Nädala juubilar WILLIAM BOOTH 185

Boothile hakkasid silma tänavalapsed, kelle vanemad veetsid aega pubis prassides. Tollal kiirelt arenenud tööstusega Inglismaa aguliprobleemide suhtes aitas tema silmi avada muu hulgas töökogemus pandimajas. Isa suri, kui William oli 13-aastane. Seetõttu katkes tal koolitee - poiss pidi ise endale elatist teenima hakkama ja sattuski ametisse pandimajja. Seal töötatud kuue aasta jooksul koges ta palju vaesust ja kurjust, nägi, kuidas mõni ema tõi panti viimase teki, et saadud väheste veeringute eest lastele süüa osta. Nii tugevnes vaeste aitamise soov aina enam.

William Boothist sai metodisti kiriku jutlustaja ja 1858. aastal ordineeriti ta pastoriks. Spetsiaalset teoloogilist haridust tal polnud, kuid jutlusi olevat ta pidanud erakordselt hästi, osates köita suurte rahvahulkade tähelepanu. Tihti kõneles ta nn telgikoosolekuil, kus teda käis kuulamas palju inimesi ühiskonna põhjakihtidest. Peamiselt rääkis ta hüljatutest ja õnnetutest, kes olid mingil põhjusel õigelt teelt eksinud ja elu hammasrataste vahele jäänud.

Anglikaani kirikust võrsunud metodismi sünnimomendiks loetakse aastat 1738, metodistliku vaimuliku William Booth poolt loodi Päästearmee aga 1878. aastal. Uue organisatsiooni eesmärgiks oli pakkuda öömaja ja sööki igale inimesele, kes seda vajas. Tegemist oli just armeega selle sõna otseses tähenduses - organisatsioonil on allüksused, nendel komandörid, ja kogu ettevõtmist juhib kindral.

Päästearmee sõdurid ja ohvitserid (mehed ja naised on selles organisatsioonis võrdväärsete õigustega) esinesid avalikkuse ees heategevuskontsertidega ja veensid jõukaid, et nood annetaksid vaeste heaks.

Päästearmees pole kiriklikke rituaale ja sakramente; seal näiteks ei ristita lapsi ega jagata armulauda. Põhjuseks on asjaolu, et Päästearmee kujunemisaeg oli keeruline ning parasjagu vaieldi palju sakramentide olemuse ja põhimõtete üle. William Booth ei tahtnud teoloogilistes debattides osaleda, vaid soovis keskenduda kõige tähtsamale - inimeste aitamisele.

William Booth suri Londonis 1912. aasta augustis 83. eluaastal.

Täna tegutseb Päästearmee enam kui 80 riigis (sh ka Eestis), 112 keeles ja tal on ligi 16 000 varjupaika, haiglat, kooli ning muid heategevusasutusi.

Eestisse jõudis Päästearmee aastal 1927. Algselt kulges töö siin Rootsi Päästearmee juhendamisel, kuigi eestlased käisid õppimas Soomes ja Soome ohvitserid omakorda olid tööl Eestis. Ametlikult läks Eesti Päästearmee Soome alla 1937. aastal ja see staatus püsis Päästearmee likvideerimiseni 1940. aastal. 1927-1940 tegutses Eestis viis korpust: üks Tartus, üks Rakveres ja kolm Tallinnas, kus oli organiseeritud ka supiköök. Eesti taasiseseisvumise järel toimus siin esimene Päästearmee koosolek 1995. aastal, ametlik avamine oli 1996. aastal.

Kahtlemata väärib vaeste aitamine tunnustust. Ent siinkirjutajale näib, et mitmed heategevusorganisatsioonid on tänapäeval oluliselt kaugenenud kunagi seatud eesmärkidest. Kui lugeda viimaste aastate Eesti meediat, siis kohati tekib mulje, et heategevuse valdkonnaga liituvad slikerdajad, kes „hea tegemise" sildi all püüavad isiklikult rikastuda.

„Pettur kogus surevale tütrele annetusi", „Kurjategija lasi "Kodutunde" saadet teeseldes suurpere kodu maha lõhkuda", „Heategevusliku MTÜ töötaja sai hakkama küünilise pettusega", „Opilaua jaoks raha paluv lastehaigla ostis väärtpabereid" jne - need on vaid mõned pealkirjad meie meediast. Enamik heategevuses tegutsevaid inimesi on kahtlemata ausad ja tublid, kuid näotud juhtumid paraku mõjutavad heategevusorganisatsioonide usaldusväärsust.

Kahjuks tuleb ka Päästearmee usaldusväärsus kahtluse alla seada. USA majandusväljaande Forbes andmeil teenis Päästearmee komissar Todd Bassett (kindralist järgmine isik) 2004. aastal 175 050 dollarit isiklikku tulu. Punase Risti juht teenis aga 2003. aastal koguni 651 957 dollarit. 95% ameeriklastest ei teeni aastas enam kui 30 000 dollarit. Todd Basset võinuks seega teenida ka 50 000 dollarit ja elanuks ikkagi hästi.

Mitte keegi, kes tegutseb heategevuses, ei tohiks teenida sellist raha! Hädasolijaid tuleb aidata, mitte aga poputada end kõrgete tasudega. Sellised heategevusasutused rõhutavad pidevalt, et iga münt loeb, aga säärast raha pole neil kahju maksta oma ülemustele. Täielik silmakirjalikkus!

Inimesed, olge seepärast ettevaatlikud! Abivajajate asemel võite heategevusse raha andes hoopis toetada nende organisatsioonide juhtide luksuslikku elu. Muide, selsamal Päästearmeel on praegu USA valitsusega sõlmitud 188 miljoni dollari eest lepinguid, et osutada heategevusteenust, vahendab Huffingto Post. Ja seda kõike ainuüksi New Yorgi piirkonnas! Sellised rahasummad liiguvad nende käes, kelle ülesandeks on toita ja katta vaeseid!

Eestis asub metodisti kirik Tallinna Ülikooli lähedal Narva maantee ääres omapärases hoones, mis peaks kujutama Noa laeva. „Päästearmee kindralil William Boothil oli kombeks saata igal aastal tervitus oma ohvitseridele. Ta jagas nendega ka seda, mis Jumal oli tema südamele pannud, millele nad võiksid keskenduda oma teenimistöös. Mida vanemaks William Booth sai, seda lühemaks ja lühemaks muutusid need tervistused. Viimaks oli tema sõnum oma rahvale ainult üks sõna ja see sõna oli: "Teised." Just selles seisneb ülesanne," ütles piiskop Oysten Olsen teenistusel metodisti kirikus 2007. aastal, vahendab ajaleht Koduteel.

Ilusad sõnad tõepoolest. Kuid inimesel on lihtne olla abivalmis aitaja, kui tema enda elus on kõik hästi. Raskem on see aga siis, kui elu veab viltu ja kehv saatus tabab inimest igast suunast. Tõepoolest, elu seadus on see, et kes kastab teisi, seda kastetakse ennastki. Tõeliselt suur inimene ei ole siinkirjutaja hinnangul mitte see, kes rikkana annetab vaestele, vaid vaene, kes suudab kibestumise ja viha endast eemale hoida, jäädes endiselt kaastundlikuks ja heatahtlikuks. Kibestumine ja maailma peale kurjaks muutumine, kui sul elus ei lähe hästi, tähendab sisuliselt kaotust.

Just sellistes situatsioonides ilmneb, kes on tõeliselt suur ja kes mitte. See on hetk, kus hädasolija jääb üksi iseendaga, ja ükski Päästearmee ei saa teda aidata. Vaid see raskustesse sattunu saab ise end päästa, kes naerab vastu saatuselöökidele. Seda tasub meeles pidada neil, kes tänases neoliberaalses Eestis reformistide aastakümnetepikkuse valitsemise all lootust kipuvad kaotama.

INDREK VEISERIK

Jaga |