Eesti leiutis: bolševistlik kapitalism

Jah, tõesti - verd veel tänavatel ei ole. Kuid seda ajani, mil kapitalismiehitamise käigus kannatada saaval rahval pole veel lõppenud viimnegi kannatus ja rahvas pole tänavatele tulnud, et nõuda endale teistsugust, mitte-bolševistlikku kapitalismi. Aga kuna Eesti pole Prantsusmaa, kus kolm miljonit inimest tohivad rahulikult välja tulla ja streikida, võivad meil rahvarahutused kaasa tuua suuri ebameeldivusi. Ega siis asjata meie jõustruktuure kõiksuguse „spetstehnikaga" varustata.

Samas aga jätkub ka veretuid ohvreid. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmeil on Eestis alla vaesuspiiri elavate inimeste osakaal suurenenud 7 protsendilt 20 protsendile. Sama organisatsiooni andmeil elab vaesuspiiri taga 63 protsenti 130 tuhandest töötust ja 41 protsenti 380 tuhandest pensionärist. Arvestades seda, kui madalale on meil vaesusepiir langetatud, võib eeldada, et suurel osal neist inimestest, kui nad just päris ei nälgi, on söögiga vähemalt raskusi.

Meie valitsus püüab loomulikult seda koledat reaalsust varjata, sarnanedes sellega jällegi bolševikele, kes kohe pärast võimuletulekut sulgesid kõik opositsioonilised ajalehed. Näiteks, juba kolm aastat ei telli valitsus minimaalse ostukorvi maksumuse uuringuid. See on ka selge - oli selle maksumus juba 2007. aastal 1031 krooni kuus, samal ajal, kui toetusraha on ka täna 1000 krooni kuus. Hinnad on aga kolme aastaga tõusnud 12 protsenti.

Sama bolševistlikult käitub valitsus ka parlamendis: kõik opositsiooniparteide ettepanekud heidetakse valitsusparteide poolt juba eos kõrvale ega lastagi neid isegi arutelule suurde saali. Vastuseks opositsiooni arupärimistele (see on veel üks väheseid demokraatia tunnuseid Eestis) soovitab minister: need, kellele miski ei meeldi, otsigu endale elamiseks mõni teine riik! Mäletamist mööda saatsid ka bolševikud 1918. aastal opositsionäärid maalt välja.

Muide, proletariaadi diktatuuri partei hakkas ennast hiljem tunduvalt vähemhumaanselt ülal pidama ja välismaale deporteerimise asemel hakati saatma Siberisse. Õnneks Eestil oma Siberit ei ole, see-eest on aga aina rohkem poliitilist politseid meenutav KaPo ja peaaegu ametlik seisukoht, mille kohaselt kõik kahtlused praeguse valitsuse kursis trakteeritakse ebalojaalsusena riigi vastu.

Teiste sõnadega, meid püütakse jälle raudse käega õnne poole kupatada. Vahe on lihtsalt selles, et kui varem peeti õnne all silmas kommunismi, kus „igaühele tema vajaduste ning igaühelt tema võimete kohaselt", siis praegune õnn on kapitalism, kus „igaühele tema võimete kohaselt". Samas pole muutunud võitlusmeetodid sellise õnne saavutamiseks: need, kes ei taha või lihtsalt ei suuda seda õnnestamistempot välja kannatada, ohverdatakse.

ALEKSANDR TšAPLÕGIN

Jaga |