Kuhu kadus miljard krooni rahva raha?

JAAN NIIN,      01. august 2001


Israelist ostetud ja praagiks osutunud sõjatehnika peale oleme kulutanud terve miljardi kroone, kui arvestada, et dollari kurss on krooni suhtes tõusnud 1,5 korda, ning riigi- ja ärimehed on teinud lepinguväliseid lisakulutusi tulusate isiklike kontaktide loomiseks, relvade lepinguvälise kiire ja kalli kohaletoimetamise peale ning pankadele protsentide tasumiseks.

1996. aastast on pärit ka tollase kaitseministri sõnum selle kohta, mida juba varem aimata võis: Iisraelist osteti relvad ülemäära kallilt, 6 - 8 korda kallimalt kui tavaks, st maailmaturu hindadega võrreldes. Peale selle oli osa neist meie kliima jaoks sobimatu. Lisaks saabus kõrbesõjad läbi teinud vana relvastust jmt. Ühtlasi nentis kaitseminister ja sõjanduse asjatundja Andres Öövel, et kõrgete hindade tõttu jäi eesmärk relvastada Eesti kaitsevägi ühe aastaga tegelikult täitmata. Laari teguviisi oskas ta lahjendada vaid ütlusega: "Võimalik, et poliitilise läbimurde eest tuli maksta nii palju kõrgemat hinda."

Suurtehing ilma lepingu originaalita

Siiani pole teada, kas Eestile kuuluv lepingu eksemplar on üles leitud ja kas see on riigis kehtiva korra kohaselt Välisministeeriumile hoidmiseks üle antud. Meie armee relvastamise pioneer Mart Laar on aastaid tagasi ajakirjanikele seletanud, et ta pole tundnud huvi küsimuse vastu, kas see leping sõlmiti ühes või kahes originaalis. Kuid samas kinnitas Laar, et sellise kaaluga lepingud sõlmitakse igal juhul kahes eksemplaris, millest üks peab kusagil Eestis olema. Viimatiöeldu on muidugi väga kõva sõna, kuid lepingu originaali puudumine võib Eesti poolele võimalikel kohtuskäimistel asja meie kahjuks pöörata.
Juba 1992. aasta juulis volitas Tiit Vähi valitsus Eesti kaubandusesindajat Iisraelis Leonid Apananskit pidama relvaostu läbirääkimisi. Kuid ettevõtmise elluviimine jäi uue valitsuse juhi Mart Laari hooleks.
Sama aasta oktoobris külastasid kolonel Laaneots, Apananski ja Puura mitut Iisraeli relvatehast. Relvaostuleping Iisraeli riigifirmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmiti 1993. aasta 7. jaanuaril. Juba sama aasta 5. veebruaril tegi Eesti valitsus kiire ühekordse ettemakse 5 miljonit dollarit, milleks võttis 8-protsendilise laenu endale kuuluvast Põhja-Eesti Pangast. Lepingu sõlmimise päeval kirjutati alla ka 7 võlakirja lepingu ülejäänud summa 55,4 miljoni dollari ulatuses. Praegu pole teada, missuguseid lisaprotsente on riik maksnud neid omanud pankadele. Teade valitsuse kavatsusest Iisraelist relvi osta jõudis ajakirjandusse juba 15. jaanuaril ja alles 22. mail kinnitas seda avalikult ka kaitseväe juhataja Aleksander Einseln.

Kahjulik leping tagantjärgi parlamenti

Pärast suuri pahandusi oli Riigikogu tagantjärele sunnitud selle leppe ratifitseerima, tehes seda 1993. aasta 15. detsembril. Huvitav, kas ratifitseeriti lepingu originaali alusel?
Muide, leping nägi tasumise lõppajana ette 2000. aastat, millest meie pool vist korralikult kinni pidas. Kaupade viimane partii pidi saabuma 1995. aastal. Kuid viimane lepingu alusel saabunud relvakogus saabus Eestisse alles 5 aastat hiljem, s.o 2000. aastal. Kas Iisraeli firma maksis Eestile trahvi kauba tähtajaks saatmata jätmise eest?
Pealegi pidi lepingu järgi kogu kaup jõudma Eestisse meritsi, nagu märkis Jüri Luik. Kuid esimene relvakogus (püssid, automaadid, granaadiheitjad, miinipildujad, kahurid, kaitsevestid, näokaitsega kiivrid) toodi kohale lennukiga 17. mail 1993. Teine lennukiga toodud relvalast saabus 3. veebruaril 1994. Siin tekib jälle küsimus, kui palju maksti õhutranspordi kasutamisel veo- ja kindlustusraha rohkem võrreldes lepingus ettenähtud meretranspordiga.

Shokeeriv konteiner sadamakail

Kui Tallinna sadamas 23. jaanuaril 1994 avati 50 Iisraelist saabunud merekonteinerit, selgus, et nendesse pakitud õhutõrjekahurid olid silmnähtavalt kasutamiskõlbmatud, kuigi nende hinnaks oli märgitud 5 miljonit dollarit ehk ca 70 miljonit krooni. Pärast ekspertide esmahinnangut võttis Kaitseministeerium ühendust relvafirma TAASiga, mille asepresidendilt saabus juba järgmisel päeval üllatava sisuga vastus, et Tallinna saabunud 50 töökorras õhutõrjekahuri näol on tegemist kingitusega.
Koos nende kahuritega saabus Eestisse 210 vene päritolu kuulipildujat, mida meie pool polnud üldse tellinud.
Kuid need ilmsiks tulnud asjaolud ei seganud peaminister Mart Laaril Iisraelist saabunud relvastust Eesti seisukohalt väga õnnestunud ostuks lugemast. Kui tema sõnu uskuda, olid eksperdid kahe nädala jooksul pärast relvade saabumist avastanud vaid mõne nõuetele mittevastava padrunipartii. See oli tema poolt valetamine. Tegelikult avastas komisjon, et kahurite torudel ja nende muudel koostisosadel olid erinevad numbrid, mis viitas sellele, et need olid kokku pandud mitme erineva kahuri osadest. Kõigele lisaks olid need kuni 27 aasta vanused relvad mõlkis ja valesti reguleeritud. Värske värviga kaetud mürsud olid nähtavate kahjustustega. Vananenud laskemoon oli pärit aastaist 1971 ja 1981.
Komisjon otsustas Iisraelilt nõuda Eestile kingitud relvade ärakoristamist. Otsuse kirjutas alla riigikaitsekomisjoni esimees Helme.
Oli muidki puudusi: kontroll-laskmistel ei valgustanud ükski proovitud valgustusmiinidest; automaatide Galil komplektis puudusid sihiku reguleerimise võtmed; 81-mm miinipildujad saabusid ilma lasketabeliteta jne.

NATOsse pürgijale mittestandardsed relvad

Tol ajal veel kolonel Ants Laaneots märkis, et saadud 23-mm õhutõrjekahurid ei vasta NATO standarditele, mis on 20 mm. Ajakirjanduses teatati 1996. aastal ka sellest, et relvade saabumine Iisraelist on veninud ja Kaitseministeerium püüdis TAASiga läbi rääkida. Sooviti saada õhutõrjekahurite asemel sama summa eest näiteks sidetehnikat, mida oli Iisraelist juba varem ostetud, kuid ilma tarkvara, varuosade ja teeninduskompleksita. Kuid kantsler Robert Lepiksoni sõnul tegid juudid selle ostu Eestile võimatuks äärmiselt ebasobiva hinna pakkumisega.
Mis on sellest lepingu täitmisest edasi saanud ja kuhu see laenuasi lõpuks välja jõudis, peaksid meie riigi ametimehed ikka rahvast ka teavitama. Olge siis nii tublid ja teatage: Kas keegi on kunagi Kaitseministeeriumis huvi tundnud, mida siis kokkuvõttes telliti, mida paluti, mida saadi? Kas selle laenulepingu osas peeti ka raamatupidamise arvestust ja mida see lõppkokkuvõttes näitab?
Kas peaminister Laar on kunagi palunud teha endale selle tema välislaenualase "esiklapse" tervist kajastavat röntgeni ülesvõtet? Maksumaksja, kelle miljard tuulde läks, peaks seda röntgenifilmi nägema.

Kroon oli siis veel kallis

Aastaid tagasi sarjas ajakirjandus Laari selle eest, et ta sõitis 1993. aasta suvel lähetusse Iisraeli koos Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe ja Leonid Apananskiga ning kulutas selle peale 201 000 tuhat krooni lepinguvälist raha. Siis oli kroon veel väga kallis. Kuid juba toona oletas Eesti ajakirjandus, et just peaminister käis tol korral oma lepingupreemia raha turvalisse kohta ära paigutamas. Huvitav on ka, et tänavu 13. märtsil avaldas Eesti Päevaleht eelpool nimetatud härrade pildi, millel Sildmäe jääb osaliselt Laari varju. Aga samas lehes on ainult Apananski kohta kirjutatud, et tema enda sõnul teenis ta tehingut vahendades "tohutut kasu". Siin võiks ju ka küsida näiteks Maksuametilt, kas seoses selle relvalepinguga on mõni Eesti ametimees ka oma tulu Maksuametile 1993. või mõne järgmise aasta eest deklareerinud.
Kui suurt kasu võis saada teine kõrge lepingu osapool -- Iisrael?
Lepingu täitmise eest maksis Eesti kokku koos intressidega 60,4 miljonit dollarit. Kui kaitseminister Öövel teatas, et relvad osteti 6 - 8 korda tavapärasest kallimalt, siis võib igaüks üldsummast lähtudes võib ise väga lihtsalt välja rehkendada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)