Eestlane ja olemine: rahvarindele on vastandunud raharinne

Inimlaste püsimise

läbi miljonite aastate on taganud suurema grupi hool järglaste üleskasvatamise ja üksteise eest. Inimesest saab inimene ühiskonnas.

Nüüd on käes Rein Taagepera (EPL 30.7.2005) prognoositud auk demograafilise augu põhjas. Sündimus on viimased seitse aastat olnud languses. Kolmandik lastest kannatab puudust ja riigil pole raha koolitoidu eest ühte eurotki maksta. Vaesemate laste võimalused kultuurist osa saada jäävad kõige rikkamate omadele alla 200 korda. Kuigi soojätkamine on Jumala antud esimene käsk, suutsid individualism ja turg rahva enesesäilitusinstinkti kustutada.

Inimese ja ühiskonna võõrandumisele on palju kaasa aidanud meil valitsev ateistlik eksistentsialism, mis enesekesksena nüristab poliitilise vastutustunde ja sulgeb tihti ka ukse teispoolsuse kogemiseks. Neile pakuvad vastukaalu teistlike olemisfilosoofide seisukohad.

Eestlase ja eestluse

tõeliseks hingeks peetakse enamasti eksistentsi, sh oma olemasolu teadvustamist, enese peale võetud iseseisvust, isegi seda Mina keset, mis, tunnetades vastutust kõigi ja kõige eest, tunneb ängi. Inimene loovat ja valivat end ise, sõltumata keskkonnast, geenidest ja situatsioonist. See on kristliku hingekujutluse karikatuur. Tegelikult langetab aju otsuse enne selle teadvustamist.

Eesti õpilased kuuluvad maailma õnnetuimate hulka, sest ülemäärane reeglistatus sunnib inimsuhetest loobuma. Ebakindlus tuleb liigsest kohusetundest (E.-H. Roots). Iga mässamine lõppegu alistumise ja mugandumisega. Elu põhijooned, mille eest tuleb tõepoolest vastutada, pannakse paika Riigikogu valimiste ja poliitika sisu mõistmisega. Populaarne Vabaerakond jätaks parteid riigi poolt rahastamata ja riigiasjad rikaste rahastajate otsustada.

Parempoolsed on olnud edukad, pettes rahvast „poole rehkendusega“, et varjata oma poliitika pahupoolt. Praegu on riigieelarve koostamiseks tasakaalus programm ainult Keskerakonnal, kes on teinud terve rehkenduse.

Argimurede koorem ei lase enamusel tajuda oma tõelist eksistentsi, rääkimata kõrgematest maailmadest või sihtidest.

Meist sõltumatu objektiivse reaalsuse

asemele on tulnud subjektiivne elavik – maailm, mida läbi elatakse. Ainult enesele keskendumine võib olla surmaotsus ja lõppeda põrgus. Sotsioloogia rajaja Emil Durkheimi uurimus (1897) seostas suitsiidi üksindusega ja ellujäämise grupikuuluvusega.

2012. aasta küsitluse järgi oleme kõige vähem sotsiaalselt suhtlev rahvas Euroopas, kes ei lävi kuigi palju ka oma sugulaste ja sõpradega. Veel vähem toetatakse teisi moraalselt ja materiaalselt.

Eesti riigi hool inimeste eest on üks maailmajao armetumaid. 2014. aasta andmeil osalesime eurooplastest kõige vähem poliitikas ja ühiskonnaelus, samuti huvigruppides. Sallivuse edetabelis oleme 133 riigi arvestuses 123. kohal. Samal ajal oleme ikkagi omamoodi õnnelikud – 150 riigi hulgas 72. positsioonil. Laulva revolutsiooni aegne joovastus ühisest tahtest ja kokkukuuluvusest on hävitatud.

Martin Buber õpetas (1923, e. k. 2013), et inimene saab Minaks Sina kaudu, sest vaim on Mina ja Sina vahel. Karl Jaspersi väitel on igasugune kurjus kurtus teise inimese eksistentsi suhtes.

Eesti kõrgkultuuri

läte voolas välja kitsastest baltisaksa eeskujudest ja tema alus talumajapidamistena oli piiratud. Meie ajaloos on vähe eeskujusid ühiselt saavutatud edust, olemine on olnud perekeskne, nüüd elab igaüks oma elu juba ise. Eestile on peale surutud ideoloogia, mille järgi ühiskonda ei ole – mis saab siis rahvus muud olla, kui kellelegi kasulik pettepilt.

Rein Veidemann näeb eksistentsiaalse Eesti tuumstruktuuri kirjandusloos, unustades elu ainelised alused. Raamatuostjate osakaal on praegu kümme korda väiksem kui stagnaaja lõpul; selles on oma osa ka kirjanduse kõrgel hinnal (M. Lauristin). Kakskeelne noorem ja edukam osa rahvast vaatab telerit ja/või elab inimlikult isoleerituna internetis. Igavese asemel peetakse pühaks kaduvaid nähtusi ja loodust, nagu juudid enne oma hävingut. Kultuur on rohkem kui lugemine ja laulmine; ta on kõik, mis pole loodus, eeskätt inimlikkus.

Kommunismi kokkuvarisemist

prognoosinud Nikolai Berdjajev lähtus eeldusest, et kristlikud väärtused asenduvad omakasupüüuga. Nii ka läks. Perestroika ja iseseisvumiste kandev jõud oli (suur)ettevõtete juhtide soov panna need oma taskuid täitma. Ladinakeelne sõna privatus tähendab eraldatust riigist ja on tuletatud verbist privare – riisuma. Rahvas jäeti vabanemise sildi all ilma tootmisvahendite ühisomandist, riigi toetusest ja vastastikustest kohustustest.

Karl Marxi lisaväärtusteooria järgi võimaldab tootmisvahendite eraomandus töövõtjale osa palka maksmata jätta (Eestis keskmiselt 325 eurot kuus) ja muuta see kapitaliks. Välisomand viib kasumi Eestist välja. Mart Laari pöördumatud reformid tõid nende ohvritele kaasa määratu valu ja kannatuse. Nii inimeste teenistus kui ka kaupade tootmine vähenes hoobilt kaks korda. Võlaõigusel põhinev tööleping on kindel samm orjanduse suunas ja vähem kui 600 eurot kuus teeniv inimene ei saa olla vaba, sest kogu teenitu kulub tal oma tööjõu taastootmisele.

Rahvarindele vastandunud „raharinde“

poolt valla päästetud olelusvõitlus äratas inimestes oma elu päästmiseks madalad ja primitiivsed instinktid. Konkurentsis läbilöömine eeldab mitte ainult isiklike huvide eelistamist kaasinimeste ja ühiskonna omadele, vaid viimaste ärakasutamist ja ohvrikstoomist.

Neoliberaalne väärteadvus tunnistab olevaks vaid seda, mida saab rahaks teha või nautida, vabastades mõistuse ja tahte kultuuri ja eetika kontrolli alt. End müüv inimene soovib olla selline, nagu temast oodatakse. Kadusid sellised mõisted nagu au, õilsus, üllus, hing ning Jumal. Piiritut omakasupüüdlikkust varjati silmakirjalikult egoismi õigustava eetika ja aatelisusega.

Selle juures on kaasa mõjunud Martin Lutheri õpetus. Ta jättis oma katekismusest välja kristliku eetika alustalaks oleva peakäsu: armastada kõiki inimesi nagu iseennast. Juudiusus kaaluvad inimarmastus ja heategevus üles kõik Piibli käsud, v.a piiritu armastuse Kõigekõrgema vastu. Omand kohustas neid teisi aitama, kellel omakorda oli õigus seda nõuda (L. Baeck, e. k. 2014). Nii nad kodumaata ja tagakiusatutena 2000 aastat vastu pidasid.

Turufundamentalism muutis esmakordselt maailma ajaloos raha Absoluutseks Heaks, ülimaks väärtuseks ja kõikvõimsaks jumalaks, mis ainult ei määra elu tema pisimateski detailides, vaid teeb inimese olemasolu üldse võimalikuks. Aga olemasolu on kõrgem olemisest, õpetas juba Ibn Sinast lähtunud Thomas Aquinost.

Uue inimloomuse

lõi Eestis koos šokiteraapiaga omandireform, mis oli vägivaldsem, valulikum ja laastavam kui kommunistlik riigistamine. Eraomanduse pühaduse ja puutumatuse sätestas alles Suur Prantsuse revolutsioon (1789), varem kuulusid maa rikkused mingil moel rahvale. Ida kultuuride ja vaimsete õpetuste saladus peitub ühisomandis.

Olemist kui tõelist olemasoluviisi hakkas omamisele ja tarbimisele vastandama katoliiklik filosoof Gabriel Marcel (1935). Erich Fromm väitis, et olemise asendamisel omamisega tekkiv kapitalism on raske haigus. Eetika põhivalik tehakse elu- ja surmatungi vahel, viimasega seondub omamiskirg ja piinav soov mineviku eest kätte maksta. Fromm nõudis „negatiivse vabaduse millestki“ asemel positiivset vabadust millekski.

Rooma Klubi 1972. aasta uuring näitas, et kõik senised maailma stiihilised arengumudelid viivad tsivilisatsiooni hävinguni. Inimkonna päästmise asemel hakkasid parempoolsed valitsused alates M. Thatcherist ja R. Reaganist tagant kütma suurfirmade ärieliidi ülikasumeid rahva heaolu ja looduse saastamise arvelt. Uus maailmakord pakub inimkonnale võikaima agoonia.

Samuti mõjukast sotsiaalsete investeeringute paradigmast on alati lähtunud KE ja SDE. Üleilmne liikumine B Corps usub siiski, et kapitalismi lõpp on lähedal, kuna pakub keskklassile liiga vähe. Vaeste talupoegade üle jõu käiv maksustamine viis omal ajal Prantsusmaal feodaalkorra revolutsioonilise hävitamiseni.

Kristlikus kultuuriruumis

on metatekstiks olnud Piibel, kust selgub, et Jumalat ja mammonat (raha, heaolu) pole võimalik orjata korraga. Veeuputus, millest räägivad paljude rahvaste müüdid, saadeti inimkonda hävitama inimeste kurjade mõtete pärast. Rahu ja heaolu nautinud Soodomale tehti lõpp, kuna seal ei toetatud vaeseid. Selle hävingu nägemine muutis soolasambaks.

Täiuslik kristlane peaks oma Mina üldse unustama ja vara vaestele jagama – hädaliste aitamine on igavese elu küsimus. Nagu ka võlgade andestamine. Kreeka rahvas sunnitakse rikaste pankurite võetud võlad viimase sendini kinni maksma – selles avaldub väärtuspõhise poliitika põhisisu. KE oli omal ajal ESM-i vastu.

Võlgadest elamist alustasid Ameerika vabariiklased (praegu on USA välisvõlg 18 triljonit dollarit), vaesemate klasside elatustaseme hoidmiseks trükitakse iga päev juurde katteta paberraha.

Mida teravamad on Eesti sotsiaalsed probleemid, mida suuremas tupikus on majandus (vt Eesti Inimarengu Aruanne 2014/15. Lõksudest välja?), seda painajalikumalt sunnitakse meenutama kommunismi kuritegusid. Seda valulikum on reaktsioon pagulastele, samasooliste kooselule, Kreekale ja iseäranis Venemaale.

Vanas Testamendis

leidub vaid uduseid vihjeid hauatagusele elule, inimeste hingeelust palju olulisemaks peeti tegusid. 1025 eKr rajatud riigi ajas 928 eKr lõhki ülbete noorte maksureform. Iisrael hävitati aastaks 720 eKr jubedalt ja jäägitult. Juutide esivanematele tehti hirmus ots 867 eKr. Paabeli vangipõlvest tuli neid tagasi vaid 50 000. Mõlemas riigis oli kokku olnud 1,3 miljonit võitlusvõimelist meest. Järelejäänud said aru, et katastroofides oli süüdi väärjumalate kummardamine ja taevani kisendav sotsiaalne ebaõiglus.

Edukad pole kunagi vaeste muresid ja kannatusi mõistnud, omistades kõik oma saavutatu iseendale. Prohvetite kaudu, kelle südamevalu oma rahva saatuse pärast oli talumatu, anti inimestele valida elu- ja surmatee vahel. Enamus eelistas meeldivaid pettekujutlusi, tõerääkijate saatus kujunes kohutavaks.

Eesti Wabariigi

autut lõppu, sõda ja punast terrorit kuulutasid ette prohvetid Johannes Matvei-Kaarep ja Karl Reits juba kümme aastat varem, soovides, et rahvas meelt parandades pääseks. Rahvale pandi süüks ihnsust, ahnust, tigedust, ülbust ja kiimalisust. Inimesed, kellest 99% kuulus kogudustesse, olid Jumalast ära pöördunud ja enda peale lootma hakanud.

Pätsi ja Eenpalu rahvusühtsuspropaganda oli endale valetamine. Rahul ei olnud ei kirjanikud ega Jaan Tõnisson, sotsidest ja vapsidest rääkimata. Prohvetid aeti kirikutest välja. Laidoner laskis Reitsi tihti arreteerida ja isegi peksta, rahvas mõnitas teda ja loopis rämpsuga.

Veerand sajandit

on meile antud ainult üks valik: olla kas KE poolt või vastu. Parempoolsete juhtimisel, kes on enamasti välistanud koostöö või isegi dialoogi KE-ga, on rahva hääbumine otsustatud. Sisseprogrammeeritud vastuolud pole indiviidikeskse poliitikaga ja nõrgematest ülesõitmisega lahendatavad ning sünnitavad vihkamist. Külvatud mürgiseemnetest on võrsunud viljakandvad taimed.

Eesti Wabariigi fanaatiline taastamine koos kõige halvaga ja nõukogude perioodi üle elada aidanud hea raevukas hävitamine olid vead. Rahvusliberalism laastas rahvuse kui organismi, tema näilik majandusedu on end ammendanud.

Kas ei oleks aeg hakata teatud jämedate vigade ja vale kursi pärast vastust nõudma, edu müüdi asemel maailmale oma tegelikust olukorrast ja selles peituvast tulevikust rääkima?

 KARL LUST

[fototekst]   PIIBEL: Jumalat ja mammonat pole võimalik orjata korraga. Tartu Pauluse kirik 1935.Arhiivifoto

Jaga |