Kui kõik sündimata lapsed…

IVO PARBUS,      12. november 2003


Eestlane olevat kodukeskne kultuurne põhjamaa inimene, kes austab traditsioone ning järjepidevust. Me tähistame emade- ja isadepäeva, laulame kätest hoides jaanivalge öötaeva all voogavast rukkiväljast ning laseme jõulutuledel ennast läbi külma detsembriöö kodukolde juurde juhtida. Me oleme täisverd eurooplased selle mõiste kultuurilises tähenduses.
Ent kuhu kaob meie alalhoidlikkus, kui peame tegema olulisi otsuseid? Ühtäkki taandub ajatu ilu, andes maad kainetele kaalutlustele, millesse ei mahu läinu ja tulev, vaid ainult hetke- ja omakasu. Maarjamaise oligarhi rahastatud rahvuslik kokkulepe, mis osavate administraatorite käes muutus asjaks iseeneses, ei suuda asendada püsiväärtustele toetuvat väärikat kava rahva ja riigi tuleviku kindlustamiseks. Sellise kava aluseks saab olla vaid rahvuse püsimine, mitte ühe kodaniku kohta valmistatava toodangu või osutatud teenuste hulk.
Laulupidude rahvast on märkamatult saanud SKP ja majanduskasvu natsioon. Et muu maailma ees huvitav näida, oleme valmis viljelema riigi haldussuutlikkust ja sotsiaalprogramme kuivale jätvat maksupoliitikat.

Pole tarvis keerukaid heaolu-uuringuid ega ruumilisi edenemisgraafikuid - sündide arv tuhande elaniku kohta väljendab nii elatustaset kui ka usaldust parlamendi, valitsuse, poliitiliste parteide, s.o riigi ning selle tuleviku suhtes. Eestist vähem lapsi sünnib vaid Bulgaarias ja Lätis. See on tõde, mis tõotab eestlastele ja Eesti riigile kohta kõikide äpardunud sotsiaalsete eksperimentide Valhallas.
Taasiseseisvumisest alates on eestlaste tajusid vormitud äärmusindividualistlike seisukohtade järgi. Sotsiaalsus on võrdsustatud sotsialismiga, kaastunne vaimunõtrusega. Vaba ettevõtlus lämmatas kaablipõletamisel kerkinud suitsuga ärieetika, kuid varastatud elektriliinide turustamisest saadud krabiseva eest soetatud mersu jäi luksusautoks ning peale esimese miljoni kogumist kadus nii hirm kui ka häbi. Eesti lipukirjaks sai parempoolitsev edevus, kus oskus pappi kokku ajada määrab inimese väärtuse ühiskonna silmis.

Isamaa muutus pühamast mõistest raudteed ja elektrijaamu vahendava kinnisvarakontori kaubamärgiks, kodu taandus omandireformi käigus lihtsalt kinnisasjaks ning laiad laaned arvestati ümber tihumeetriteks. Virtuaalne brändi Eesti naeratab keraamiliste proteeside sädeledes lõputut naeratust, surudes maha külmajudinaid, mida tekitab aim peagi saabuvast pohmelusest. Noor pere lükkab lapse sündi üha kaugemale tulevikku, kuni elamistingimused paranevad, kuni tööd leiab, kuni palk tõuseb, kuni… Aastad lähevad ning elus edasi jõudes kasvavad ka nõudmised ning ühel päeval saabub arusaam, et on juba hilja. Ja jumal temaga!
Ilma lasteta on lihtsam nautida igapäevaseid imesid, millest kõneleb telereklaam ning jutustavad ajalehtede kaubanduslikud teated, kuni kohkudes avastame, et üheülbaline paradiis, mida kuulutasid marksismiklassikud, on globaalkultuuri tasalülitavas embuses tõeks saanud ning veider loosung "Vali kord!" on meid läbi sadade metamorfooside juhatanud uustotalitaarsuse uinutavasse vaikiellu.
Ometi peame valima, kuidas edasi minna, sest varsti võib selleks juba hilja olla. Meil tuleb leida tee hääbumisest lootusesse. Liiga kaua oleme lasknud ennast valitseda müütidel individualismi eelistest, häbenenud kõike sotsiaalset, lubanud üleolevat käitumist nõrgemate - laste ja vanurite suhtes. Mitte vanemapalk, vaid läbimõeldud sotsiaalmeetmete kogum viib meid välja hääbuvate rahvaste nimistust.

Viimasel ajal on Tallinnas sündide arv kasvanud. Ka vahepealsetel aastatel tühjenenud lasteaiad täituvad taas. Pealinlased on hakanud rohkem teatris käima ning raamatuid lugema. See on tõelise uue poliitika algus, mille monopol pole ärieliidi kinnimakstud "äraostmatute" käes, vaid mida kannab endas rahvas. See uus poliitika ei toetu ühiskondliku leppe napile tekstile, vaid rahva ohutundele ning tarkusele. Kultuur tuleb tagasi, kodudes leitakse üksmeel, koolide sulgemine lõpetatakse. Selleks tuleb loobuda reformide lõputust jadast ning parempopulistlikust retoorikast stabiilse poliitika kasuks. Inimesed ei ole poliitikast väsinud, kui tegemist on mõistva ja enamust arvestava poliitikaga.
Me peame vabandama sündimata laste ees, peame vabandama iseendi ees, et oleme lubanud enestega vääritult käituda.

Lapsed, kes olenemata vanemate ühiskondlikust positsioonist kasvavad puudust tundmata, kogedes kodu hoolt ja riigi toetust, ongi rahvuslik lepe, mille allkirjastamiseks pole tarvis lugupeetud organisatsioonide juhte ähvarduste ja meelitustega läbirääkimiste laua taha kokku ajada. Seda lepet võib igaüks juba täna kinnitada tegudega. Rohkem solidaarsust ja ühtekuuluvustunnet, tähelepanelikkust ning hoolivust, sest aeg on küps, ajaloo pendel liigub, püsiväärtused tõusevad jälle hinda.

KESKMÕTE: Lapsed ongi ühiskondlik kokkulepe.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)