Võitlus Baltikumi pärast — 15 aastat hiljem

Küsis Allan Alaküla,      23. august 2006


Esmaspäeval Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis majandusministeeriumi korraldatud ajalookonverentsi 15 aastat tagasi toimunud reformidest avas toonane Rootsi peakonsul Leningradis Dag Sebastian Ahlander. Mees, kelle töö olulisemaks osaks oli Baltimaade arengute jälgimine. Praegu juhib Ahlander Rootsi välisministeeriumi protokollitööd ning kandideerib ka parlamenti.

Pärast aastaid Baltikumis tehtud tööd teid sisuliselt kõrvaldati siit piirkonnast ning saadeti pikkadeks aastateks tööle USAsse. Miks?
Mitte kogu minu tegevus siin ei meeldinud minu ministrile Sten Anderssonile (sotsiaaldemokraat, Rootsi välisminister 1985-1991- A.A.). Ja kui Eesti sai iseseisvaks ning ma ei töötanud enam Tallinnas, Riias ja Vilniuses, kerkis küsimus, et kuhu ma võiks minna. Aasta hiljem, kui Rootsis oli ametis juba uus valitsus, küsisid nad minult, kuhu ma tahaks minna. Mul oli vaba valik ja ma läksin New Yorki.

Olete ise Folkpartieti mees.
Jah, ma kandideerin praegustel parlamendivalimistel nende nimekirjas.

Mõeldes tagasi 15 aastat, milline oli otsekoheselt küsides toonase Rootsi valitsuse poliitiline eelistus siinsete uute poliitiliste jõudude vahel?
Täna on Rootsi kõik poliitikavoolud ja rühmitused, kes loevad end Eesti, Läti ja Leedu sõpradeks, väga rahul arengutega, mis Balti riikides on toimunud. Toona oli Rootsis kaua võimul olnud sotsiaaldemokraatlik valitsus, kes hoidis neutraliteeti NATO ja Varssavi pakti vahel ning oli väga mures sündmuste pärast, mis võinuks Baltimaades juhtuda. Härra Andersson soovis, et Balti riigid olnuks Gorbatshovi perestroika musternäiteks. See oli tema ideaal.
Ennast siiatulekuks ette valmistades ei kuulanud Andersson, mida talle räägiti – siin ei tahtnud keegi töötada perestroika raames, vaid igaüks taotles Eesti iseseisvust. Ja kui ta siia saabus, sai see talle kiiresti selgeks ja sellest tekkis pisi-kriis. Ministril oli ilmselt vaja leida selle olukorra süüdlast ja sellesse rolli sattusingi mina.

Te tegutsesite siiski oma riigi esindajana maal, kus olid tekkinud juba uued poliitilised voolud, Rahvarinne ja Eesti Komitee, kui suuremaid nimetada. Millised olid Teie eelistused nende seas?
Nii minu kui minu siinsete kaastöötajate meelest oli Rahvarinne stabiilne ja mõistlik partei, mis paistis asuvat siin toimuvate sündmuste keskmes.

Kas Teie valitsus arvas samamoodi?
Minu valitsuse vaateks kujunes see hiljem. Nagu ütlesin, Rootsi valitsuse meelest pidi Eesti olema perestroika pailapseks aga see polnud jällegi Rahvarinde idee. Kuid Rootsi polnud sellise suhtumisega sugugi ainus. Kui vaatame kas või president Bush seeniori või Saksa või Prantsuse valitsuse positsioone, siis ka nemad hoidsid sarnast liini. Nad kartsid, mis kõik võib juhtuda, nad kartsid Nõukogude Liidu destabiliseerumist.

Kuna Eesti Komitee soovis Rahvarindest veelgi järsemalt N Liitu kõigutada, kas seepärast polnud neil välismaal mingeid shansse?
Ma kohtusin Tunne Kelami ja Trivimi Vellistega. Enamik poliitikuid Läänes ei kujutanud vähimalgi määral ette, keda nad siin esindavad. Neid lihtsalt ei tuntud.

Aga ega Rahvarindegi tuntus Läänes polnud ülearu lai?
Rahvarinnet siiski teati. Kindlasti ka seepärast, et see polnud ainult Eestis, vaid oli väga tugev Leedus professor Landsbergise juhtimisel ja Lätis oli Dainis Ivans väga tugev liider. Väljastpoolt vaadates oli kolmes riigis tegutsenud sarnast rahvarinnete liikumist kergem ära tunda ja toetuse vääriliseks pidada. Aga see tekkis hiljem. Veelkord: meie välisministri siia saabumisel polnud tal mingit tunnet, et Eesti tahaks saada iseseisvaks.

Rootsi raamatupoodides on teie nime taga väljas vähemalt 15 raamatut.
Meil on õnnelik maa, kus pole olnud sõdu ega okupatsioone. Seepärast pole meie inimesed ka eriti huvitatud ajaloost ja see teeb mulle väga muret. Baltikumi saabudes rääkisid inimesed mulle heast Rootsi ajast, näidati maju ja torne, mis on nimetatud meie kuningate järgi. Enamus minu rootsi sõpradest ei teadnud sellest aga midagi. Otsustasin hakata kirjutama raamatuid noortele 9–15aastastele lugejatele. Olen avaldanud kümme raamatut noortele Rootsi ajaloost.

Teil on ka raamat Karl XII-st. Meil käib praegu arutelu Peeter I kuju püstitamise üle Narva. Tartus on meil Gustav Adolfi kuju juba taastatud. Kas Peetri kuju vääriks Teie meelest endisel Rootsi alal ülespanekut?
Üles tuleks panna monument, mis on hävitatud – see polnud Karlile ega Peetrile, vaid oli Narva lõvi. See asus linnast väljas kohas, kus lahing toimus. Kuju hävitasid sovietid. Kuju rajas iseseisva Eesti valitsus rootslaste toel 1920. aastail.

Tasakaalust rääkides on meil siiski Rootsi kuninga kuju juba olemas...
Muidugi ei saa te oma ajaloole tagasi vaadates üle ega ümber Peeter Suure rollist. Mingil ajal jõuate kindlasti ka selle juurde.

Siit jõuame lähemale tõeliselt kuuma kartulini – II Maailmasõjas langenutele seatud monumendini Tallinna kesklinnas. Vaidlus käib, kas see kõrvaldada või mitte.
Te peaks sinna midagi juurde lisama.

Mõned aastad tagasi seda juba tehti. Oma sõnavõtul konverentsil ütlesite, et Eestis on rahvusküsimused päevakorralt kadunud. Seoses pronkssõduri ümber käiva debatiga aga näeme, kuidas vanad instinktid jälle taaselustuvad ja kuidas rahvusküsimus jälle on tõusmas.
Päris ausalt, te peaksite sellele sambale midagi lisama. See on teie enda huvides, et neid vanu instinkte jälle mitte lasta kerkida. Suruge need maha.
Mulle isiklikult tundub, et siinsetele venelastele on väga vähe alles jäänud. Kõik muu on neilt võetud ja ainus, mis neil on jäänud, on nende uhkus suure võidu üle. Ja venelaste vaatepunktist, mitte teie arvates, see ilmselt nii oligi. Ainus, mis venelasi veel ühendab, on võit Hitleri üle.

Asi on aga selles, et meie peaministripartei on kuju eemaldamise poolt, ülejäänud valitsusparteid sellega ei tegeleks. Erinevalt 15 aasta tagusest ajast on nüüd eestlased ise ses asjas lõhenenud.
Võib-olla olnukski lihtsam seda teha 15 aastat tagasi. Pole küll minu asi teile siin selles asjas nõu anda, aga mulle tundub, et pingete vältimiseks lükake see teema parem edasi.
Olen kindel, et peaminister Savisaar on tark mees ja soovib kindlasti minna valimistele vastu teiste teemadega, kui seda on mingi monument. Kindlasti on teil palju tähtsamaid asju, millega tegelda.

Räägime Venemaast. Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid on jäämas USA ja Euroopa erineva Venemaa poliitika kahvlisse. Ameerika huvid ei lange väga tihti kokku Euroopa huvidega Venemaal.
Mõned Euroopa huvid on väga sealsete riikide nägu. Näiteks Prantsusmaal on alati olnud omad huvid Venemaal. Nii Tsaari-Venemaas kui ka Stalini riigis on prantslased alati soovinud näha oma liitlast Saksamaa selja taga.

Aga praegu on ka sakslastel ja hollandlastel ja itaallastel huvi suhete vastu Venemaaga. Huvitatud ollakse peale loodusressursside ka sealsest turust. Samas on USA huvi Vene ressursside ja turu suhtes märksa leigem.
Usun, et USA on huvitatud Vene turust, kuid Ühendriigid tahavad olla kindlad, et härra Putin püsiks demokraatlikul kursil.

Nii et Te ei näe olulisi erinevusi Euroopa USA suhtumises Venemaasse?
Ma näen neid erinevusi. Aga Euroopas on ka igal riigil oma huvid Venemaa suhtes. Nii ka meil, rootslastel.

Euroopa ühist lähenemist niisiis pole.
Arvan, et mitte. Meie valitsus on alati püüdnud olla pooleldi Vene-sõbralik. Samas 90 protsenti Rootsi rahvast on kartnud Venemaad. Me oleme naabrid. Meile ei meeldi Venemaa, aga me peame olema temaga mõistlikud sõbrad. Vastates ka monumendiküsimusele, arvan, et me ei peaks venelasi provotseerima.

Euroopa Liidu integratsiooni süvenedes on siiski vältimatu ka ELi ühise välispoliitika, s.h Venemaa-poliitika tugevnemine. Ja see saab ilmselt olema erinev USA vektorist.
Ilmselt sarnaneks see poliitika tõesti rohkem Saksamaa joonega. Aga ma pole siiski kindel, et ELi eduka majandusliku arenguga kaasneks ilmtingimata ühine välispoliitika. Riikide erinevused on nii suured.

Mis on siis alternatiiv integratsioonile ka välispoliitika vallas?
Integratsioon ei pea ilmtingimata haarama välispoliitikat. Seda on korduvalt proovitud, aga eks me näe. See on miljonit dollarit väärt küsimus. Kuidas areng läheb, ma tõesti ei tea. Poliitiliselt näeb Euroopa väga nõrk välja, samas majanduslikult on ta väga edukas.
Minult küsides tuleb arvestada ka, et enamik rootslasi on väga euroskeptilised. Oleme ELi liige, kuid mitte liiga sügavalt. Enamik rootslasi on rahul, et meil pole käibel eurot.

Ilmselt ei kujutanud Teie ega ka meie 15 aastat tagasi ette, et Eesti majandus on suures osas Rootsi majanduse osa. Eelkõige pangad aga ka mitmed muud harud, s.h meedia on rootslaste omandis. Olete Te selle üle õnnelik?
Olen õnnelik majanduse integratsiooni üle. Paljud rootslased pole sellega muide sugugi rahul, kuna see on läinud Rootsile maksma hulka töökohti. Paljud firmad on siia tulnud ja siin tööjõudu palganud...

Tööjõudu peamiselt küll tekstiili vallas...
On ka muudes sektorites. Ja praegu näiteks on rootslastel väga moes käia Eestis hambaarstil. Rootsis on hinnad kohutavad, siin on hinnad madalad ja teenus väga heal tasemel. Kunagi ei või teada, milline on järgmine valdkond.
Mis puutub tekstiilisektorisse, siis me kaotasime selle 60-ndatel. Praegu on aga tekkinud noored, kes disainivad ja müüvad Rootsi teksasid USA-sse. Varem oleks ma sellise võimaluse üle ainult naernud.
Või võtame Rootsi jäähotelli maa põhjaosas. Selmet püüda pakkuda inimestele suuri mugavusi, pakutakse edukalt kuvandit külmast ja karmist põhjamaast. Kaasaegses maailmas müüb ootamatus.

Kas Teie arvates on Eesti majandus, millest põhiosa kuulub välismaalastele, jätkusuutlik?
Muidugi on. Ka Rootsi on kaotanud mitmetel aladel. Suhkrutööstus on läinud Taanile, veevärk prantslastele jne. ELi arengus on paljud firmad läinud välismaalaste kätte. Meie suurima kindlustusfirma Scandia ostis Lõuna-Aafrika firma.
Meediaga on asi muidugi tundlikum. Aga Schibsted (Norra) ostis ka minu lemmik-hommikulehe. Algul mulle see ei meeldinud, aga enam ma ei hooli sellest omanikumuutusest. Tundub, et toimetus on sõltumatu.

Millist tulevikku ennustate Venemaale?
Nii Eesti kui Rootsi huvides on, et Venemaal läheks asjad hästi. Praegu läheb neil hästi, aga ainult tänu kõrgele nafta jt toorainete hinnale, Venemaa muud tooted ei müü sugugi. Ma soovin, et Venemaal oleks rohkem ettevõtjaid ja rohkem väikeettevõtjaid, kel läheks hästi ja kes moodustaks elujõulise keskklassi. Keskklassi, mis Läänes on aluseks ühiskonnale, mis ei lase kedagi kõrvale heita.
Tegelikult näeme Venemaal aga väikest hulka väga rikkaid ja suurt hulka vaeseid inimesi. Vene ühiskonnal praegu tegelikult puudub sotsiaalne turvavõrgustik. Vene mehe eluiga on drastiliselt langenud. Elu on seal päris karm.
Kõik rahvad, kes elavad Balti mere ääres, on huvitatud et meil oleks stabiilne ja hästi elav naaber. Naaber, kes ei ähvardaks sinu gaasikraani kinni keerata.

ui me vaatame Eesti sotsiaalseid proportsioone, siis ei saa ka siin veel rääkida euroopalikust keskklassi osakaalust.
Jah, aga see kasvab ning on aluseks ühiskonna stabiilsusele.

Nii eestlaste kui rootslastega võrreldes on Vene suunal aktiivsemad soomlased, mitte ainult majanduse vallas vaid ka poliitikas. 15 aasta eest arvasid ka eestlased, et on suured Venemaa tundjad ning kindlasti olidki. Praegu on soomlased meist mööda läinud.
Nad suutsid Stalini surve all siiski säilitada oma demokraatliku süsteemi ja nad tõesti teavad, kuidas venelastega asju ajada. Paljud Venemaaga äri ajada soovivad Rootsi firmad ostsid selleks Soome firmasid ning panid venelastega asju ajama soomlased.

Millal olite viimati Eestis?
1991. aastal. Möödunud 15 aastaga on teie areng olnud fantastiline. Selle ajaga olete peaaegu ületanud 60-aastase vahe, mille tekitas okupatsioon. Olete peaaegu jõudnud üldise Põhjamaise elustandardini. Muidugi ma tean, et maal elab palju inimesi, kes nii õnnelikud pole. Ka pensionäride olukord on raskem. 15 aastat pole sugugi pikk aeg selle saavutamiseks.
Praegu Skoones oma maamaja ees Eesti numbrimärgiga mersusid mööda tuhisemas nähes olin algul häiritud. Aga tegelikult on see imetlusväärne – 15 aasta eest poleks keegi arvanud, et see on võimalik.

Millised on Teie partei valimisväljavaated?
Arvamusküsitlustes opositsioon juhib, aga olen alati öelnud, et edu arvamusküsitlustes peab alati tegema murelikuks. Göran Persson on võimukas poliitik ning kui ta näeb, et on kaotusseisus, siis ta võitleb kogu hingest, et peale jääda. Ja on täiesti võimalik, et ta võidabki.

Lähete valimistele üheskoos moderaatidega?
Meie ühise programmiga alliansis on moderaadid, kristlikud demokraadid ja liberaalid.

Kas Teie alliansi võit tooks Rootsile parempoolse valitsuse?
Just nii väidab härra Persson. Ma ei usu aga, et see valitsus tuleks väga parempoolne. Pigem oleks see mitte-sotsialistlik valitsus. Ja mulle sellest piisaks. Mina ei taha parempoolset, tahan liberaalset valitsust, mis kannaks hoolt iga indiviidi heaolu eest. Ma pole eriti konservatiiv, siis oleksin moderaat.
Kusjuures Persson kasutab just moderaate ära eakate inimeste hirmutamiseks. Seetõttu on moderaatide liider Fredrik Reinfeldt hakanud oma erakonda kutsuma Uueks Tööliste Parteiks, ehk nende parteiks, kes tegelikult töötavad. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest, kelle taga on Rootsis tohutu hulk inimesi, kes ei tööta.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)