Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Appassionata

Jüri Dmitriev,      18. jaanuar 2006


50 aastat tagasi külastas Eestit pime kreeka klaverikunstnik Georgios Temelis, kes esitas Ludvig van Beethoveni ja Fryderyk Chopini teoseid.
Beethoveni sünnist möödus detsembris 235 aastat.
1955. aasta ühel sügisesel laupäeva õhtul sammusin juba sissetallatud teed Estonia kontserdisaali poole. Saalis valdas mind pingeline ootusärevus – kuidas küll pime kunstnik suudab hakkama saada muusikaliteratuuri üliraskete tippteoste esitamisega. Kauakestva aplausi saatel, talutatuna venna abistavast käest sammus lavale külaliskunstnik. Mõnevõrra kauem aega kulus tal tooli sättimisele, mitu korda libisesid tundlikud sõrmed klahvistikule, et korrigeerida käte ja keha asendit klaveri suhtes.
Ja siis hakkas helisema Ludvig van Beethoveni do-diees-minoorne sonaat oopus 27. Beethoveni sõbrad andsid teosele üksmeelselt nimetuse "Kuupaistesonaat". Sonaadi teist osa, Allegretot on tihti võrreldud haldjate tantsuga Shakespeare´i komöödiast "Suveöö unenägu". Kerged, imelisi kontraste täis akordid juhatasid sisse sonaadi kolmanda osa. "Kuupaistesonaadi" finaal oma jõuliste, kirglike tormipuhangutega lausa vapustas.
Järgnev Beethoveni fa-minoorne sonaat (oop. 57), millele on tabavalt antud nimetus "Appassionata", kuulus minu lemmikhelindite hulka. Sellest kiirgub suurt kirglikkust ja emotsionaalsust. Sonaadi loomisel on heliloojat inspireerinud Shakespeare´i näidend "Torm", titaanlik võitlus loodusstiihiaga.
Vaatamata sellele et Temelis esitas veel Fryderyk Chopini loomingu paremikku ning lisapaladena Enrique Granadose ja Manuel de Falla klaveripalu, kujunes kontserdi suurhetkeks vaieldamatult "Appassionata". Selles peituv üleinimlik, lausa ebamaine jõud ja ilu ei ole jätnud ühtegi muusikaarmastajat ükskõikseks. Meile oli kinkinud unustamatu kunstielamuse kaks vaimuhiiglast: kurt helilooja ja tema teoste interpreet, pime klaverikunstnik.
Kodu poole astudes tabasin end mõttelt, et kus võib küll asuda inimvõimete piir? Endise rindemehena aga arutlesin samas murelikult: kas suudame kõike seda alal hoida ja kaitsta maailma laastavate sõdade eest ...

Viimati muudetud: 18.01.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail