutada, müüa või kinkida. Kuna aga E. Nikluse pojatütred allkirjastatud lepingut ei täitnud, siis oleks küll loomulik olnud lugeda kõnealune kinkeleping kehtetuks. Kas tingimuslik leping üldse ongi kinkeleping? Seda enam, et veel paar nädalat enne oma surma 1996. aastal oli E. Niklus oma 1974. aastal koostatud testamendi, mille ta vahepeal oli täiesti unustanud, palunud lugeda ainukehtivaks. Kogu seda lugu on kohtutes senini arutatud ühekülgselt, üksnes omandiõigusest lähtudes. Erapooletud või kõrgema kvalifikatsiooniga juristid poleks muidugi ignoreerinud ka perekonnaõigust. Igal juhul oleksid nad E. Nikluse omakäeliselt kirjutatud viimset soovi arvestanud ning M. Nikluse pärimisõiguse oma kodule, millest ta eesti juristide kohtulike valeotsuste tagajärjel niigi rohkem kui 16 aastat ilma on pidanud olema, ennistanud.

Äraütlemise põhjust ei selgita keegi

Riigikohus oma kolmeliikmelises koosseisus - nende seas Triinu Vernik, kes praegu on president Arnold Rüütli nõunik - oli otsustanud, et asi on sisuliselt lahendamata ning saatnud selle tagasi madalama astme kohtusse uue otsuse tegemiseks. Uus otsus tehti küll, kuid sisulist lahendust ikkagi ei tulnud.
Nüüd pöördus E. Nikluse õigusjärglane M. Niklus uuesti Riigikohtusse. Kuna madalama astme kohtunikud kas ametialase küündimatuse, pahatahtlikkuse või mõnel muul põhjusel oma tööga toime ei tulnud, palus E. Nikluse seaduslik pärija M. Niklus Riigikohut see aastaid kestnud kohtuasi lõppude lõpuks ise ära lahendada.
Loakogu aga kompartei kasvandiku, selle kogu veel tolleaegse esimehe T. Verniku eesistumisel otsustas nüüd must-valgel: "Menetlusluba mitte anda."
Kas keeldumine oli ka mingil viisil motiveeritud või siis oli äraütlemise põhjuseks lihtsalt samas ülikoolis sama eriala lõpetanud inimeste kollegiaalne ringkaitse, jääb vähemalt esialgu teadmata. Kuigi nn laulvast revolutsioonist saadik on meile lubatud üles ehitada demokraatlik õigusriik, on postsovetlikus Eestis ühed ikkagi võrdsemad kui teised.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)