Tartu rahu sünnilinn Tartu

Ajalugu on rahva kollektiivne kogemus, millest iga rahvas leiab tuge nii oma töises argipäevas kui ka elu murrangulistel hetkedel. Ajalugu ei saa kunagi valmis, sest igal põlvkonnal on talle üha uued küsimused. 1930. aastatel kirjutatud head ajalooraamatud jäävadki vanaks, sest vanaisade poolt ajaloolt küsitud küsimused olid hoopis teised kui need, mida meie täna küsida soovime.

Iga koolilaps teab, et Eesti riigi tekkeks olid olemas kõik tähtsad eeldused. Oli rahvuslik ühtekuuluvustunne ja tugev eesti vaim. Oli oma aja kohta väga arenenud majandus. Eesti oli suurele Vene impeeriumile omalaadseks „näidismajandiks". Rahvas oli poliitiliselt haritud - selle aluseks oli poole sajandi pikkune vallaomavalitsuse kogemus. Hiljem lisandusid sellele linnade, eelkõige Tallinna valitsemise õppetunnid. Vallas ja linnas olid eesti mehed ära õppinud, mis ja milleks on maksud, mis on ühine tahe, mis on demokraatia ja mis on demagoogia. Omariikluse eelduste krooniks oli rahva visadus ja vaprus oma kodumaa kaitsmisel Vabadussõjas.

Mõnede kaine ellusuhtumisega ja haritud inimeste arvates oli Eesti riigi sünd statistiliselt ebatõenäoline. Liiga väike rahvas! Parun Dellingshausen, Eestimaa rüütelkonna peamees, leidis juba 1917. aastal, et eesti rahval pole ilma baltisakslaste abita isegi niipalju haritud inimesi, et riigile vajalikke ametnikke jätkuks. Ta eksis, sest alahindas eestlaste võimast hariduseusku. Juba siis, kui Jaan Poska 1917-ndal kubermangukomissarina kutsus eesti poegi oma kodu ja riiki ehitama, tulid võõrsilt tagasi need haritud mehed, kes varem polnud sakslaste ja venelaste kõrval kodumaal väärilist tööd ja ametit leidnud.

Tartu rahu oli eesti riigimehetarkuse krooniks. Ajaloolasena imetlen Jaan Poska ja tema kaaslaste pealehakkamist Eesti kultuurivarade eest võitlemisel. Isegi siit ära viidu, mõne arvates lihtsalt „vanad paberid", teistele aga „rahva kirjalik mälu", suudeti Venemaalt tagasi nõuda.

Tartu rahu eest maksti verega Vabadussõja ajal ja hiljemgi. 1938. aasta jaanuaris, Punaarmee 20. sünnipäeva eel, Venemaa kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee poliitbüroo kuulutas eestlased kui rahvuse (kes oma Vabadussõja võiduga toda juubelirõõmu tumestas) nõukogude korra vaenlasteks. Meie rahvuskaaslasi, kes olid Venemaale jäänud, tabas Suur Terror.

Rumal inimene õppivat ainult isiklikest vigadest, kui ta üldse midagi õpib. Tark seevastu oskab õppida ka teiste vigadest ja - ajaloost.

Annab lootust, et toonasest hariduseusust on kübeke tänagi alles. Tartu rahuga sätestatud kodakondsuspoliitikat me alles õpime. Rahvastiku- ja rändepoliitikat hakkavad meie valitsejad õppima ehk pärast hiljutise rahvaloenduse tulemuste läbitöötamist. Eesti Vabariigi 10. aastapäeval avaldas tuntud majandusteadlane Nikolai Köstner põhjaliku artikli, milles seletas kahtlejatele, kas ja mis tingimustel on meie riiklik iseseisvus majanduslikult põhjendatud. Tasuks see artikkel uuesti ära trükkida! Omavalitsus, s.o riikluse üks alussammastest on hädas. Euroopa omavalitsuste harta järgi on riik ja kohalik omavalitsus liitlased, aga meie praeguste ministrite arvates konkurendid.

Tartu rahu sünnilinnas Tartus on olnud halvemaid ja paremaid aegu. 80 aastat tagasi seadis linnavalitsus oma tähtsamaks ülesandeks linlaste varustamise elektriga ja selleks erinevate tariifipakettide väljatöötamise. Selle kinnituseks on 1933. aastal välja antud raamatuke. Praegune linnavalitsus (IRL ja Reformierakond) aga vastab linnavolinike arupärimistele, miks elekter on Tartus kallim kui teistes linnades, toreda teadmisega: hinna kujundab börs. Tänased müügimeestest linnavalitsejad arvavad, et Tartule vajaliku (olgu kultuur või mõtlemine!) võiks isetegemise asemel teenusena sisse osta.

KESKMÕTE: Tartu rahu oli eesti riigimehetarkuse krooniks.

AADU MUST,

Tartust valitud Riigikogu saadik

Jaga |