Kaalukeel (10)

Heiki Kortspärn,      03. mai 2006


Astusin üksinda läbi kirevast ööelust kihava vanalinna "Estonia" kontserdisaali poole, mille kõrvale olin jätnud oma auto. Ees ootas 200-kilomeetrine sõit tagasi Kambjasse.
Mul oli üsna laialt aega juhtunu üle järele mõelda. Loomulikult mõtlesin sellelegi, et suured asjad (sündmused) sõltuvad suurel määral just pisiasjadest. Nagu näiteks minust.
Teadsin juba aastaid varem, et mitte keegi ei saa teada, keda ma kabiiniüksinduses tegelikult valin. Mis takistanuks mul valimast mõnda teist? Kas solvumisest või trotsist? Miks nõuti minult partei-liinis mitmekümnekordset kinnitust, et valin ikka Rüütli? Kas sellepärast, et varakevadel tema vastu olin? Tõesti-tõesti. Kui Rüütel oleks Urmas Oti ees hätta jäänud või hiljem mõne fopaaga hakkama saanud, olnuks minu valik üsna tõenäoliselt teistsugune. Kahtlemata oleksin seda ka Rahvaliidu juhtidele varakult teada andnud. Sisuliselt aga tehti kõik selleks, et ma Rüütlit ei valiks. Paradoks missugune!
Alahindamata kõikide valijameeste panust, väidan siiski: kui olnuksin Rüütli veendunud vastane, ei oleks Rüütel üpris tõenäoliselt presidendiks saanud. Samas: selles, et Rüütel üldse presidendiks sai, on kõige suuremad teened Rüütlil endal. Edasi tuleb Villu Reiljani tohutu organiseerimistöö, järgnevad Keskerakonna lubatud hääled ja oletatavasti kahe meile juba tuttava Tulviste-pooldaja hääl. Loodetavasti suutsin villureiljanlikus stiilis neid veenda nende viimase valiku ainuõigsuses.
Alles seejärel astuvad mängu minusugused kaalukeeled, kes võivad mõjutada eestluse saatust nii heas kui ka halvas suunas. Tulevikus peaks iga poliitik, iga valijamees sellega senisest tõsisemalt arvestama.

PÄRAST VALIMISI

Järgmisel päeval pärast valimisi astus Kambja postkontorisse mustas ülikonnas mees, näol õnnetu ilme, justkui oleks kaotanud kõige lähedasema inimese. Vaatas kurvalt otsa postkontorisse tulnutele ja avaldas igaühele sügavat kaastunnet Arnold Rüütli presidendiks valimise puhul.
Varsti selgus, et tegu oli kohaliku talunikuga ja Isamaaliidu liikmega. Mõni aeg hiljem pani sama mees teadetetahvlile kuulutuse, et müüb köögivilja, kusjuures kõik, kes ei ole Rahvaliidu liikmed, saavad suurt hinnaalandust...
Tragikoomilist käitumist võis näha ka prominentidel.
Peeter Kreitzberg (Eesti Päevaleht 22.09.2001): "Mina jätkan oma tööd ja tulen 2006. aastal tagasi ning kui üks kandidaatidest on Tulviste, siis ma võidan ta ära! Alustan kampaaniat juba homme."
Ka Toomas Savi ja Peeter Tulviste teatasid, et kandideerivad taas 2006. aastal.
Mihkel Mutt (Eesti Päevaleht 08.10.2001): "Lennart Meri lahkumisega lõpeb kultuuriinimeste ajastu eesti poliitikas."
Ajakirjanik Anvar Samost kirjutas, et Arnold Rüütel toob Eestisse häda ja viletsust. Põhimõtteliselt sama arvas Lennart Meri sõber Enn Soosaar 24. oktoobri Äripäevas.
Kõigele krooniks lubasid radikaalsed tudengid ja näitleja Merle Jääger Eestist põgeneda.
Siim Kallas (Postimees 19.10.2001): "... on tõsi, et Esimene Eesti pole pööranud palju tähelepanu Teise Eesti probleemidele. Aga ka Teine Eesti pole tahtnud Esimesest Eestist palju aru saada. Kõik peavad tõsiselt mõtlema, kuidas seda lõhet ületada. Eriti suur vastutus on vastvalitud presidendil..."
Kallase suhtumine oli üllatavalt ülbe. Kellest on moodustunud Esimene Eesti? Kõigepealt „laulva revolutsiooni" ajal juhtivatel kohtadel olnud kommunistidest, kes omasid kõikvõimalikku informatsiooni ja hoobasid selle info muutmiseks puhtaks kullaks, mis tasa ja targu korporatiivsuse turvalise kilbi varjus kanditi erakätesse. Kümneid miljardeid! Ikka seaduslikul teel, kuna seadused olid (ja on tänagi!) auklikud nagu shveitsi juust!
Samal ajal tegutsesid allpool ja kobamisi igat sorti tegelinskid, kes ei löönud risti ette kõikvõimalike alatute kombinatsioonide rakendamisel. Ikka seaduslikul teel! Julmalt ja halastuseta!
Esimesel Eestil on ka kolmas esindus, kes oma varanduse sai kehtinud seadusi julmalt rikkudes ning on tänaseks päevaks saanud lugupeetud ärimeeste staatuse.
Ja nüüd süüdistab Siim Kallas, et Teine Eesti pole tahtnud Esimesest Eestist palju aru saada! Teine Eesti ei tea tänaseni, kuhu kadus 10 miljonit dollarit. Kohus aga mõistis Kallase õigeks. Ka ei tea Teine Eesti tänini, kuhu kadusid Eesti Pangast miljardid kroonid (vt Toomas Kümmeli uurimus). Ainuüksi nende kahe näite põhjal näeb: pole võimalik Esimesest Eestist aru saada! Kus on Kallas nüüd? Kes lolliks jäeti? Ikka rahvas! Ikka Teine Eesti!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)