20 aastat märtsireferendumist

Leedulased olid end juba 1990. aasta kevadel iseseisvaks kuulutanud (ehkki pidid oma otsused surve all peatama). Eestis pidas ühe istungi teise järel Eesti Kongress, kelle juhtide arvates ei olnud Gorbatšovil enam muid valikuid, kui, pastakas näpus, tulla nende nõudmistele alla kirjutama, sest „õiguse vastu ei saa  ju keegi".

Lääne  ja Moskva  konsensus

Paraku luges maailm õigeks neid mängureegleid, milles leppisid omavahel kokku  Gorbatšov ja tema Lääne sõbrad Bush, Kohl jt. Saksamaa ühendamise järel oli Lääs kõik, mida oluliseks pidas, juba saavutanud. Tema peahuviks oli NSV Liidus kui tuumariigis toimuva stabiliseerimine. Gorbatšov nägi nii Moskvat kui ka Läänt rahuldava käiguna NSV Liidu kooshoidmises uut liidulepingut ja seda heaks kiitvat referendumit. Plaan sai küpseks 1990. a. lõpul.

Kõik need „kaardid", mille nimel Eesti Komitee meie vabadust juba vältimatuks pidas (Lääs ei tunnusta okupeerimist!), et Eesti Vabariigi järjepidevus kindlustab meie iseseisvuse taastamise, osutusid blufiks. Lääne juhtpoliitikud soovitasid Eestil kategooriliselt alluda Moskva tahtele ja kaasa lüüa Gorbatšovi referendumil.

Seejuures ei ole väga  kindel, mida suuremad ja väiksemad „sõbrad" selle sooviga silmas pidasid, millist tulemust nad ootasid. Meie tõelised sõbrad saanuks kõva argumendi Moskvaga vaieldes. Kuid vähemalt üks osa neist soovis kindlasti, et „Balti probleemi", mis vedas suhetes Moskvaga nagu kivi põhja poole, saaks lõpuks ometi  kaelast ära.  Kui lugeda Gorbatšovi ja Lääne diplomaatide jutuajamiste protokolle, siis veenis Moskva juhtkond neid, et Baltimaades nõuavad mingit iseseisvust vaid mõned natsionalistlikud grupeeringud. Isegi Jakovlev püüdis Läänt veenda, et Baltimaad on oma vabadusenõudmistest loobunud. Tugevaim argument selle toetuseks oli blokaadi surutud Leedu poolt oma iseseisvusdeklaratsiooni „külmutamine". Lääs tahtis uskuda, et me ei tahagi vabaks saada!            

Baltimaade vastukäik

Eestis  (ja ka Lätis-Leedus), kus valitsuse olid moodustanud rahvarinded, valiti juba varem edu toonud võitlustaktika. Kuna võitluse raamid kujundas Lääne palaval heakskiidul veel Moskva, prooviti seegi kord suruda peale oma käsitust. Aastail 1988-1989 tõrjuti ju Rõžkovi-Masljukovi-Sauli „isemajandamine" meiepoolse IME projektiga. Gorbatšovi-Lukjanovi nn konstitutsiooniparandustele, mis veeretasid vabaduse teele uusi kive, seati vastu suveräänsusdeklaratsioon. Sellest  sai üks NSV Liidu kirstunaelu.

Gorbatšovi referendumile, mis pidi uue liidulepingu muutma paratamatuseks, vastandas Eesti nn ennetava referendumi idee. Küsimus, mis nõudis liidulepingu toetamist, asendati Eestis küsimusega: "Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?"

Savisaare valitsuse vastukäiku, mis oli  Ülemnõukogus heaks kiidetud, asusid õõnestama nii Eesti Komitee, kes kutsus üles referendumit boikoteerima, kui ka Moskva juhiste järgi käitunud „intrid". Kelami-Endre-Vahtre seltskond süüdistas Rahvarinnet ja Savisaart järjekordses „nõukogude korra põlistamise" katses.

Õnneks seisid isegi nn pagulasvalitsus ja Eesti Komitee pagulasrahastajad reaalsusele lähemal. Massiline toetus referendumile ähvardas Eesti Komiteed järjekordse vastuseisuga rahva tahtele koos paratamatu populaarsuse langusega. Suu viltu, leppisid komiteelased reaalsusega.

Moskva juhendite kohaselt Kohtla-Järvel, Narvas ja Sillamäel hääletati aga küsimust "Kas soovite, et suveräänne Eesti NSV jääks NSV Liidu koosseisu?". TASS-i (Nõukogude teadeteagentuur - Toim.) üsna ilmselt võltsitud andmeil andis ca 250 000 osalenust ligi 90% oma hääle impeeriumi säilitamise poolt.  

Vaatamata venekeelsete ja ka osa n-ö tõsirahvuslaste boikotile tõusis eesti rahvas jälle kord barriaadidele. Eestlased hääletasid täies üksmeeles, kuid ka väga paljud mitte-eestlased tunnustavad meie hääletust. Hääletanuist ca 77% toetas Eesti iseseisvust.

Kuna Läti ja Leedu rahvusradikaalid mõistsid paremini oma  vastutust ajaloo ees, oli sealne tulemus märgatavalt parem - Leedus hääletas  iseseisvuse poolt 90,5%.

Referendumi sõnum

Kõigepealt sai Lääs tõendi, et Gorbatšov lihtsalt valetab ja et „Balti küsimus" on endiselt „kuum kartul". Kuid mitte vähem oluline oli mitte-eestlaste toetus, kellest (Rein Taagepera arvutuste kohaselt) vähemalt pooled hääletasid Eesti iseseisvuse taastamise poolt.

See hajutas Lääne üht  peamist  muret - et Eesti  iseseisvumise hinnaks võib saada Eesti lõhenemine. Rohkem kui pool miljonit (ligi 600 000 inimest), keda toetab sõjavägi, oleks võinud Eesti hõlpsalt lõhestada. Jugolaaavia tragöödia oli juba maksnud tuhandete elu. Moldaavias oli silmapiiril peamiselt venekeelse Transnistria Vabariigi teke.

Mitte  keegi  ja  mitte mingil tingimusel ei oodanuks Euroopasse kodusõja-perspektiiviga Eestit. Muidugi, ei see ega mingi muu hääletus poleks Eestile vabadust oluliselt  lähemale  toonud.  1991. aastaks olid impeeriumi all juba lõhkenud teised meie poolt pandud „miinid" - isemajandamise idee ja suveräänsusdeklaratsioon, mis olid löönud impeeriumisse suured praod.

1991. aasta  augustis, kui Lääs  pidi otsustama Eesti saatuse, ei piisanud vaid sellest, et  meie iseseisvusotsuse taga seisis kõigi Eesti elanike tahet esindav legitiimne organ - Eesti Ülemnõukogu. Asjaolu, et 3. märtsil toimunud referendumil saavutas rõhuva häälteenamuse iseseisvuse taastamine, oli üks  keskseid argumente hajutamaks Lääne hirme. Referendumi korraldamise viis osutus seegi kord üheks näiteks, kuidas targal tegutsemisel kukub vastane ise oma võttest selili.

[esiletõste] Mitte  keegi  ja  mitte mingil tingimusel ei oodanuks Euroopasse kodusõja-perspektiiviga Eestit.

REIN RUUTSOO

Jaga |