Tartu Ülikool haakristikulli päevil

RALF R. PARVE,      20. oktoober 2004


10. juulil 1941. aastal jõudsid Saksa armee üksused Tartu lähistele. Rühm militsionääre liikus Võru tänavalt Teguri tänavale. Raudteeülesõidu kohal silmati soomusautot ja tanketti. Need lähenesid. Soomusautol oli varda ümber punane lipp nagu Punaarmee lahingumasinatelgi. Kui aga sõjamasin kiirel sõidul Teguri tänavast alla keeras, lõi lipp tuules lahti ja selles paljastus valges sõõris must haakrist. Saksa ja nõukogude sõjatehnikas mitte vahet tegevatel miilitsatel polnud vintpüssidega soomuse vastu midagi teha ja mõistlikkusest, mitte aga patriotismist lähtuvalt otsustati plagama panna. Sellise pildi saab ühe kunagise miilitsamehe meenutusi lugedes.

Ent ajalool, nagu ka vorstil, on alati kaks otsa. Koguteosest "Eesti rahva kannatuste aasta" võib lugeda samast seigast mõnevõrra teisiti:
"Kella 17.00 ümber ilmusid ootamatult Võru tänavale kaks Võrust tulnud Saksa luureautot. Vastuastunud miilitsatest sai kaks kohapeal surma, kuna teised vahistati. Kuni Riia tänava mäeni edasi liikudes lasksid sakslased vahistatud miilitsaid autode ees joosta."
Nii, või siis teisiti, jõudsidki Tartusse Saksa väeüksused, keda "punasest katkust" vabanemise algupäevil peeti vabastajateks.

Peahoonesse akna kaudu
Tartu Ülikoolis oli saksa juhtkonna esimeseks sammuks kõrgkooli peasissekäigu reserveerimine aarialastele. Juba 1. augustil 1941. aastal ilmus ajalehes Postimees teadaanne, et ülikooli peahoones ei toimu asjaajamine senistes ruumides, vaid hoopis teises tiivas. "Rektori juurde, sekretariaati ja majandustoimkonda pääseb Gildi tänavalt selleks ehitatud uue trepi ja ukse kaudu," teatas ajaleht.
Tegelikult pidid rektor Edgar Kant, ülikooli sekretär H. Kauri, kõik õppejõud ja üliõpilased käima läbi ukseks kohandatud akna. Okupatsioonivõimud lubasid 1941. aasta sügisel korraldada ülikoolis üksnes lõpueksameid 20. novembrist kuni 31. detsembrini. Määratud tähtajal tunnistati lõpetanuks üksikud üliõpilased.

Adolf Hitleri eesmärgi vaimus
1942. aasta jaanuarikuus otsustasid okupatsioonivõimud anda loa õppetööks sõjaolukorras tähtsates teaduskondades: arsti-, veterinaar- ja põllumajandusteaduskonnas. Ülikool avati 29. jaanuaril 1942. aastal. Avaaktusele ülikooli aulasse saabusid, nagu taolistel puhkudel enne ja ka edaspidi, kõrged külalised. Nende hulgas Eesti kindralkomissari Karl Sigismund Litzmanni esindaja brigadenführer (kindralmajor) A. Aster, Tartu piirkonnakomissar Kurt Meenen ja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe. Ülikooli aula mitu esimest toolirida oli täis ametnikke ning mundrikandjaid.
Oma avakõnes teatas brigadenführer Aster, et teaduslikku tööd peab kandma võitlev hoiak, selleks, et "kaasa aidata meie mandri eelseisva saatuseküsimuse otsustamisele meie juhi Adolf Hitleri poolt seatud eesmärgi vaimus". Teatavasti on ülikoolis taolist jama hiljemgi aetud, ent siis nimetati Hitleri eesmärkide asemel juba Stalini, Lenini, Hruštšovi, Brezhnevi ning Gorbatšovi sihtmärke. Rahvatarkuski ju ütleb, et ajad muutuvad ning meie ühes nendega.
Põhieesmärgid ja tegelikkus jäävad sealjuures aga alati varju. Ka tookord polnud aulas viibijatel aimugi, mida oli Hitler oma võitluskaaslastele kitsas ringis öelnud: "Tuleb härrasteklass ja mitmesuguste parteiliikmete grupp, mis on paigutatud rangelt hierarhiliselt. Nendest allpool on nimetu mass, kõige alamad igaveseks. Veel madalamal on võidetud välismaalaste klass, kaasaegsed orjad."

Rassiteadus ei löönud läbi
Kommunistide ja natside kaadripoliitika meetodid on üsnagi sarnased. Kui nõukogudeaegne Tartu Ülikool takistas küüditatute vastuvõttu ning uuris hoolikalt kõrgkooli astujate ankeete, siis samalaadseid meetodeid kasutasid ka natsivõimud.
Sisseastujad pidid täitma arvukate küsimustega ankeedi, sealhulgas vastama küsimusele, millega tegeles üliõpilaskandidaat alates 22. juunist kuni Saksa vägede tulekuni. Ilma eksamiteta võeti ülikooli vastu neid, kes olid vähemalt pool aastat teeninud Saksa sõjaväes või siis silma paistnud bolševismivastase võitlusega. Hilisematel aegadel eelistati täpselt samamoodi juba Nõukogude armeest demobiliseerituid.
Kui nõukogudeaegsest Tartu Ülikoolist mäletatakse NLKP ajaloo õpinguid, siis aastatel 1942–1944 ei pidanud NSDTP ajalugu omandama. Ent sarnaselt teadusliku kommunismi kateedrile hilisemal perioodil asutati 1943. aasta teisel poolel ülikooli juurde antropoloogia ja rassiteaduse instituut. See õppeaine erilist läbilööki ei saavutanud.
Nõukogude ülikoolist saadeti üliõpilasi nn šeflustöö korras sügiseti kolhoosidesse kartuleid ning kapsast võtma. Kuid 1942. aasta märtsikuus ei löönud ülikooli õppetöös kaasa 40 õppejõudu, kes varusid sel ajal "töökohustusest" metsas puid. 1942. aastal kehtestati okupatsioonivõimude määrus, mille kohaselt pidi ülikooli astuja kõigepealt sooritama aastase kestusega sundusliku riigitööteenistuse.

Teadus rakendus sõja teenistusse
1942/1943. õppeaastal avati Tartu Ülikoolis lõpuks ka humanitaarteaduskonnad. Õppetööd alustasid õigus-, filosoofia-, majandus- ja matemaatika-loodusteaduskond. Nendes neljas teaduskonnas õpetati lühendatud õppekavade järgi, pannes rõhku peamiselt "praktilist laadi humanitaarteadusele".
1942. aastal kuulutas Ida-alade komissar Hinrich Lohse välja üliõpilastööde konkursi. Nagu allpool loetletud teemad näitavad, olid need sõjaajal vaid puhtpraktilise tähtsusega:
1. Ettepanekud Ida-alade Riigikomissariaadis esineva veejõu majanduslikuks kasutamiseks.
2. Kartulikasvatuse laiendamise võimalusi.
3. Võimalusi jõudlusvõimeliseks piimakarja omamajanduslikuks kasutamiseks.
4. Tüüfusepisikute-kandjate ravi.
Iga päevaga tungis sõjaterminoloogia üha enam ja enam ülikooli õppetöösse. 1943/44. õppeaasta immatrikuleerimisaktusel teatas näiteks tolleaegne üliõpilaskonna juht T. Reinhold:
"Teadus on rakendunud sõja teenistusse ning instituute ja raamatukogusid võib nimetada sõjaliselt tähtsateks käitisteks."
30. jaanuaril 1944. aastal kuulutati Eestis välja sundmobilisatsioon. Sundvärbamiste ja mobilisatsioonide tõttu oli Tartu Ülikooli jäänud 1944. aasta alguseks vaid 261 üliõpilast.
16. veebruaril 1944. aastal kuulutas rektor Edgar Kant välja loengute vaheaja 15. märtsini. Tööle jäid üksnes arsti- ja veterinaarteaduskond. Sellest ajast peale õpetöö ülikoolis faktiliselt katkeski.

Eestlane jääb eestlaseks iga võimu ajal
Juba 1944. aasta veebruarikuus nõudsid saksa ametivõimud Tartu Ülikooli ja kõigi Eesti kultuurivarade evakueerimist Ida-Preisimaale Königsbergi. Mäletatavasti Esimese maailmasõja ajal evakueerisid venelased ülikooli varad ja osa õppejõude Voronezhi. Ülikooli varasid pole me sealt siiamaani tagasi saanud.
Ent saksa võimud esitasid evakuatsiooninõude veelgi konkreetsemalt 16. märtsil 1944. aastal. Rektor Edgar Kant viibis sel ajal parajasti Tallinnas, kui talle juba järgmisel päeval saadeti Tartu Ülikoolist telefonogramm, milles teatati resoluutselt:
"… kogu ülikooli õppepersonal seisab vankumatult ja üksmeelselt Tartu Ülikooli evakueerimise vastu väljaspoole Eesti piire."
Kuid okupatsioonivõimud ei jäänud sellise otsusega rahule ning nende soovil toimus 21. – 23. märtsini uuesti teaduskondade ning rektoraadi ja dekaanide kolm nõupidamist. 23. märtsil sai Kant kokkuvõttena neist nõupidamistest teatada telefonogrammiga Tallinna:
"Tartu Ülikoolil puuduvad veenvad motiivid, mis põhjendaksid ja õigustaksid ülikooli evakueerimist Königsbergi resp. Ida-Preisimaale."
Ka endine Eesti Vabariigi peaminister ühines 22. märtsil ülikooli õigusteaduskonna liikmete nõupidamisel otsusega, et "puuduvad veenvad põhjendused Tartu Ülikooli evakueerimiseks väljaspoole Eestit …".
Tunnistagem siinkohal, et sellised sõjaajal tehtud julged otsused olid suure ajaloolise tähtsusega. Tartu Ülikooli töötajad võitlesid ennastsalgavalt eesti rahva vara Saksamaale vedamise vastu. Seda vara ei päästetud kommunistidele ega antud sakslastele – täiesti ühiselt mõeldi eesti rahvale kuuluvale varale, mida pidi säilitama endale. Tulgu siis mis tahes võim, kultuuriväärtused pidid jääma Eestile ning eestlastele.
Venelased tegid Königsbergist rusuhunniku ning meie kultuuriväärtustest oleks järele jäänud vaid põrm. Königsbergi jäänud merevaigutoa sai ju uuesti teha, ülikooli varasid aga mitte.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)