Mis imeline mees…

Siiri Saar,      26. märts 2003


Toompeal avaldas riigivalitsus seaduse, mille kohaselt peab kõigil abielupaaridel pärast 5 aastast abielu olema vähemalt üks laps. Kohustuste mittetäitmisel ilmub 5 aasta möödumisel üks mees valitsusest, kelle ülesandeks on kõiki hädavajalikke abinõusid tarvitusele võtta, mis ühe naise emaks teeks.
Järgmine lugu juhtus lasteta abielupaari viienda pulma-aasta hommikul.
Mees: Niisiis, armas, lähen tööle. Ma oletan, et see mees valitsusest varsti tuleb. /Laseb pea norgu ja läheb./
Naine teeb end ilusaks ning puuderdab nina. Helistati. Tulija aga ei ole mees valitsusest, vaid fotograaf, kes maja numbriga eksis ja beebi võteteks kohale ilmus.
Mees: Tere hommikust!
Naine: Tere hommikust!
Mees: Palun vabandus, te kindlasti teate, milleks tulin.
Naine: Loomulikult, ei tarvitse rohkem seletada.
Mees: John on minu nimi, ma olen oma ala spetsialist.
Naine: Ja ma tean juba, palun võtke istet!
Mees: Teie abikaasa on kindlasti nõus?
Naine: Iseenesest mõistetavalt. Me usume mõlemad antud olukorra kõige paremasse lahendusse.
Mees Kui see nii on, siis võiksite alustada.
Naine: Ma ei looda sellest kuigi palju head.
Mees: Jätke see minu hooleks, armuline proua. Ma teeksin teile ettepaneku: üks või kaks korda diivanil, paar korda toolil, paar korda vannis ja võib-olla paar korda põrandal.
Naine (ahastavalt): Vannis ja põrandal? Püha taevas.
Mees: Teate armuline proua, ka kõige paremad meie hulgast ei või garanterida, et iga kord asja saab, aga kuuest korrast üks ikka õnnestub.
Naine: Aga vabandage, see, mida te räägite, kõlab kuidagi hirmus lihtsalt.
Mees: Aga see ongi õige, armuline proua. Just sundimatus annabki sellele kõigele oma võlu. Võib-olla tutvustaksin teile mõningaid oma töö näidiseid. (Ulatab albumi beebi võtetega). Naine: Töönäidised, jah, aga ei ole ju vaja, et me nii kiirustaksime.
Mees: Loomulikult mitte, minu elukutse nõuab kontsentreerumist, kiirustamine aga ei anna häid tulemusi. Vaadake seda beebit (näitab üht beebi fotot)! Kas see ei ole meistriteos? Mul kulus selleks neli tundi. Aga tast sai iludus. (Naine jahmus) Vaadake seda siin. Kas pole võluv? Aga teda ma tegin bussi katusel.
Naine: Ma ei ole kuulnud, et midagi sellist tehakse bussi katusel.
Mees: See ei olegi nii raske, kui tegutsetakse kuidas tarvis. Kui mees oma elukutset, oma tööd tunneb, muutub töö talle naudinguks. Siin, vaadake - tehtud hea valguse juures linna pargis.
Naine: Linna pargis! Aga see on ju rahvarohke!
Mees: Jah, kuid siin olid eriolukorrad. Ema oli näitlejanna, kes tahtis tuntumaks saada. Võite kindel olla, et ta ka sai. Aga kõige raskem, millega ma hakkama sain, on need siin (näitab kaksikuid).
Naine: Kohe kaksikud!
Mees: Jah, ma tegin selle meistritöö talvises linnapargis lumesaju ajal.
Naine: Tõesti talel, külmaga?
Mees: Jah, kella kahest kella viieni peale lõunat. Ma ei ole veel kunagi raskemates tingimustes töötanud. 4-5 rida inimesi seisis, trügis ja tõukles, et vaid ühe pilguga rabada. Igale poole, kuhu vaatasid - inimesed. Kujutlege, kolm tundi sellises olukorras ja lõpuks pidi politsei vahele segama. Keegi huligaan pistis sõrmed avale ette ja ma ei saanud edasi töötada. Siis tahtsin veel kaks erinevat poosi teha aga ava läks sageli niiskeks ning ma pidin teda siidirätikuga kuivatama. Lõpuks hakkasid ka oravad juba minu aparaati näksima. Kas alustame? Võin ma oma instrumendi välja võtta?
Naine minestab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)