Sõda. Armastus. Võit!

Esimene film - „Me oleme tulevikust" - tuli linale 2008. aasta veebruaris telekanali Rossija tellimusel. „Me oleme tulevikust 2" oli aga puht produtsentide film, nagu ütles Ljudmila Kukoba, kes on ka filmi loonud firma „A-1 Kino Video" peadirektor.

„Mustad kaevajad"

Esimese filmi „Me oleme tulevikust" tööversioonid kandsid veel pealkirju  „Mustad kaevajad" ja „Esimese vereni".

„Bormaniks" kutsutud Sergei Filatov, keda mängis Danila Kozlovski, on „mustade kaevajate" neljaliikmelise grupi liider. Peale „Bormani" on selles veel neonatsist „Kolp" (Vladimir Jaglõtš), rastamees „Piiritus" (Andrei Terentjev) ja memmekas „Tšuhha" (Vitali Berojev). „Mustad kaevajad" otsivad Teise maailmasõja lahingupaikades dokumente, medaleid, märke, padruneid ja, kui vähegi veab, relvi. Seda teevad nad selleks, et leiud hiljem  antikvaaridele maha ärida.

Kord aga juhtub midagi äärmiselt imelikku: nad avastavad blindaaži, kust muu hulgas leiavad dokumendid iseendi nimede ja fotodega. Arvates, et tegemist on odava viina joomisest tingitud hallutsinatsioonidega, hüppavad poisid järve, et pea klaariks saada. Välja ujuvad nad aga 1942. aastasse, osutudes keset ägedat lahingutegevust.

Filmis armuvad „Borman" ja „Tšuhha" imekaunisse medõesse Ninotškasse ning „Bormani" ja Niina vahel algab romaan. Rastamees „Piiritus" lõbustab võitlejaid kitarrimängu ning räppimisega, skinhead „Kolbast" saab aga maruline fašistide vihkaja. Et koju tagasi pääseda, on noormeestel tarvis üles leida sakslaste kätte vangi langenud luuraja, saada temalt kätte portsigar ning sukelduda järve enne järjekordse pealetungi algust. Asi ei lähe aga päris nii. Poistel ei õnnestu enne pealetungi lahkuda ja nad on sunnitud rünnakust osa võtma ning neil õnnestub koju tagasi pöörduda vaid pärast lahingut. Lahingu käigus näevad „Borman" ja „Kolp", kuidas Niina hukkub.

Reaalne sõda ning lähedaseks saanud inimeste hukkumine muudavad kardinaalselt kõigi nelja küüniku maailmavaadet ja suhtumist inimestesse.

Rekonstruktsioon

„Me oleme tulevikust 2" räägib sellest, kuidas endised „mustad kaevajad" „Borman", nüüdne ülikooli ajalooõppejõud Sergei Filatov, ja tema sõber „Kolp", keda kutsutakse nüüd lihtsalt Oleg Vassiljeviks, sõidavad Ukrainasse, et osaleda ühe 1944. aasta lahingu rekonstruktsioonis.

Erinevate lahingute rekonstruktsioonid on äärmiselt populaarsed. Neid tehakse ülima ajaloolise täpsusega, pöörates erilist tähelepanu kostüümide ja rekvisiitide autentsusele ning neist võtab vahel osa lausa mitu tuhat ajaloofänni. Tihti pulbitsevad neis „lahingutes" tõsised kired, sest osalised süüvivad täielikult oma rolli.

Niisiis, tulevasel „lahinguplatsil" kohtavad Sergei, keda seekord mängib Igor Petrenko, ning Oleg (Vladimir Jaglõtš) kaht nende vastu vägagi vaenulikult meelestatud lääneukrainlast - Tarassi (Aleksei Barabaš) ja Serogot (Dmitri Stupka). Noormeeste vahel tekib konflikt, mis lõpeb Serogo-poolse lollusega, mille tagajärjel toimub plahvatus, ja neli noormeest leiavad end 1944. aastas, käed kinni seotud ja tropid suus. Kaks neist - Sergei ja Oleg - on punaarmeelase vormis, Serogo kannab Ukraina Vabastusarmee ja Tarass SS-lase vormi.

Neljakesi ollakse vangis vabastusarmeelaste ja punaarmeelaste juures, põgenetakse mitmeid kordi sakslaste kuulirahe all, leitakse üles elluärganud medõde Niina, aidatakse tollel laps sünnitada. Lõpuks, olles kaotanud igasugu lootuse koju tagasi pääseda, kaitstakse sakslaste vastu toda kõrgustikku, kust neil oli veel mõni aeg tagasi lootus koju pääseda.

Kokkuvõtteks

Mulle isiklikult meeldis neis filmides vast kõige rohkem see, et seal polnud mingit paatost. Olid täiesti normaalsed noored inimesed, kes sattusid täiesti ebanormaalsetesse oludesse, ning käitusid siis vastavalt oma olemusele.

Polnud nende vahel mingit erilist sõprust või ideoloogiat. Neonats „Kolp" kakles esimeses filmis vahetult enne ajarändu rastamees „Piiritusega" ning lõikas tollel maha rastapatsid. Tarassi ja Serogo suhtumine oma kaaslastesse oli aga enam kui ühemõtteline.

Ei, suurt sõprust ja vendlust nende vahel polnud, lihtsalt nad leidsid end olukorrast, kust välja oli võimalik pääseda vaid üheskoos. Seepärast oli enese päästmiseks tarvis päästa ka oma kaaslane, või siis ühendada oma jõud mingi suurema kurjuse vastu.

Samuti polnud autorite eesmärk mingit ajaloolist tõde välja selgitada või siis kedagi milleski veenda. Oli küllalt lihtne lugu armastusest ja noorte omavahelistest suhetest.

Maailmaklassikasse need filmid vaevalt jõuavad, kuid ega see nähtavasti olnudki autorite eesmärk. Samas on need sügavad ja mitmekihilised linateosed. Mitte kõik, mis tuleb meile idapiiri tagant, pole totter, mõttetu, häbiväärne ja läbinisti vale. Tihtilugu on lausa vastupidi.

Õppida on neist palju - tolerantsust, leplikkust, eelkõige aga ühise vaenlase vastu võitlemist, olgu selleks vaenlaseks siis fašism või majanduslangus ja tööpuudus.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Intervjuu ühega „Me oleme tulevikust 2" osatäitjatest - Aleksei Barabašiga -  ilmub Kesknädalas lähiajal.

Jaga |