Eduard Toman: Eestis on alati elanud mitu kogukonda

Temalt küsisingi: kuidas juhtus, et just temast on saanud nagu mingi ühenduslüli?

"Kuidas mina tuntuseni jõudsin? Kuidas ma üldse Eestisse jõudsin? Mingisugusest vere häälest rääkida oleks vist ilus ja romantiline, aga... Vaimne ja ka vereside oli mul ju Eestiga tõepoolest olemas.

Olen sündinud Ukrainas, Harkovis. Mu vanaisa Eduard oli pärit Paldiskist ja läks Venemaale tööd, õnne ning raha otsima juba enne revolutsiooni. Ega ma paljudest asjadest muidugi ei tea, kroonikakirjutajat meie perekonnas polnud, vanaisa on ammu Harkovi kalmistul. Algul elas ta Peterburis, siis Jaroslavli kubermangus, millalgi jõudis Ukrainasse. Selleks ajaks oli tal juba suur perekond -- kuus last, üks neist minu ema."

Kuidas elas too suur pere, kelle isa eluilmaski vene keelt korralikult ära ei õppinud?

Paar aastat enne sõda oli keegi valvas kodanik „koputanud" ja mõnda aega istuski vanaisa, piiritusetehase peainsener, oma hirmsa aktsendi pärast trellide taga. Siiani on Eduardilgi meeles, kuidas pioneerilaagri ülem teda pika pilguga vaatas ning siis küsis, kas too on tõesti estoonets. „Nu, da, estonets!" oli vastus. Ja siis nentis ülem ohates, et „teil seal" on ju kõik fašistid.

Eduardi ema töötas peapostkontori arhiivis. Häbilugu küll - talle meeldis kenasti riides olla, tööl käia puhta ilusa kleidiga. „Noh, see Asta-Maria on teadagi  fašistka," rääkisid vatijopedes töökaaslased. Ja sellist suhtumist sai Eduard Toman tunda pidevalt.

„Kui sul oli imelik nimi, või - ne dai boh! - rääkisid aktsendiga, siis oli ju kõik selge - fašist. Võib-olla mõjutas see, et minu arusaamad olid veidi teistmoodi kui teistel mu eakaaslastel. Muidugi oli mul õnnelik lapsepõlv, kõik lapsepõlved on õnnelikud. Süsteemidest ja poliitikast saame aru alles siis, kui täiskasvanud oleme. Ja siis ka mitte kohe."

Pärast keskkooli tulid teatriõpingud Moskvas. Ühel kursusel kahe Tallinnast pärit poisiga, kes olid siin lõpetanud Vene Draamateatri õppestuudio ja siis Moskvasse suunatud.

"Toonases Tallinna vene teatris oli noori näitlejaid napilt ning kunstiline juht vaatas Moskva teatrikoolide lõpuetendusi otsiva pilguga. Seda enam, et Eestist pärit poisid olid lõpetamas. Eks talle öeldudki, et lõpetajate seas on üks „estonets" - „estonets" Harkovist.

Nõnda too kunstiline juht mind tähele panigi. Ma meeldisin talle, ja ta lubas, et kui mul Moskvas ei lähe nii nagu tahaksin, võin tulla Tallinna -- ma saan tööd. Mulle tehti Moskvas mitu huvitavat ettepanekut, ja mis seal salata, muidugi tahtsin Moskvasse jääda. Kes ei tahaks! Kõik need, kes Moskvasse lähevad, lähevadki selleks, et jääda. Ma mõtlen ennekõike loomingulisi inimesi. Moskva on ju metropol, maailmalinn. See kultuurielu, mis seal on, pole võrreldav teiste linnade omaga.

Aga tekkisid igasugused olmeprobleemid. Sissekirjutust saada oli keeruline, elada polnud kusagil. Koht teatris oleks ju olnud, aga olmeasjades ei saanud teater mind kuidagi aidata. Siis koputas juba uksele Nõukogude armee. Mina ei ole üldse militaarne inimene, olen puhas patsifist - siin ei ole midagi arutada, minule ei ole lapsepõlvest saadik meeldinud kogu see valdkond. Ma ei ole üldse sportlik. Juba kuueaastaselt anti mulle viiul kätte, õppisin muusikat - no mis sporti sa veel teed. Olin tavaline poiss kõigi poistemängudega, kuid armee mind ei tõmmanud. Tol ajal oli juba Afganistan, paar mu sõpra olid koju saabunud tinakirstus. Muidugi oli mul hirm, igaühel oli.

Aga siin Eestis olid asjad natuke teisiti. Väike riik, kõik oli inimlikum. Leidsime võimaluse, kuidas olmeprobleemidest üle saada. Hakkasin kohe teatris mängima. 26 aastat olen Vene Teatris mänginud. Ligi 100 rolli: küll kasse, küll hiiri, küll Tšehhovi ja Shakespeare'i kangelasi. Nii et näitlejana olen end hästi tundnud."

(Vaikses hämaras teatrimajas Eduard Tomanit oodates olin kassadaamiga lavaelu arutanud. Minu väitega, et ennekõike on Toman koomik, teatri siseelu üksipulgi tundev vestluskaaslane nõus polnud. Ta kinnitas, et Tomanil on olnud rahvast nõrkemiseni naerutavaid osi, kuid kõige parem on ta klassikalistes suurteostes. „Olemuselt on Toman läbi ja lõhki härrasmees. Džentelmen selle sõna kõige täpsemas mõttes, ja see kumab läbi kõigest. Ja vist on temas pisinatuke peidetud tragismi, sellist pealispinna all virvendavat valu.")

Eesti publik tunneb teid peamiselt koomikuna, sellise - noh, pisut ajuvaba onu Mišana... Aga tegelikult?

„Alustasin tõesti koomikuna. Mulle sattusid koomilised osad ja need tulid mul päris hästi välja. Tõsi, niipalju kui ma teatriajalugu tunnen - koomikud on vist kõik sisimas olnud natuke traagikud ning unistanud suurtest kandvatest rollidest. Mina ei ole unistanud; mängin kõike, mida pakutakse, ja püüan need oma rollideks teha. Just viimasel ajal on mul rohkem olnud sügavaid, tõsiseid osi, kuigi mängin meeleldi ka koomilisi rolle -- peaasi et oleks hea materjal.

Ei saa ütelda, et eesti teatrihuviline Vene Teatrit väga hästi tunneks. Tõsi, sellest ajast, kui etendusi tõlgitakse, on meil eestlasi majas märgatavalt rohkem, aga siiski päris omaks me veel saanud pole.

Eestlastele esinemist alustasin omal ajal koomilises võtmes. Mäletatakse ehk minu kehastatud Mihhail Gorbatšovi.

Aeg oli muutumas. Mu Moskva-kolleegid olid kiiremini aru saanud: midagi juba võib, midagi veel mitte. Nende kaudu tunnetasin minagi, et „ohjad lähevad lõdvemaks".

Rahvarinne korraldas Linnahallis suure koosoleku. Sinna oli kutsutud professor Afanasjev Moskvast -- üks esimesi demokraate, kes hakkas rääkima tegelikust ajaloost, neist asjadest, millest varem ei räägitud. Mind kutsuti esinema. Ei saanud arugi - seal on poliitiline jutupidu, mis minul seal teha on? Öeldi, et kui tuleb vaheaeg, on vaja pingeid maha võtta. Vilniuse traagilised sündmused olid värskelt meeles, ka see, kuidas Gorbatšov oma käed kõigest puhtaks pesi... Ega mul mingit valmisteksti polnud. Tulin publiku ette nagu Mihhail Sergejevitš. Hakkasin süüdimatult-demagoogiliselt kõnelema, et "mina magasin, mulle helistati, Raissa Maksimovna võttis vastu, öeldi, et Vilniuses mingi sõda. A ja nitševo ne znal, mnje nitševo ne skazali, ja spal!" (Aga mina ei teadnud mitte midagi, mulle ei öeldud mitte midagi, ma magasin.-Toim.). Ma ei mõelnud midagi välja, tegelikult ta niimoodi rääkiski. Rahvas - saalis oli oma 5000 inimest - naeris nõrkemiseni. Imelik - kui artist sellise tekstiga lavale tuli, muutus see nagu millekski enamaks. Inimesed said aru, et aeg on teine. Minult küsiti: kas ma ei kartnud, et KGB hakkab minu vastu huvi tundma? Ütlesin, et ei ole sellele isegi mõelnud. Lihtsalt olin õigel ajal õiges kohas...

Sellest algasidki minu esinemised väljaspool koduteatrit.

Suurem tuntus tuli koos Kuldse Trioga, siis teleseriaalid „Salmonid", „Veri", „Kelgukoerad", seejärel „Eestlane ja venelane". Minu meelest on natukene paha, et kõik need tegelaskujud on natuke ohmud või nii...

Me tahtsime näidata tavalisi inimesi. Minge kas või Lasnamäele ja vaadake neid - elu teeb inimestest veidrikud.

„Eestlase ja venelase" idee tuli meil, kui Henrik Normanniga eluasju arutasime. Mõtlesime, et võiks olla mingi näidend, kus tavalised naabrimehed istuvad koos, viskavad viina, vaevad maailmaasju. Niisugused inimesed, keda ei huvita mingi suur poliitika, vaid tavaline elu, tavalised asjad. Neil on lapsed ja lapselapsed. Lastel puberteedid, armumised, naised lähevad ära -- no kõike on. See ongi elu.

Tahtsime rõhutada, et mitte kunagi ei ole Eestis elanud ainult eestlased. Alati on siin üheskoos olnud mitu kogukonda. Koos on elatud, vaeva nähtud ja rõõmu tuntud. Seda me natuke nagu kõverpeeglis näidata tahtsime. Muidugi on siin kõik nagu suurendusklaasi all.

Aga vaadake või kuulsaid inglise sarju „Südameasi" või  „Allo-Allo!". Kas seal on kõik tavamõõtmeis? Koomilises võtmes lood ongi natuke ülepingutatud. Tean, et mõnedele ei meeldi, aga paljudele meeldib. Miskipärast meeldib õudselt lastele. Ja seda ma tunnen.

Olen selline inimene, kes ei oska autot juhtida ja sõidab ühistranspordis. Seepärast näen inimesi ja nende reaktsioone. Kui lapsed ikka hüüavad: „Miša!", siis tean, et see on minule, see ei ole keegi teine. Vanemad inimesed poes või tänaval lihtsalt naeratavad või tulevad juurde, ütlevad mõne hea sõna.

Tihti küsitakse näitlejatelt: kas on meeldiv olla tuntud, kas see häirib või ei? Kujutan ette, et kui see oleks Moskvas või Peterburis, kus on suured rahvamassid -- kui sind seal näidatakse teleris, siis võib-olla hakkab tähelepanu mingil hetkel tõesti koormavaks muutuma. Eesti on hoopis teine asi -- siin on kõik teisiti. Kui tänavalastub ligi võõras inimene, naeratab ja ütleb mõne hea sõna, kiidab, et tegite nii hästi, hakkab kohe kergem -- mõtled, et elus siiski on midagi positiivset. Võib-olla, kui Miša oleks sünge vene mees, siis ehk inimesed ei suhtukski niimoodi, aga ta on lihtne ja heatahtlik.

Näitlejana tahtsin rõhutada, et kõik venelased ei ole siin n-ö pagunites. On neid, kes vaatavad „Vremjat" ja räägivad, et siin on fašistid, aga on ka teisi. Eriti need, kes siin on käinud, on näinud hoopis teist pilti. Nemad räägivad hoopis teist juttu.

Minu jaoks on tähtis, et inimesed ei klaariks kogu aeg arveid. Muidugi on ajalugu, on kahjuks ka selle erinevad tõlgendused. Ka see on kogu maailmas nii. Aga selle kõige kõrval on inimesed oma igapäevaste muredega. Ma ei taha rääkida tavalistest inimestest, nagu nõukogude ajal oli „prostoi sovetski tšelovek" (lihtne nõukogude inimene -Toim.), aga on ju tavalised elumured.

Noh, ma olen tuntud näitleja, aga ka mul on tavalised mured - praegu lükkan iga päev Nõmmel 2,5 tundi labidaga õues lund. Igav ei hakka. Mu naine Marianne Kuurme töötas 30 aastat siinsamas Vene Teatris kunstnikuna. Äkki tuli mingi noor direktor, kes otsustas: ei ole meil vaja kunstnikku, me hakkame kokku hoidma. Abikaasa koondati. Nüüd kutsutakse kunstnikud Venemaalt. Aga minu naine istub kodus, on töötu, käib töötukassas.

Oma loomingus tahangi rääkida inimestest ja nende muredest niimoodi, et inimene mõistaks -- muredest saab üle, kuidagi saab ikka hakkama."

Jõudsime ringiga tagasi selle juurde, et ühel maakamaral elab kaks kogukonda ja kuigi eluasjades on palju ühist, on kultuurivaldkonnas vahesein täiesti tuntav. Küsisin, kas Eduard Tomani arvates on eesti kultuur liiga enesekeskne, liiga „mono".

"Jah, ma arvan küll. Kas see on probleem või ei, kuid kõik, mis on „mono", on igav ja jääb verevaeseks. Mitmekülgsus on rikkus. Mulle tundub küll, et hakkame sellest „monost" välja tulema. Ka siin on toredaid venelasi. Ei ole nii, et kõik üksmeelselt Eesti elu vihkavad, kuigi on ka selliseid. No mis teha, igal pool on kõike. Venemaal samuti.

Vahel paneb asjad paika see, kui suudad inimese hallist argimasendusest välja tuua, mõne kena elamusega tema tuju tõsta.

Äsja tuli mul välja esimene heliplaat -- laulud tuntud vene komöödiafilmidest „Kaukaasia vang", „Briljantkäsi", „Operatsioon Õ", „Lõbusad semud", „Kolm musketäri". Naljakas, et eestlased on seda plaati rohkem ostnud, kui venelased, ning ka räägivad sellest rohkem. Ja üldse - et see heliplaat on jõudnud müügitabelite tippu. Plaadi tegemise mõtte sünnitas elu ise. Esinesin ühes eesti seltskonnas, laulsin vene romansse ja saatsin end kitarril. Armastan seda oma romansikava üle kõige. Ja äkki küsitakse, kas ma võiksin laulda „A nam vsjo ravno" või isegi „Parovozõ". Olin üllatunud, et eestlased selliseid laule soovivad ja üliväga naudivad.

Hakkasin mõtlema, et see ei ole niisama, et selle taga on midagi sügavamat ja sisulisemat. Need laulud on ju pärit omaaegsetest nõukogude filmidest. Aeg oli raske, igaühel omamoodi, ega pidevat lusti ja lillepidu olnud kellelgi. Need filmid olid nagu süsteemiülesed ja inimesed seostasid noid laule oma tolleaegsete tunnetega, lootusega, et ehk ei ole kõik veel kõige hullem, kui saab teha ka selliseid filme. Need ei olnud ju ajuvabad lõmpsimised -- sellel naerul oli sügavam alltekst ja sisu. Sellepärast seostab terve põlvkond neid laule oma tolleaegsete tunnetega - piisake vabadust, uute tuulte lootust.

Rääkisin Ivar Mustaga. Tema hakkas produtsendiks, arranžeeringu tegid noored eesti poisid, fantastilised muusikud, konservatooriumi või Otsa-kooli lõpetanud. René Eespere poeg Jürmo on väga andekas pianist ja arranžeerija. Kui ma neid poisse nägin, mõtlesin: no mida! Mida nemad sellest teavad, see on ju täiesti konkreetne žanr, on neil sellest aimugi? Ja kui nad siis mängima hakkasid, olin lausa õnnelik. Targad, haritud, musikaalsed, stiili ja konteksti tunnetavad noored mehed. Tänu sellele tiimile tuli mu plaat just nii hea, nagu ta tuli."

Nähes, kuidas Toman süvitsi läheb, mõtlesin, kust küll see tahtmine, suutmine kõigele kaasa elada, kõike omaks asjaks, paremaks ning mõttekamaks teha. Kummatigi rõhutas ta, et on loomeinimene, üsna poliitikakauge. Jutt poliitikakaugusest pani kulme kergitama. Eduard Toman on ju teatavasti Keskerakonna ridades ning Tallinna volikogu liige.

„Jah, varsti olen juba 50-aastane mees. Mis siin salata, elu muutub. Olin 12 aastat Vene Teatri kunstiline juht. Nende aastate jooksul olen harjunud tegutsema. Kui ameti maha panin, puhkasin kõigepealt natuke, tegelesin iseendaga. Tööd jätkus, sidemeid ja tutvusi ju oli, peagi tuli aga tunne, et igav hakkab. Tahtsin, et minu kogemustest oleks kasu. On ju palju asju, mis minule ei meeldi, aga kaua sa, hing, istud teleri ees ja virised.

Mul on palju tuttavaid poliitikuid, mitmed erakonnad on mind kutsunud, aga pikka aega ütlesin: poliitika pole minu huviala, sellega mina ei tegele. Aga viimasel ajal on tulnud tunne, et prooviks õige midagi uut.

Rääkinud oma paljude tuttavatega, otsustasin lõpuks, et tegu pole ju Riigikogu ja suure poliitikaga. Tallinn ei ole veel Eestimaa. Muidugi ei hakka ma volikogus asfaldiauke lappima. Praegu on veel natuke vara tehtust rääkida, tibusid loetakse ju sügisel.

Sattusin kultuurikomisjoni, ja see on otseselt minu ala. Mind häiris alati see, et igasugustes kultuurikomisjonides ei ole üldse inimesi, kelle pidev töö oleks kultuuriasutuses. Praegugi on ju nii, et seal on teise kultuurivaldkonna esindajad -- koolidirektorid, sportlased. Konkreetselt neid, kes tegelevad teatriga, muusikaga, ei ole. Aga võetakse vastu igasuguseid otsuseid, jagatakse rahasid.

Integratsiooniprojekt näiteks - no ma ei saa aru! Suur raha on jagatud, midagi ei toimu. Mida annab see integratsiooniprojekt? Ma tahan aru saada, ma püüan. Ma ei taha öelda, nagu aamen kirikus, et ma tegelen sellega elu lõpuni. Praegu on see mulle huvitav ja mul on veel jõudu midagi teha, mitte istuda teleri ees ja nuriseda, miks nad teevad nii, miks see rist on just niisugune. Las ma siis virisen seal, kus sellest võib kasu tulla. Mulle ei meeldi, et poliitikud aina ütlevad: meie teame, meie saame aru! Mina veel ei tea ja ei saa kõike aru. Ja teised ka mitte, ning siis tuleb seda tunnistada. Peab olema aus. Räägitakse, et poliitikas on väga raske olla aus, kuid see on minu teekond, tahan selle läbi käia, ma tahan aru saada. Äkki saangi!?

Tahan põhjalikult uurida ja ajada kultuuriasju. Kindlasti on selleks vajadus. Tulekul on Euroopa kultuuripealinna aasta - Tallinn 2011. Me ei tea sellest veel midagi. Mõned väidavad, et seda ei olegi vaja, et on raharaiskamine. See on kindlasti vale suhtumine. Rääkisime, et ei tohiks olla kapseldunud ja elada monokultuuris. Tallinn 2011 on üks tähtsamaid samme, et avada ennast, kutsuda siia võimalikult palju inimesi, neid kuulata, ennast näidata. Ühtlasi omaks võtta, et me ei ole maailma naba ega ela maailmas üksi. See nõuab raha. Igaüks arvab, et just tema huviala on kõige tähtsam ja peab rohkem raha saama. Aga on asju, mis on teistest üle, suuremad ja tähtsamad. Ja Tallinn 2011 just niisugune on. Ilma selleta ei hakkagi maailm meist midagi teadma. Istume siin oma väikeses riigis ja ei taha midagi. Kui ei taha, siis ei saagi!

Ma ei pea ennast üldse poliitikuks, kuid tahan teha midagi kasulikku. Need on väga ohtlikud ja pretensioonikad sõnad, olen teiste suust kuulnud neid sageli, tulemusi näinud palju harvemini. Aga usun, et kultuurivallas mul on, mida öelda, mul on ideid ning oskus need teoks teha."

Kiitsin Eduard Tomani laitmatut eesti keelt. Oli ju tema koolikeeleks vene keel, aastaid elugi venekeelses keskkonnas. Tema lapsepõlvemälestusi kuulates meenus üks küüditatud emale Siberis sündinud tütar. Sõnagi eesti keelt ei julgenud ema ja tädi lapse kuuldes rääkida - äkki pannakse tähele ja tuleb pahandusi.

"Juba Moskvas teadsin, et siia tulles õpin kindlasti keele korralikult ära. Sõbrad küsisid: mida sa seal teed, seal on ju ainult üks vene teater!? Ütlesin, et võin raadios ja televisioonis töötada, teistes teatrites mängida. Kui siia tulin, sain aru, et nii lihtne see asi ei ole. Keelekursustel ma käinud ei ole, elu on õpetanud. Kui ma terve päeva töötan koos eestlastega, ütleb mu naine õhtul, et räägin puhtalt. Vahel taban end sellelt, et: oi-oi, ma mõtlen eesti keeles!

Miks inimesed, kes siin on sündinud, ei mõista seda, et keeleta elades oled umbkeelne? Aga samas tean rohkesti toredaid noori, kes kenasti räägivad eesti keelt."

Arutasime suhtumist inimestesse, noorte ülemuste ja vanade staažikate töötajate suhteid. Liiga vähe väärtustatakse kogemusi, liiga kergel käel visatakse inimene tänavale.

„Meie elus on liiga palju valesti. On terve põlvkond, kes teab, et nüüd on nende aeg. Nemad on tegijad, sest nemad on noored. Ma ei ole nii vana inimene, et ma kiusu pärast noorte vastu oleksin. Aga paljud asjad tehakse ära kergelt, ülekäe, mõtlemata, et tegu on inimese saatusega. Ning õigustatakse sellega, et on ju masu.

On teadmisi ja oskusi, mis arenevad kogu elu, samm-sammult läbi keeruka protsessi. Absurdne on rääkida sellest, et 5-6 aastat töötada ühel kohal on liiga kaua. Sellistest ookeani tagant toodud hoiakutest johtub pealiskaudsus, põlvkondadevaheline võõrdumine. Noored ei hooli vanadest.

Need on tõsised probleemid, palju tõsisemad kui see, et olemas on eestlased ja venelased. Me ei näe poliitilise metsa taga lihtsamaid, kuid palju tähtsamaid asju."

Eduard Tomaniga vestles ajakirjanik IMBI JELETSKY.

Intervjuu on esmakordselt avaldatud 21. jaanuaril 2010 ajalehes Videvik

[esiletõste]   EDUARD TOMAN: "Minu jaoks on tähtis, et inimesed ei klaariks kogu aeg arveid. Muidugi on ajalugu, on kahjuks ka selle erinevad tõlgendused. See on kogu maailmas nii. Aga selle kõige kõrval on inimesed oma igapäevaste muredega. Oma loomingus tahangi rääkida inimestest ja nende muredest niimoodi, et inimene mõistaks - muredest saab üle, kuidagi saab ikka hakkama."

[Fotodel]:

Näitleja Toman astus 2009. aastal Keskerakonda ja juhtis Nokia kontserdimajas erakonna XI kongressi.

OMA CD: Valimiskampaania ajal ilmus Tomanil ka oma plaat lauludega.

Jaga |