Mina tahan 110 aastaseks elada

JÜRI O.-M. ENNET,      12. juuni 2002


Kahjuks ähvardab mind sellel pikal eluteel hulk pahandusi, haigusi ja murekoormaid. Ja enneaegse surma lohe kummitab mind päevast päeva. Nii nagu teidki, head lugejad.

Inimarengu indeksit ( IAI ) kasutatakse erinevate maade võrdlemisel. Seda iseloomustavad rikkus (SKP elaniku kohta) , haritus (kirjaoskus ning kooliskäimise võimalused ja tarve) ja elu kestus (2000. aastal olime maailmas 46. kohal).
Need kolm valdkonda on kõik olulised, aga elulisim neist on elus olemine ehk eeldatav eluiga. Meil on see praegu 69 (naised 75, mehed 65 aastat). Kõrge inimarengutasemega maades on keskmine eluiga 75 -79 aastat (Jaapan 80, Island , Rootsi 79, Norra 78, Soome 77). Nende maadega võrreldes jätame elamata 8-10 (!) aastat.

Ellu jäänud elavad kaua

Tahtlike tapmiste osas olime 1993. aastal maailmas 4. kohal (25,8 ohvrit 100 000 elaniku kohta) ja 1996. aastal maailmas 6. kohal (19,9). Õnn, et veel elus oleme!
Kes ellu jäävad, nende eluiga pikkamööda pikeneb. Kui te enneaegselt ei sure, siis elame veel! Minul on plaanis elada 110. eluaastani ja mul on selleks ka oma retsept. Aga sel usu-, lootuse- ning teguderohkel teel 110. eluverstapostini "ootab" meid ees mitmepealine mure- ja haiguste ning enneaegse surma lohe. Selle lohega hakkamegi nüüd võitlema.
Lohe üks pea on vabasurm eehk suitsiid, eriti pensionieas. Uuringud USA-s, kus eluiga 7-8 aastat meie omast pikem, näitavad, et eakate inimeste (üle 65 aastaste) suitsiidid on viimase kümnekonna aastaga kasvanud ja moodustavad praegu viiendiku kõigist enesetappudest (eakaid on neil 12-13%). Iga 90 minuti järel üks, 16 suitsiidi ööpäevas, üle 5 600 eakate suitsiidi aastas - see on Ameerika. Kasutatakse esmajoones tulirelva (mehed 74% juhtudest, naised 31%), järgnevad poomine, gaasid, ravimite üleannustamine.
Samas suurusjärgus on need kurvad arvud ka Inglismaal (17% suitsiidides langeb eakatele) , Uus Meremaal (16%). Paljudest suitsiidi riskifaktoritest ning mõjutavatest teguritest rõhutavad USA uurijad diagnoosimata ja seega ka ravimata depressiooni ja sellega kaasnevat alkoholismi, kuigi suur enamus oli lähiminevikus tohtri juures käinud.

Enesetapp pärast surma

3-4% eakate suitsiididest on nn mõrv-suitsiidid, s.o tapmisele järgneb enesetapp. Siin on rida võimalusi:
a) abikaasa (tavaliselt naine) raskelt ja kaua haige, mehepoolne hoolitsusjõud raugeb, depressioon muserdab, närvid ei pea vastu, lootusetus, abitus, jõuetus.
b) mõlemad eakad on raskelt haiged - nn kokkuleppe ehk halastussurm ja halastussuitsiid.
c) perevägivallaga seoses (verbaalne, kehaline vägivald, impulsiivne käitumine, alkohol).
Ka meie naabrite Põhjamaade uuringud viitavad eakate suitsiide (aga ka noorte) meeleoluprobleemidele - 63%, psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisele -- 37%, isiksusehäiretele -- 22%, kehalistele haigustele (südame-veresoonkonna häired, seedetrakti häired, krooniline valu). 55-60% juhtudest esimene katse "õnnestub". Ka Põhjamaade teadlaste uuringud viitavad sellele, et eelnevalt on oma kavatsustele otseselt või kaudselt vihjatud, vaid 10 protsendil eelnev informatsioon puudus.
Loomulikult on raske depressioon enesetapule viiva meeleolulanguse tagajärg. Suitsiidi vallandab tavaliselt üks või mitu aktuaalset tegurit, mis konkreetsele inimesele on ülepiirilised.

Teojulgust annab alkohol

Ülepiirilisus tuleneb peamiselt viie telje häiretest (igal eri isikul on telgede osakaal eri tähendusega):
1) Sotsiaalsed probleemid ja pinged ühiskonnas. Madal pension, pereliikmete tagasihoidlikud palgad, vallandamishirmud, töötus, vaesus. (Toimetulekutoetusi saab Tallinnas ligi 21 000 inimest ja Eestis 108 000 inimest, neist kolmandik on eakad. Kahel kolmandikul juhtudest on toetuste taotlemise põhjuseks eluasemekulude katmine, ülejäänud kolmandik läheb toiduks ja ravimiteks (!).
2) Pereprobleemid: lastetus, lahutused, lesepõlv, abikaasa alkoholism, perevägivald, sotsiaalsete pingete võimendumine peres.
3) Kroonilised somaatilised ehk kehalised haigused, kallid ravimid, arstiabi kättesaamatus, ebakindlus arstiabi tuleviku suhtes, pikad haiglajärjekorrad, järelravi ja rehabiliteerimise asutuste piiratud võimalused. Tülid haigekassa ja haiglate vahel tekitavad ebakindlust kvaliteetse abi saamisel. Pettumine nn Rootsi reformis (hurraa haiglate ühendamine, kohalike tohtrite-organisaatorite teadmiste alahindamine). Usk ja lootus tervishoiu edenemisse on nigel ja see suurendab veelgi haige-õnnetu õnnetusi.
4) Vaimne tervis ja vaimuhäired. Seoses ealiste muutustega (vananemisega) muutub kogu organism, sh ka psüühika. Sotsiaalne mure ning kehaline valu fokuseeritakse psüühikasse. "Nõrgad kohad" annavad tunda, aju ehituslike muutuste tulemusel avalduvad uued, easpetsiifilised psüühika- ja käitumishäired. Aktuaalseks muutuvad meeleoluhäired, eriti varjatud depressioon.
5) Isiksuse elustiil, hoiakud, suhtlemistavad.

Eraelu probleemide korral ei tohi kaotada usku ja lootust - lahendid on olemas, tuleb tegutseda, mitte eluvõitlusest loobuda. Suurim viga on otsida oludele väljapääsu alkoholist, narkootikumidest, ravimite kuritarvitamisest. See tee ei ole kerge.
Usku ja lootust peab pakkuma ka ühiskond, võimaldades eelkõige oma tegude ning kavadega meie-tunnet; tunnet, et üheskoos liigume kainema kodanikkonna ning pikema, kestvama, tervislikuma elu suunas.


R E T S E P T
Elan 110 aastaseks
Rp.: Ei kahjusta, vaid tugevdan end
ja oma rahvast
Mida eakamaks muutun, seda
enam tähelepanu pööran 3E´le:
ENNISTAN - ravi
ENNETAN - profülaktika
EDENDAN - treening
ja seda nii keha, vaimu kui
ka hinge osas
Õpin - töötan rõõmsameelselt
OK! (Ole Kaine!)
S.: Iga päev kasutamiseks

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)