Nädala juubilar JUHAN LAUGIS 75

Nüüd 7. märtsil saaks Juhan Laugis, tunnustatud tehnikateadlane, 75. Sel puhul annavad tema kolleegid välja raamatu "JUHAN LAUGIS. Meenutused. Artiklid. Bibliograafia", kus ilmub ka minu intervjuu, mis jäi professori elus üheks viimaseks. Meenutaksin lühidalt mõnd katkendit tollasest vestlusest.

Professor Laugis oli kuulus oma rahvusvaheliste sidemete poolest. Seepärast küsisingi alustuseks, millest on need alguse saanud?

Verstapost oli õppeaasta 1972/73, kui esimesena meie kateedrist oli mul võimalus stažeerida 10 kuud professor Peter-Klaus Budigi juures tollases Technische Hochschules Karl-Marx-Stadtis, nüüdses Chemnitzis. 1989. aastal kandusid sidemed edasi ka tollasesse Saksamaa Liitvabariiki, kui sattusin Eesti majandusministeeriumi grupiga täienduskoolitusele Kieli majandusakadeemiasse. Sealt sõlmusid sidemed Siegeni Hochschule, Kieli Fachhochschule ning Bayeris oleva Fachhochschule, Kempteni ja Müncheni tehnikaülikooliga. Huvi koostööks on seejuures alati olnud vastastikune. 1989. aastast avanesid meie üliõpilastele ka võimalused oma praktikumide sooritamiseks Saksamaal. Tänu Leonardo da Vinci programmile on juba kümmekond meie instituudi üliõpilast saanud seal läbi teha vägagi õpetliku praktikumi.

Missuguse panuse on instituut andnud Eesti ettevõtlusse?

Instituut on olnud tegus elektriajamite, eriti elektritranspordis kasutatavate modifitseerimisel. Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise 29 trammi varustati meie väljatöötatud peaveoajamitega, mis oluliselt lihtsustavad veoki elektriskeemi ja tagavad elektrienergia peaaegu 50-protsendise kokkuhoiu.

Elektriraudtee jaoks oleme koostöös firmaga Estel Elektro välja töötanud kõrgepingelistel transistoridel töötava abitoitemuunduri, äsja toimusid selle edukad katsetused. Nüüd tuleb luua tööstuslik variant, et seda elektriraudteel praktikas rakendada. Selle muunduriga väheneb märgatavalt nii ekspluatatsiooni- kui ka energiakulu.

Teie instituudis on üsna suur doktorantuur: doktoriõppes õpib koguni 27 magistrit. Kuidas on seni olnud lood doktoritööde kaitsmisega?

Viimatised doktoritööd on meil ikka olnud seotud trammide moderniseerimisega. Näiteks Jüri Joller kaitses doktoritööd trammi peaveoajami moderniseerimise kohta, keskendudes eriti ajami jõuahelaile. Madis Lehtla töö oli rohkem pühendatud juhtimispoolele. Argo Rosina töö oli aga seotud nõrkvoolu süsteemidega. Dmitri Vinnikovi väga hea doktoritöö tulemusena sündis täiesti uus jõutransistoridel põhinev abitoitemuundur; ta on olnud ka elektriraudtee uue abitoitemuunduri väljatöötamise projektijuhiks.

Kas leidub nende seas ka Teile mantlipärijaid?

Rõõm on tunnistada, et kõik meie värsked doktorid, aga ka paljud doktorandid tegelevad õppetööga, juhendavad laboratoorseid töid ja annavad harjutustunde, proovides kätt, kuidas õppejõutöö tundub. Nii mõnelgi neist on võimalusi alustada dotsendina ja jõuda mõne aja pärast, miks mitte, ka professoritiitlini.

Teie ise kaitsesite oma doktoriväitekirja Moskva Energeetikainstituudis. Kuidas meenutate täna neid „nõuka-aegu"?

Kui meenutada aega enne aastat 1987, siis tuleb küll tunnistada, et tänapäeva noortel on doktorikraadi saamine muutunud tuntavalt lihtsamaks kui toona. Minul tuli suurtel Venemaa avarustel teha ohtralt komandeeringuid. Palju kordi tuli käia Ust-Kamenogorski titaani- ja magneesiumikombinaadis, kus katsetasime magnethüdrodünaamilisi (MHD) ajameid ehk nn elektromagnetilisi pumpasid.

1970. aastatel tuli käia palju komandeeringuis ka lennukitööstuse ettevõtetes. Põhibaasiks oli Kaasani mootorite tootmiskoondis, kus sai tehtud palju eksperimente ja katsetusi. Linnad nagu Ufaa, Perm, Kuibõšev on samuti sellest ajast üsna tuttavad.

Doktoritöö lõppvormistus ja selle kaitsmine Moskvas olid tihedalt seotud tollaste arusaamadega, mille järgi alla 50-aastast meest tavaliselt kaitsmisele ei lubatudki.

Igal asjal ja ajal on oma plussid ja miinused. Tänapäeva noored enam seda tõelist suurtootmist ju ei näegi. Nüüd saadakse lihtsamalt läbi, ainult arvuti taga istudes, klaviatuuril klõbistades ja hiirekest liigutades. Meil tuli sageli teha oma käed üsna mustaks, käia ringi võidunud tööriietes ja lohmakais lubjaviltides.

Missuguseid auameteid jääb Teil veel aega pidada?

Kuna vanust on juba omajagu, siis tuleb paratamatult koormust veidi vähendada. Pealegi on meie instituudis praegu käimas kuus Euroopa fondidest finantseeritavat projekti, peaaegu kümnendik kõigist TTÜ-s käimasolevaist.

Siiski olen endiselt TTÜ energeetikateaduskonna nõukogu liige, üliõpilasseltsi Livika vilistlaskogu liige, Eesti Moritz Hermann Jacobi Seltsi aseesimees. Lisaks on tulnud täita paljude rahvusvaheliste konverentside orgkomitee liikme ülesandeid.

Mis ülikoolitöö kõrval Teid veel köidab?

Mul on Laulasmaal suvila, mille ümberehitamisega, õieti küll peamiselt selle töö juhtimisega olen viimastel aastatel kõvasti tegelnud. Eelmisel suvel sai suvilale pandud uus vooder. Seal olen ikka käinud ka veel talvel ennast maha laadimas. Tore on jalutada Lahepera lahe ääres, jälgides, kuidas elavad luiged, kes, nagu paistab, ei tahagi tänavu ära lennata. Nad on seal otsekui kodustatud, tunnevad mu kaugelt ära ja tulevad peo pealt nokkima, nii et ikka peab saiapäts ligi olema.

Professor Juhan Laugis lahkus meie hulgast 1. novembril 2010. aastal 72-aastaselt.

Intervjueeris 2008. aastal

MART UMMELAS

Jaga |