Trend: vaid kaks parteid

VAID KAKS: Tillukesele Eestile üle kahe erakonna ei mahu.

Poliitiliselt alluvad ühe parempoolse partei diktaadile terve Eesti huve teisejärguliseks pidades endised tipp-poliitikud: Eesti Pangas Andres Lipstok, Riigikohtus Märt Rask, Reformi-meelne õiguskantsler Indrek Teder, ERR-i juht Margus Allikmaa, kõik maavanemad, enamik kantslereid, Euroopa struktuuride ametnikud, enamus kõrgkoolide rektoreist, Kaitseuuringute Keskus ja lõppeks peaaegu kogu meedia, kaasa arvatud Rahvusringhääling.

Teine partei, mille olemasolu aktsepteeritakse, on SDE. Sest eks igas korralikus Euroopa riigis peab üks sotsiaaldemokraatlik partei olema, kuna see seob ühiskonnas natuke vasakpoolsemad meeleolud, pehmendab või varjab alasti ja halastamatu parempoliitika, suunab parempoliitikute hoolimatu lageraide rahulikumatesse rööbastesse, et hoida ühiskonda koos.

Nii nagu Isamaad, nii on ka SDE-d Eestis osaliselt rahastatud algusest peale välismaalt, sealhulgas Venemaalt, ja SDE otsene kohustus selle eest on olnud üldjuhul leppida parempoolsete võimuga, mis ongi teostunud Eestis juba pea 16-ndat aastat järjest.  SDE osa on mitte väga teravalt sekkuda, ehk teisisõnu, mitte teostada iseseisvat vasakpoolset poliitikat. Eestis olemegi näinud, et SDE ei ajagi mingit oma asja, rääkimata vasakpoolsest poliitikast. Korra Jüri Pihli juhtimisel asuti küll reaalselt valijate ootusi täitma, kuid kui hakati reaalset ohtu kujutama valitsevale koalitsioonile (nn üheparteisüsteemile), tehti Pihliga ruttu üks-null.

Üleriigiliste positsioonide hõivamise järel on REF-IRL (nn Reformistlik Isamaaliit) süsteemselt töötanud selle nimel, et täita ka kohalikes omavalitsustes võimupositsioonid oma inimestega.

Näiteks. Kohe pärast kohalikke valimisi 2009 tegid Võrus koalitsiooni Kesk, SDE ja IRL - kõik koos Reformi vastu. Nad said täita valijate tahet pool aastat, kui IRL-ile anti alla käsk moodustada võim Reformiga.

Või Reformierakonna kangelaslik kangutamistöö Rakveres - vahetades välja valijate häältega linnapeaks tõusnud SDE tulevikulootuse Rannar Vassiljevi, asendades ta korruptsioonihõngulise „vana kala" ja valimised kaotanud Andres Jaadlaga.

Hoogne võimuvahetus, kus troonilt tõugati Keskerakond, toimus kevadtalvel ka Väike-Maarjas. Nüüd tegi Reform uue diili Tartu koalitsioonis, vahetades välja kauaaegse partneri Keskerakonna ja moodustades koalitsiooni  IRL-iga, kellega pole Tartus vist 15 aastat koostööd teha suudetud. Kesknädalale on sahistatud, et Tartu uue koalitsiooni taga on ilmsed ärihuvid, mis on seotud linnatranspordiga. Aga elame ja vaatame!

Kõik see on eelmäng Tallinna ülevõtmise pikaajalisele unistusele - alates valimisseaduse muudatustest, jalaga-kõhtu stiilis valimisreklaamist, väljamõeldud rahaskandaalist (mis tõi kaasa vaid pimedatele määratud spektaakli Rootsi ärihuvide esindajate poolt Bonnieri preemiaga ära ostetud ajakirjanikega peaosas)  ning viiendat kuud vältavast umbusalduse ettevalmistamisest.

Vahepeal võiks hingetõmbeks muidugi küsida, kas siis saabub tõesti suur õnn Eesti õuele, kui meil on kehtestatud riigis ja kõigis 226 omavalitsuses üheparteivõim ning kui ei eksisteeri enam ühtki asutust, mida võiks juhtida keegi muu peale võimupartei mehe-naise. Sellega oleks kahe partei võimu kehtestamine Eestis lõpule viidud - võimu teostav Reformistlik Isamaaliit ja võimu toetav Sotsiaaldemokraatlik Partei.

Kes seda ideaalmaastikku segab? Loomulikult Keskpartei. Ükski teoreetik pole teda algusest peale tahtnud. Juba Rahvarinne sündis Lääne poliittehnoloogide hirmuks, sest nende arvates pidid Nõukogudelt võimu üle võtma nn Eesti Komiteed, mida varustati rahaga piiri tagant.  Ka Vene võimusäilitajatele polnud mingeid tsentriste vaja. Rahvarindest välja kasvanud Keskerakonda pidasid igasugu „sovetoloogid" pigem õuduseks, keda tuli tapma hakata.

See vastasseis on püsinud läbi 20 aasta. Need, kes võitlusest väsinud, on juba kas suremas või riigist lahkunud. Nii nagu polnud kellelgi vaja Väljase erakonda (s.o Tööparteid, kellest vabaneti kirvehoopidega parteimaja ustele, mäletate, umbes aastast 1997). Kellelegi polnud vaja ka Rüütli parteid (Rahvaliit kustus viimastel valimistel ilmselt talle endalegi ootamatult, ja vaadake - kui hästi see kavandatud ja läbi viidud oli!). Nüüd on jäänud viimane sihtmärk - maa pealt tuleb kaotada ka Savisaare erakond.

On kurb vaadata neid Keskpartei liikmeid, kes usuvad sireenide hääli sellest, „kuidas me teiega koostööd teeksime, kui vana paksu ees ei oleks" jne. Seda juttu räägiti juba 90-ndatel, kui valiti välja mõned nn normaalsed keskerakondlased ja meelitati neid mesimagusa jutuga, et „vaat teid me küll võtaksime, aga...".

Tegelikult on vaja lahti saada muidugi kogu Keski kambast. Aga pagan, Savisaar on saanud mingi imenipiga enda külge klammerdada venelased, ja vaat seda ei osatud ette näha. Nüüd tuleb sõimata venelasi okupantideks ja Eesti riigi vihkajateks ning näidata, kuidas Savisaar Venemaalt, kott seljas, Eestisse raha tassib.

Meie meelest võiksid kõik poliitikud raha Eestisse sisse tassida, mitte kogu aeg välja vedada, nagu seda poliitikat meil aetud on rahva vaesumise ja keskklassi sündimata jäämise hinnaga.

Keskerakond on  Tallinnas ajanud väga arukat poliitikat, nii et pealinna on tuldud üle Eesti, leitud siit tööd ja kaitset. Tallinnal on hästi läinud - eriti arvestades seda, et pooled elanikud on mitte-eestlased. Tallinn on pärl, edukas põhjamaa pealinn, vähemalt võrreldes hädise riigiga. Suur osa rahast liigub ja vilgas äri käib just Tallinnas.

Reformistlik Isamaaliit on aga võtnud eesmärgiks kukutada keskerakondlik võim Tallinnas. Tõeliste usufanaatikutena alustati seda tööd juba Keski-SDE koalitsiooni lammutamisega. Nüüd on SDE tasalülitatud, sealt ohtu ei ole karta, ja edasi tegeldakse Keskiga üksi. Eetikapiire selles pühas võitluses ninasarviku vastu muidugi ei tunta. Pigem vastupidi - uuseetikud õpetavad, et „nende pahade parteide" kaotamine ongi hea ja õige.

Peaminister Ansip ju lausa jumaldab vastandamist. Vastandada on parim viis valitseda. Äpardudes (kui majandus kukub 25 protsenti ja rahvas lahkub hulganisti riigist) tuleb karjuda: Keskerakond on süüdi! Savisaar on süüdi!

Ja „massid" liiguvadki Keski vastu. Küsi mõne käest, mida Keskerakond talle halba on teinud, vastatakse: Mis küsimus see on?! Ma lihtsalt ei salli teda! Ta müüb meid Venemaale maha!

Kedagi ei huvita sisulised küsimused ega vastused, vaid emotsioonide üleskütmine, vaenlase loomine ja tema vastu poliitiliselt kurttummade väe saatmine.

Saksa filosoofi Wilhelm Georg Hegeli õpetus teesist ja antiteesist kui sünteesist tõi Ansipile ja Reformile  Pronksiöö järel tõesti suure edu, kinnistades paremliberaalidele eestlaste enamushääled. Keski arvates oli see neile Pyrrhose võit, mida tõestab omamoodi ka venelaste hilisem ligikaudu 80-protsendine toetus just Keskile, kes sedavõrd barbaarseid võtteid oma poliitikas tõepoolest ei kasuta.

Kuidas siis Keskist jagu saada, kui ta on end ootamatult tsementeerinud venelaste suure usaldusega, ja venelased on teatavasti üsna truud, et neid Savisaare küljest lahti demonteerida?

See ülesanne tundub esiotsa võimatu. Järelikult tuleb käituda vastupidi: hoopis Savisaar tuleb Keskist eemaldada - siis kaovad sealt nii eestlased kui venelased mõlemad. Villu keiss näitas, et pea eemaldamine toimib kehale fataalselt.

Kes võiksid olla tööriistad? Loomulikult ei saa need olla Reformistliku Isamaaliidu autoriteedid, vaid parim viis ülekaaluka vastase alistamiseks on ikka kavalus. Trooja hobune näiteks - idee ei ole küll väga uus, aga on tõhus. 

Viimastel kuudel ongi Keskerakond sattunud teravate kriitikanoolte laviini alla ja seda eelkõige oma inimeste seast. Reformistlik Isamaaliit on asunud 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste kampaaniat intensiivselt läbi viima, tehes seda esmajoones, ise justkui eemal viibides, keskerakondlaste endi kätega. Loodetakse, et Evelyn Sepa, Kalle Laaneti, Mart Viisitamme, Simmo Saare, Ain Seppiku ja võib-olla veel mõne teravad avalikud väljaütlemised Keskerakonna praeguse juhtkonna aadressil toodavad võimuparteid absoluutsele võimule viiva tulemuse.

Isegi kui need inimesed tegutsevad omal initsiatiivil (ja on raske uskuda midagi muud!), on nad Reformistliku Isamaaliidu positsioonilt vaadatuna ikkagi „kasulikud idioodid". Neile võimaldatakse lahkelt meediasära, neid lubatakse seni keskerakondlastele suletud saadetesse (Rahvusringhääling). Viisitamme puhul on isegi unustatud, et teda neli aastat Pärnu eest kolgiti, mõnitati ja lõppkokkuvõttes kukutati - ja keegi ei saa kunagi teada, kui palju hääli (eriti eestlaste hääli) kaotas Keskerakond seetõttu, et Viisitammest tehti poliitiline kloun.

Reformistlik Isamaaliit on juba korduvalt kogenud, et, olles aastatega enesele kaitsva ja tugeva ninasarvikunaha peale kasvatanud, jääb Keskerakond väljastpoolt tuleva kriitika suhtes immuunseks. Seestpoolt initsieeritud rünnakud mõjuvad aga Keskerakonna liikmeskonnale halvavalt - tõesti, kellele meist meeldiks, kui meid endid ründaks ja sõimaks meie kõige lähedasemad ja armsamad pereliikmed? Tõsi, üldjuhul jätavad eestlased tülid koduseinte vahele, et mitte ise hiljem naeruväärseks muutuda.

Kuid poliitikas kodused reeglid ei kehti, sõprussuhted ei maksa ja tänulikul meelel pole tänases olelusvõitluses kohta.

Ja see ongi koht, kust on kõige parem tugev vastane tasakaalust välja lüüa - poliitilise eesmärgiga ise Tallinnas võimule tõusta. Keskerakond saaks sellest kahtlemata hoobi, jäädes lisaks riigile opositsiooni ka pealinnas.

Nii olekski praktiliselt kogu Eesti kaetud Reformi-IRL-i võimuga, välja arvatud Ida-Virumaa. Kas see oleks eestlaste huvides? Kas eestlased tahavadki igavesti jääda vaeseks, teenida väikest palka, millest ei ela ära, saada väikest pensioni, mis alavääristab eakat inimest; noor põlvkond  ning maksumaksja raha eest koolitatud haritlaskond aga lahkuvad riigist, ja rikkad välismaalased ostavad üles eestlaste maa?

Meil lastakse vabalt lehvitada sinimustvalget, me käime ringi triibulistes seelikutes ja rahvusmustrilistes kampsunites ning katame pea oma murumütsidega  -  kuid  samal ajal juhitakse miljardiliste investeeringute kasumeid väikse ringkonna taskutesse nii kodu- kui ka välismaal. Me oleme olnud tunnistajateks eestlasvaenulikule poliitikale, kus see üks paremjõud on ajanud eesti inimesi kodudest välja, rohkem maksustanud vaesemaid, majandussüsteemi destabiliseerinud, sotsiaalsüsteemi kui kasumit mitte tootva valdkonna täiesti unarusse jätnud.

Kas see on eestlaste huvides? - küsime veelkord. Kuid ongi vaja, et me selliseid küsimusi ei küsiks. Keskerakond ei tegele ju praegu oma programmi täiendamisega, uute ideede otsingutega ega oma sõnumite valimisjärgse kohandamisega, vaid imestuse ja ehmatusega jälgitakse, mida see või too seal või teisal jälle Keski kohta halvasti ütles. Need ütlejad kahjustavad igal juhul erakonna tervist ja töötavad vastu (kusjuures ilmselgelt teadlikult, sest tegemist pole ju rumalate inimeste, vaid staažikate erakondlastega) sellele, et Eesti poliitmaastikule jääks ikka kolm parteid - parempoolsed, vaikiv ja leplik SDE ning reaalset sotsiaalset poliitikat teostav Kesk.

Pangem muide ka seda tähele, et Keski-sisesed opositsionäärid ei ole sõna võtnud siis, kui nad olid n-ö sadulas - ei linnapeadena, ei ministritena, ei vallavanematena, ei parlamendisaadikutena. Poliitikas paraku juhtub, et täna oled sa kullas ja homme mullas, ja siis hakkad end jälle üles töötama. Kellele see saatus on liiga raske, sel on tuhandeid muid, vast siis lihtsamaid võimalusi. Ei peaks ju oma kibestumist ja isiklikku suutmatust konverteerima kogu erakonna läbikukkumiseks.

Praegu on aga paraku nii, et palju aastaid on Eestis (mis on oma olemuselt kogukondlik, n-ö talguriik, kus edu ja õnn on ajaloos alati saavutatud koostöös ja üksteist toetades) aetud ärapanemise ja lausvaletamise poliitikat, suurele osale elanikkonnast kahjulikku poliitikat, mida kõige kujukamalt tõendab massiline emigreerimine.

Selles ei ole aga absoluutselt süüdi Keskerakond, vaid need kaks parteid, kes poliittehnoloogide armust on  siin oma poliitikat teostama jäänud - parempoolsed ja SDE (endised Mõõdukad). Ja et  poleks kedagi, kes seda neile halastamatult meelde tuletab ja n-ö mängu ilu rikub, on vaja likvideerida see kolmas partei ja sulgeda ka tema ainus häälekandja - Kesknädal.

Kas Keskerakond suudab praegused vastaste varjatud rünnakud üle elada? Kui erakonnas pääsevad maksvusele üksikute ambitsioonikate ja võimukate inimeste isiklikud huvid, aga mitte ideed, mis ühendaks kõiki 13 000 liiget, siis kindlasti mitte, sest ka keskerakondlasi ühendavad kõigest hing ja süda, mitte aga miljardid, tankid või veekahur. Rasketel hetkedel tuleb hoida ühte, see on parim kaitse - nii on ajaloos alati olnud.

Lõpuks soovitus - mõelge rohkem oma peaga, mitte ärge uinuge selle siiruviirulise ja kullakarvalise tilulilu saatel, mida teile infokanalitest ja hääletorudest päev-päevalt kõrvu paisatakse. Eesti venelased näiteks ei ela sellises infosulus nagu vähenõudlikud eestlased, ja sellepärast nad ka oskavad valida.

URMI REINDE

INDREK VEISERIK

[esiletõste]

Poliittehnoloogide armust on siin oma poliitikat teostama jäänud vaid kaks parteid - parempoolsed ja SDE (endised Mõõdukad). Likvideerida tuleb see kolmas, Keskpartei, ja sulgeda ka tema ainus häälekandja - Kesknädal.

[esiletõste]

Poliitikas paraku juhtub, et täna oled sa kullas ja homme mullas, ja siis hakkad end jälle üles töötama. Kellele see saatus on liiga raske, sel on tuhandeid muid, lihtsamaid võimalusi. Ei peaks ju oma kibestumist ja isiklikku suutmatust konverteerima kogu erakonna läbikukkumiseks.

[esikülje karikatuuri (autor Hugo Hiibus) „VAID KAKS: Tillukesele Eestile üle kahe erakonna ei mahu." saatetekst]

Maalapike, mil nimeks Eesti, on maailma jaoks imepisike. „Ega Eestisse üle paari erakonna palju mahugi!"  võib mõnigi eestlane seepeale hüüatada. „Ongi parem - mida vähem parteisid, seda vähem poliitikuid peab maksumaksja üleval pidama," arvab nii mõnigi lihtsameelsem tavakodanik.

Ometi oleme liikumas ohtlikusse arengujärku, kus on kadumas vastastikku tasakaalustuvad jõud. Vahepealsetel aastatel on peaminister Ansipi juhtimisel pea kogu võim koondatud ühe jõu ehk Reformistliku Isamaaliidu kätte. Kuigi parempoolsed on oskusliku PR-kampaaniaga löönud riigi fassaadi särama, on tegelikkuses järele jäänud üsna vähe neid jõude, kes julgevad seda olukorda sisuliselt kritiseerida.

[fotoallkiri]    HELGED AJAD: 2005. aastal pidas üksmeelne Keskerakond oma X kongressi Rakveres. Sel sügisel on ees XIII kongress.

Jaga |