Kas Tallinna teletorn vajas 1991. aasta augustikriisi ajal kaitset?

Tänavu kevadel avati renoveeritud Tallinna teletorn külastajatele. Ajalugu tutvustav ekspositsioon asub 2. korrusel. Avamisele eelnenud reklaamist võib lugeda: "Näitus annab hea ülevaate nii nostalgilistest 1980-ndatest kui ka 1991. aasta murrangulistest sündmustest Eesti taasiseseisvumisel."

Lootsin väga, et meie uueks turismimagnetiks peetav väljapanek selgitab arusaadavalt Eesti taasiseseisvumise lugu, aga kahjuks pidin selles pettuma, sest 1991. a augustisündmusi tutvustatakse näitusel vaid mõne foto, lühikese videoklipi ja järgmise tekstiga:

"AUGUST 1991. VABADUSE KAITSEL

Mihhail Gorbatšovi võimuletulek Nõukogude Liidus 1985. aastal märkis uue poliitilise suuna algust, mis tõi kaasa iseseisvumisliikumised mitmetes liiduvabariikides eesotsas Eestiga. Moskvast üritati iseseisvuspüüdlusi summutada ja see viis näiteks Leedus ja Gruusias ka verevalamiseni. Kuid Nõukogude Liidu vanameelsetele oli sellestki vähe: sõjaväe abiga alustati 19. augustil 1991 riigipöördekatset, mille käigus üritati tärganud vabadustahe täielikult murda. Eestisse saadeti Pihkvast õhudessantväelaste soomuskolonn, mis pidi kontrolli alla võtma strateegiliselt tähtsad tsiviilobjektid, sh Tallinna teletorni.

Soomukid jõudsid kohale 20. augustil. Sama päeva hilisõhtul kuulutas Eesti end Ülemnõukogu otsusega iseseisvaks. 21. augusti varahommikul lõhkusid Nõukogude dessantväelased väravad ja ründasid teletorni. Tänu kavalusele, teletorni kaitsele kogunenud rahvamassile ja nelja 22. korruse sidekeskust valvanud Eesti mehe vaprusele õnnestus säilitada raadiolevi ning side välismaailmaga kuni ebaõnnestunud putši lõpuni sama päeva õhtul. Eesti tee vabade rahvaste sekka oli lõplikult avatud."

Niisama vähe ongi kirjutatud nendest Eesti jaoks väga olulistest sündmustest ning selle teksti lugemine ei anna juurde olulisi ja uusi teadmisi Eesti lähiajaloost. Õnneks korraldab SA Tallinna Teletorn erinevaid teemapäevi.

20. augustil toimub taasiseseisvuspäeva tähistamiseks perepäev

"Kas mäletate teletorni kaitsmist 1991. aastal?".

Selle programm on mitmekesine ja pakub loodetavasti huvitavat kõigile osalejatele.

* TREPIKÕND "TÕUSE TAEVASSE!"

1050-astmeline trepikõnd igal täistunnil 10:00-18:00.

* TALLINNA ORKESTRI KONTSERT "Klassikaline POP" 12:00, 14:00.

* PERFORMANCE „Teletorni kaitsmine". Tartu Üliõpilasteater. 12:00, 15:00, 17:00.

* MEISTERDAMINE LASTELE. 12:00-17:00 tegelevad lastega noorkotkad ja kodutütred.

* FILMIARHIIVI PARIMAD PALAD TELETORNI KAITSMISEST. Igal täistunnil 10:00-23:00.

* NÄITUS „VABADUSE TEEL 1990-1991" ja INSTALLATSIOON „ELEKTROONILINE LAHING"

* ÖÖKÜLASTUS TELETORNIS 19.00-01.00. Piletihind 3€ (sissepääs kuni kell 24.30)

LISAKS võib kohapeal näha Kaitseliidu Tallinna maleva pioneeriüksuse laagrit ning Päästeameti täisvarustuses päästemasinat ja -telki.

Alljärgnevalt tuletan omapoolselt meelde mõningaid vähe teadaolevaid 1991. a sündmusi ja nendes osalenuid.

1991. a. 13. jaanuari öösel asusid ümber Leedu pealinna lahingupositsioonidele NSV Liidu raadioelektroonilise võitluse väeosad, ning alustasid Vilniuse raadioblokaadi. Selle tagajärjel muutus linnas igasugune raadioside võimatuks, ning KGB rünnakuüksus "Alfa" ründas kõiki neile rünnata antud rajatisi ja hoidis objekte oma valduses, kuni saabusid kohale täiendavad sõjaväeüksused. Nende rünnakute tagajärjel hukkus 14 inimest ja sajad rahulikud elanikud said vigastada.

Pärast Vilniuses toimunud traagilisi sündmusi alustas Eesti tollane peaminister Edgar Savisaar koheselt ettevalmistusi meie vabariigi täiendavaks kaitsmiseks. Selleks valis ta esmalt välja erinevate valdkondade spetsialistid. Nendega peetud arupidamiste järel loodi mitmeid valitsuse salajasi töögruppe. Nende liikmetel oli tavaliselt kasutada strateegilisi võimalusi ja samas ei pruukinud nad üldse olla asutuste tippjuhid; sageli kaastöötajad ei osanud isegi kahtlustada, millega tegelevad need valitsusjuhi erilise usalduse pälvinud isikud.

Kõigi Toompea kaitserajatiste üldjuht oli praegune erukolonel Henn Karits. Tema ideede järgi asetati Toompeale kivitahukad ja betoonblokid, et vähendada või muuta võimatuks sõjaväe lahingumasinate rünnakuvõimalused. Valmis seati Kodukaitse meeskonnad nn "Molotovi kokteilide" valmistamiseks. Lisaks loodeti ründavaid soomukeid muuta liikumisvõimetuks tänavale lastava seebivahuga - selleks oli alati kohal täidetud veepaagiga tuletõrjeauto ja ootevalmis pandud vahutekitamisgraanulid.

Pika Hermanni torni paigutas televisiooni ja ringhäälingu varusaatjad ning vajalikud antennid Vabariikliku Raadio ja Televisiooni Saatekeskuse peainseneri Rein Ruudi juhtimisel tegutsenud töögrupp. Sellesse kuulusid Ärni Järvik, Mati Tähemaa, Lembit Laur ja Heino Tamm. Toompea lossi territooriumil oli valmisolekus televisiooni-ülekandejaam ja autol asuv diiselgeneraator. Lossi enda elektrivarustust oli võimalik koheselt muuta autonoomseks võimsa varuelektrijaamaga. Eesti Raadio toimetuste jaoks valmistati ette konspiratiivkorterid, tehnilised seadmed, heliklipid jmt. Lasnamäel asuvasse Sideministeeriumile kuulunud ruumi paigutas ringhäälingu reservsaatja Aarne Pihla.

Väga suurt tähelepanu pöörati alternatiivsidesüsteemide loomisele. Toompealt oli võimalik kasutada Eesti Energia sidet, mille kasutamise organiseerisid Aivo Ojangu ja Ülo Rätsep. Telefoniside töögruppi kuulusid Vaino Kallas, Hans Kruus ja Leo Valvik ning Kosel asunud kaugsidejaoskonna juhataja Armi Kuriks ja insener Ants Einroos. Raadiosidega tegelesid Arvo Kallaste Eesti Raadioamatööride Ühingust, Jaak Jõesoo ja Priit Andevei Eesti Tuletõrjest, Aadu Jõgiaas Piirivalvest.

Ülalmainitud isikud olid loomulikult valdkondade juhid. Näiteks ainuüksi raadiosidega tegeles putšipäevadel ca 60 inimest. Raadioluure ja -segajate meeskonnas olid Lembit Kulmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp, kelle salajaseks ülesandeks oli ka elektroonilise sõja võtete kasutamine N. Liidu sõjaväe vastu.

Seega oli Eesti Vabariik valmis kõige halvemaks. Alates 19. augusti 1991. a. augustiputši algusest läks käiku terve rida neid eriplaane, mis jaanuarist alates oma kohta olid oodanud. Nii, nagu pididki minema.

Edgar Savisaar on tollasest olukorrast rääkinud: „Valitsuse kurss oli algusest peale selline, et niipalju kui võimalik kasutada kaitses professionaalide abi. Olid ikkagi politseijőud, piirikaitse, ka Kodukaitse oli mingisuguse koolituse läbi teinud. Me ei saanud hakata inimesi, kel pole aimugi, kuidas sellises olukorras käituda, lihtsalt paljakäsi üles kihutama. Piirivalvele tuli aga Ülemnõukogu kutse (19. augusti õhtul) - tulla kőikide objektide kaitsele - isegi üllatusena. See ei läinud kokku kaitseplaanidega. Siis otsustasimegi, et ei kutsu inimesi Toompeale ega teletorni juurde, kus oli rünnak kőige tőenäolisem. Kutsusime raadio- ja telemaja juurde, kuhu ehitati ka barrikaadid. Aga teletorni juures, arvestades meie maastikku ja torni asukohta, polekski paljakäsi seisvatel inimestel midagi teha olnud. Teadsime, et vőime igal ajal nii tagavara televisiooni kui ka raadio tööle panna, aga hoidsime neid hädaolukorraks."

Üheaegselt Pirita teletorni hõivamisele asumisega sõitsid Pihkva dessantväelased vallutama ja välja lülitama Aegviidu vahejaama raadio- ja televisioonireleeliine, et katkestada kõigi Tallinnast väljuvate raadio- ja televisiooniprogrammide edastamine Eestimaal ning sellega ära võtta ka võimalus Tallinnas saada teavet Moskva, Leningradi ja Läti-Leedu suunalt. Aegviidu mast oli tehniliseks sõlmpunktiks, kust suundusid sidekanalid edasi Narva, Tartu ja Pärnu poole.

Juhtus aga nii, et Aegviidu masti asemel "vallutati" esmalt eksikombel Tapal asuv Eesti Energiale kuuluv raadiosidemast. Tolleöiseid sündmusi meenutab seal valves olnud Aare Aimla:

"Olin 21. augusti öösel Tapa Elektrivõrkude maja II korrusel valves. Kella poole viie paiku hommikul kuulasin Vikerraadiost Tallinna sündmusi. Sealt tuli teade, et Pirita teletorni rünnatakse, olukord oli küllaltki pinev ja järsku paarimees ütles: "Meil on ka nad juba kohal, just sõitsid akna alla!"

Kohale oli saabunud GAZ 66, millel olid antennid peal. Teine auto oli Ural, ning sellest hakkasid välja hüppama sõdurid ja hoonet sisse piirama. Kohe sisse nad ei saanud, kolistasid niisama uksi. Allkorrusel asus akuruum, selle väike aken oli lahti, sealt ronis siis üks sisse ja tegi teistele remondiruumi suured uksed lahti, sealtkaudu said nad sisse ja olid kohe ülakorrusel. Eelnevalt olime jõudnud helistada Tallinna dispetšerile ja meie kohalikku juhtkonda sai samuti teavitatud. Ohvitser tuli ja küsis: miks me neid sisse ei lasknud? Me ei osanud midagi öelda. Siis küsis: "Kus on sideruum?" Nad suundusid sinna ja hakkasid kohe lahti kruttima sideantenne. Neid huvitas üksnes side! Mind viidi saali ja üks püssiga mees pandi seisma mu juurde. Pool tundi või tund istusin saalis ja ma ei saa senini aru, miks mind ära ei lastud."

Tiit Animägi töötas tol ajal Aegviidu raadioreleemastis ja mäletab putšisündmusi nii:

„Aegviidu mast võeti ära 21. augusti 1991. a. hommikul kell 7, kui valvetehnik Rein Kasela üksinda oli tööl. Kust need sõjaväelased tulid, kas Tapalt või Tallinnast, seda ei tea vist küll keegi. Veoautotäis sõdureid sõitis õue peale ja tungis aparatuuriruumi. Seda polnud neil väga raske teha, sest uksel oli öösiti ainult turvakett, ei midagi muud. Valvetehnik Kaselal kästi nurgas istuda ja telefoni mitte vastu võtta ega mitte näppida nuppe. Majas kõik lülitid, millel esines kiri "Sisse/Välja", lükati asendisse "Välja". Seda isegi ka laboratooriumi mõõteriistadel, seega kogu vahejaam seisis. Kesktelevisiooni programm tuli raadioreleeliini pidi Narva poolt ja oli kasutatav kuni Rakvereni, Aegviidust signaal Tallinna edasi ei läinud.

Üritasin kell 8 tööle minna, aga sõdur vaatas uksepilu vahelt (niipalju kui kett lasi lahti minna) ja ütles, et "sevodnja võhhadnoi". Ma ei hakanud väga protesteerima kah seal. Kuskil pärastlõuna paiku (kui sündmused Tallinnas laabusid), olid sõdurid Aegviidust läinud, ja panime jaama uuesti tööle."

Ülalilmunud loost selgub tõsiasi, et Tallinna teletorni kaitsmine augustiputši ajal ei saanud olla valitsuse prioriteet. Lisaks ei omanud torni 22. korrusel asuv raadioreleeliini aparatuur olulist tähtsust, sest puudusid sealtkaudu Soome edastavad programmid. Meedia poolt Nõukogude Liidus kogutud informatsioonivoog oli katkenud Aegviidu vahejaama väljalülitamisega Nõukogude armee poolt.

Tollal ei uskunud valitsus ega ka asjaosalised ise, et Eesti on võimeline võitma elektroonilises sõjas Nõukogude armeed. Aga ometi sõjaväelased kaotasid täielikult lahingu Tallinna teletorni ründamisel.

AADU JÕGIAAS, Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi juhatuse liige

[fotoallkirjad]

MÄLESTUSMÄRK VAPRUSELE: Tallinna teletorni juures asub Eesti lähiajaloo ühe pöördelisema sündmuse mälestusmärk.

TELETORNI TÄHTSUS: Tänavu kevadel avati renoveeritud Tallinna teletorn jälle külastajatele. 1991. a augustisündmusi tutvustatakse paraku vaid mõne foto, lühikese videoklipi ja põgusa tekstiga. Fotomälestus augustist 1991.

TUGEV KAITSE: Toompeale toodi kivitahukaid ja betoonplokke, et vähendada sõjaväe lahingumasinate ründesuutlikkust või muuta ründamine võimatuks.

Jaga |