Raamatu "Peaminister" 25. osa

Järgneb,      23. november 2005


Hiljem on mõned ülemnõukogu liikmed nimetanud juhtunut arusaamatuseks ja põhjendanud sellega, et eelnõude koostamiseks moodustati mitu töörühma ning igaüks neist eeldanud, et just iseseisvumisotsuse teksti koostab keegi teine. Päris koomiline selgitus, mida ei saa uskuda isegi toonast segadust arvestades.
Veelgi ähmasemaks muudab pildi asjaolu, et üks iseseisvust puudutav dokument oli sel ajal juba olemas. Selle koostasid Peet Kask ja Arvo Junti ning ülemnõukogu vanematekogus anti see üle Ülo Nugisele. Istungil seda paraku arutusele ei pandud. Peet Kase tunnistuse kohaselt olevat Marju Lauristin talle öelnud, et küsimusega juba tegeldakse, mistõttu polevat mõtet hakata omalt poolt midagi välja pakkuma. Tehku ülemnõukogu saadikud rahulikult oma istungitööd, ja kui eelnõu saab komisjonis valmis, küll siis otsus vastu võetakse. Siiski andis Peet Kask 19. augusti õhtusel istungil ülemnõukogu juhatajale üle eelnõu, mille kohaselt ülemnõukogu juhatus pidanuks välja töötama seaduse Eesti Vabariigi staatusest iseseisva riigina ja selle samal istungil vastu võtma.
Eelnõule kirjutasid alla 23 saadikut, kes ootasid, et pärast selle üleandmist lõpetab juhatus iseseisvusküsimuse ignoreerimise.
Ning nüüd tuleb üllatus. Peet Kase sõnavõttu ja eelnõu üleandmise fakti ülemnõukogu 19. augusti õhtusest stenogrammist ei leia. Kadri Must oletab, et võib-olla polnud kõnepuldi mikrofon töökorras ... Kui palju tema oletuses sisaldub irooniat või tõsiusku mikrofonirikke võimalikkusesse, pole teada.
Rein Veidemann on tunnistanud: "Saadikud tegelikult teadsid, et kui läheb tõeliselt hääletamiseks, siis ei saa keegi neist vastu olla. Seetõttu tehti kõik mis võimalik, et iseseisvusotsust hääletusele ei pandaks. Olin päeva lõpuks kohutavalt pettunud."

20. august. Teine putshipäev
Öösel tuli veel mitu küsimust ära klaarida. 19. augusti õhtusel istungil oli Ülo Nugis teatanud saadikutele, et on koos Tunne Kelamiga alla kirjutanud üleskutsele: kõik eestimeelsed mehed Tallinnas ja selle ümbruses tulgu tele- ja raadiomaja juurde valvesse. Valitsuse jaoks tekitas see segadust. Eelmiste kriiside ajal, näiteks 15. mail 1990, kutsusime tõesti inimesi Toompeale, sest mingit muud jõudu meil lihtsalt ei olnud. Vahepeal aga olime muskleid kasvatanud – politseisse, piirivalvesse, Kodukaitsesse ja eriteenistusse kuulus juba sadu väljaõpetatud mehi. Paikuse Politseikoolis oli lõpetanud esimene lend, millest kuulub inimesi tänapäevani politseijõudude raudvarasse. Näiteks pärinevad esimesest lennust Politseiameti analüüsi- ja arendusbüroo ülemkomissar Risto Kasemäe ning Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna Korrakaitsetalituse ülemkomissar Tarvo Ingerainen.
Me lootsime, et ka Kaitseliit jonnist loobub ja teiste meestega ühises rivis välja tuleb. Pealegi oli meil olemas Vilniuse kogemus, et Nõukogude armee eriüksused tulevad tsiviilinimestele jõuga peale ega hooli ohvritest. Seetõttu pidasid Vare, Öövel ja Laanjärv õigemaks mitte kutsuda inimesi hambuni relvastatud eriüksustega vastakuti seisma. Nugise ja Kelami üleskutse, mida ajendas kahtlemata hea tahe, rikkus selle plaani ära, aga me ei tahtnud ka omavahel vaidlema hakata. Tegime oma kavadesse käigu pealt korrektiive. Pealegi arvan ma nüüd tagantjärele, et paljud inimesed oleksid ilma üleskutsetagi kohale ilmunud. Seda peeti justkui oma kohuseks, nii oldi harjutud käituma.
Tõmbasin eelmisele päevale joone alla kusagil kella viie paiku hommikul. Enamik peaministri lähikonnast – nõunikest, abidest ja sekretäridest ei läinudki koju. Kes tundis end väga väsinuna, tukkus sealsamas diivanil või tugitoolis. Iga tunni tagant tõi korrapidaja Kodukaitse staabist meile teateid, kuidas dessantväeosad lähenevad Tallinnale. Igaüks mõtles oma mõtteid. Võib-olla kuulis mõni meist kõrvus ka Beethoveni "saatusekellade" kõlinat.
Järgmine tööpäev algas mul kell 6.30. Kõigepealt tulid Toompeale Tallinna linnapea Hardo Aasmäe, ehitusminister Gennadi Golubkov, Rahvarinde eestseisuse liige Jevgeni Kalinin ning Riigikantselei töötajad Matti Pedak ja Jevgeni Stepanov. Kõik nad olid harjunud suhtlema ka vene keskkonnas. Asuti tööle veenmismeetodil. Moodustati mitmed agitatsioonigrupid, kes läksid Pihkva dessantväeosa sõduritele teele vastu ning üritasid neile selgitada, mis tegelikult toimub. Kaasa võeti Boriss Jeltsini läkituse paljundusi ja Toompeal trükitud lendlehti. Osa mehi saadeti Tallinnas ja selle lähistel paiknevatesse sõjaväeosadesse, et värskendada sealseid kontakte. Inimlik suhtlemine käsukirjade vastu! Olin öösel kohtunud mõningate meiemeelsete nõukogude armee ohvitseridega, kes ei soovinud ennast putshistidega siduda, ja ka nemad arvasid, et selline lähenemisviis võib vilja kanda.
Agitatsioonirühmadega läksid kaasa Tallinna volikogu esimees Andres Kork, Vene Draamateatri direktor Aleksandr Iljin ja mitmed linnavalitsuse ametnikud. Sõduritele seletati, et neid kasutatakse ära alatus mängus, mis pole suunatud mitte ainult Eesti Vabariigi, vaid ka nende oma seadusliku riigivõimu vastu. Agitatsioonigruppidest said väga head infot kogujad, kelle abiga täiendasime oma pilti sõjaväeosades ja sõjatehastes toimuvast.
Minu kabinetti olid vahepeal kogunenud Rahvarinde eestseisuse liikmed Rein Veidemann, Arvo Junti, Ignar Fjuk ja Enn Põldroos, aga ka Rahvarinde majandusjuht Elmar Geine ning Riigikantselei pressisekretär Juhan Hindov.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)