Nädala juubilar EPP KAIDU 100

Jätkakem K. Irdi sõnadega: „Ei tähendanud see ka mitte ainult enesele kahes koolis korraga õppimise koormuse võtmist, vaid ka suurte koolirahade maksmist, mis kahe kooli peale kokku oli 130 krooni – tolle aja ja nii noore tütarlapse kohta väga suur raha. Eriti suur veel seetõttu, et samal ajal oli ka majanduskriisist tingitult võlgadesse sattunud isakodu oksjonihaamri alla läinud ja viielapseline pere Mõisaküla taha Laatresse pisikesse asunikutallu kolinud.“

 Tänu töökusele ja visadusele suutis Jäärja valla Uue-Viira talu peretütar (aastani 1936: Leida Rosenblatt) lõpetada 1935 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ja 1936 Tartu Näitekunsti Stuudio, mängida 1937–1939 Tartu Töölisteatris (suleti poliitilise politsei poolt 1939) ja 1940–1941 „Vanemuises“. Sõjaajal (1942–1944) kuulus Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse. Lõpetas Moskvas kõrgemad režiikursused (1952) ja oli 1944–1976 „Vanemuises“ lavastaja.

 1971. aastal toimunud ungari dramaturgia festivalil, kus võistles 90 lavastust paljudest Ida- ja Lääne-Euroopa riikidest, pälvis Grand Prix' Epp Kaidu lavastatud Imre Madachi filosoofiline värssdraama „Inimese tragöödia“, mille peategelased Aadam, Eeva ja Lutsifer tegutsevad ajaloo sõlmolukordades. Niisiis: Epp Kaidule – esikoht Euroopas!

 See Eesti kõrgkultuuri esindaja oli sõjaeelses Eestis tore karakternäitleja ja sõjajärgses „Vanemuises“ superlavastaja, kelle käe alt tuli 100 lavastust. Neist paljud püsisid repertuaaris mitmeid hooaegu ning neid mängiti sada ja enamgi korda. Näiteks Boris Kõrveri operetti „Ainult unistus“ etendati kaheksa (!) hooaega, 120 korda 60000 vaatajale, sealhulgas 104 korda Tartus. Ja kogu aeg täissaalile.

Mis oli vanemuislase Epp Kaidu kreedo?

Odessa teatrimees Matvei Oserovski meenutab, et Moskvas toimunud operetilavastajate loomelabori seminarides kaitses Kaidu oma seisukohti kirglikult ja kategooriliselt, kutsudes esile tormilisi vastuväiteid: “Te olete opereti vastu!“, „Vaatajad tahavad ainult meelt lahutada, ilusaid kostüüme vaadata, kerget lõbusat muusikat kuulata. Neil pole asja probleemidega…“ jne. Keegi isegi ütles: “Te ei tunne žanrit!“

Epp Kaidu ei võtnud kaua aega vaidlusest osa, vaikselt sõrmitsedes õlarätiku narmaid, kuid kui ta hakkas rääkima oma vaikse kudrutava häälega, millel võluv pehme aktsent, oli see nii põhjapanev, et Oserovski kirjutas öeldu üles. Siin see on: „Meil „Vanemuise“ teatris mängitakse ooperit ja draamat, balletti ja operetti, ning ma olen õnnelik, et võin lavastada kõike ja et näitlejad saavad mängida eri žanrides. Meiegi mängisime kunagi „operetikesi“ väikekodanliku maitse meeleheaks, tegime mööndusi primitiivse vaataja vähenõudlikkusele, arvasime kokku naeruhulka ja publiku vastukaja. Kuid hiljem suutsime sellest praktikast lahti öelda ja heitsime need tükid kõrvale!“

 Helilooja Boris Kõrver on meenutanud, kuidas Epp Kaidu 1955. aastal võttis tema opereti „Ainult unistus“ lavaletoomise enda südameasjaks. Ühes ruumis harjutas koor, teises orkester, kolmandas solistid… Helide virvarr ja see, kui palju inimesi pidi lavastuse juures vaeva nägema, lõi algul tummaks. Helilooja nägi, kuidas õrnaloomuline naislavastaja tegelaskonda n-ö oma pilli järgi tantsima pani. Epp Kaidu töö meenutas talle skulptori tegevust: päev-päevalt, proov-proovilt ja kild-killult tahus ja silus ta materjali – osatäitjaid, vormides neist isiksusi, kel igaühel oma iseloom, isikupärane kõnnak ja žestikulatsioon, meeldejääv miimika ja kõnemaneer. Napisõnaliselt, kuid kindlakäeliselt kujundas ta ansamblilisust, pani laval liikuma rahvahulki – mängisid ju „Ainult unistuses“ kaasa peaaegu kõik vanemuislased, ka lavatöölised ja tuletõrjujad. Lavastaja kogu tähelepanu koondus teose pealiini reljeefsele väljatoomisele.

 See lavastaja oli väga andekas, tal olid suured kogemused ja hea maitse – on Kõrver rõhutanud. Lavastamisprobleemid kandusid heliloojani tavaliselt mahedahäälses väljenduses: “Kuula, Kõrver, kuidas siin siis nii saab...“ Ja eks tuligi autoril teha nii, et sai saadud. Eriti emotsionaalseks ja kontrastseks kujunes stseen vigase mehega, kes esitas „Kerjuse laulu“, milles lavastaja väheste „štrihhidega“ oskas edasi anda ajastu iseloomu. Väga nõudlik oli Epp Kaidu ka teksti suhtes – libretist Ardi Liives pidi sõnastust sageli kohendama.

 Kui aga pärast mitmekordseid ümberseadmisi kõik ilusti paika sai, leidis lavastaja, et autorite esimesel loometööl polevat väga vigagi, kuigi tegelikult tegi tema ise oma nõuannete ja suhtumisega asjast asja – imeliselt haarava ja mängukavas kaua püsinud lavastuse.

 „Kõigis žanrides ilmestasid tema lavastusi detailirikkad massistseenid ja inimloomuse plastiline avamine,“ loeme andeka teatrinaise kohta „Eesti entsüklopeedia“ 14. köitest, kus on märgitud, et ta on lavastanud ka Jyväskylä, Moskva, Petroskoi ja Kaunase teatrites ning teinud telelavastusi. 1957. aastal anti talle ENSV rahvakunstniku aunimetus.

Epp Kaidu lahkus igavikuteele 23. juunil 1976.

Üha vähem jääb järele neid, kes on saanud olla Irdi ja Kaidu kaasaegsed. Seda enam nõuab ajakulg, et selliste teatrikorüfeede elu ja tegevus põlistataks ka uutele põlvkondadele ekraanil vaadatavaks.

 MARJE AAVOJA

 [fotoallkiri]     Ema ning tütred Kaisu (s.1945) ja Mari (s.1947). Foto perearhiivist

Jaga |