Olev Laanjärve pöördumine

28. aprill 2004


Lugupeetud Keskerakonna esimees, erakonna juhatuse ja piirkondade juhatuste liikmed!
Vaenlase kujuta me vist enam elada ei oskagi

Ma olen sündinud 1942. a märtsis. Seega loodud 1941. a suvel, kui maailmas juba käis 20. sajandi veriseim sõda. Tänan siiani oma ammuilma lahkunud vanemaid, kes, vaatamata sellele et nii Eestile kui kogu maailmale said kaardid pooleks sajandiks segamini löödud, julgesid mind ilmale tuua.
Eakaaslased peaksid mind mõistma. Neljakümnendate lõpust on jäänud mulle mälestus, kui väikene poiss pani teki all käed kokku ja palus Kedagi. Sellepärast, et ka vanatädi tegi nii. Me palvetasime selleks, et onud, kes tulid püssi otsa lükatud pikkade tääkidega meie magamistuppa voodi alt ja kapi tagant vaenlast otsima, ära läheks.
Meelde on jäänud 1949. aasta märtsiküüditamise öö. Isa oli metsas, ema palvetas kokkupandud asjade kõrval. Sutlepa koolimajast sõitsid mööda autod, vedasid Haapsalu raudteejaama lapsi, naisi. Küla sai kolme päevaga veerandi võrra tühjemaks. Mehed viidi minu mälestuste järgi 1953. aastal.

Need algusread pole mitte retoorika

Ega ka meil viimase kümnendi jooksul kujunenud poliitilisele kõnepruugile pole mu loo algus sobilik. Kuid olgu. Elu algab kõigil meil unistustega ja mitte kellelgi ei teostu need täies mahus. Ronime mäkke ja pudeneme alla just siis, kui seda kõige vähem ootame. Ja otsime ikka vaenlast voodite alt ja kappide tagant. Kas pole see imelik?
Mulle meenub, kuidas 1988. aastal õhtupimeduses Tallinna lauluväljaku mäest allalaskuvate mootorrataste taga lehvivate sinimustvalgete lippude nägemisel olin ka mina koos sadade tuhandetega, ja uhkusega, pisaraid neelanud. Oli tõesti üllas olla üheskoos ja seista niimoodi vastu monstrumile nimetusega NSVL. Rindejoon oli määratletud.
Augustiputsh andis iseseisvumiseks reaalse võimaluse. Kõik üheskoos, toonane ülemnõukogu, Rahvarinne, Eesti Komiteed, valitsus ja iga inimene eraldi oma võimete ja võimaluste piires, olid seda suve ette valmistanud. Nii Moskvas ja Washingtonis, Stockholmis ja Helsingis, Riias ja Vilniuses, Türil kui Sutlepas. Olen uhke, et sain neist 20. sajandi pöördelistest sündmustest isiklikult osa võtta. Kuid poliitikas olin ma neil päevil veel täielik võhik. Seda ootamatum oli, kui Edgar Savisaar 1990. aastal tegi mulle ettepaneku kandideerida siis juba Eesti Vabariigi, mitte enam ENSV, valitsuse siseministri kohale. Alles hiljem mõistsin, miks tollane peaminister minule peatuma jäi. Põhjuseks olid nähtavasti need 4600 häält, mis ma Tallinna linnavolikogu valimistel aasta tagasi saanud olin. Ehk oli see kapital, mida ma siis ei osanudki kapitaliks pidada. Alles hiljem hakkasime rääkima, et poliitiku kapital on valija antud hääled.

1991. aasta rindejoon lõhestas Eestis

Sellest aastast kerkisid barrikaadid mitte enam NLiidu tankide ette, vaid demokraatia lipu all sündivate Eesti erakondade, valimisliitude ja muude kodanikeühenduste vahele. Soovitan kõigil noorematel inimestel lugeda Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu vastkirjastatud statistikat ja kommentaare. Meenutaks neile, kes ehk ei mäleta enam või ei olnud siis veel kooliikka jõudnud, 1992. aasta Riigikogu valimisnimekirjas rasvaselt trükitu ühendusi: Vasakvõimalus, Halastus, Demokraadid, Eesti Invaühingute Liit, Kindel Kodu, Sõltumatud Kuningriiklased, Eesti Ko-danik, Loodusseaduse Partei ja teised. Milline arvamuste ja vaadete paljusus. Nüüd tundub, et 2007. aasta valimisteks tahaksime, et neid nimetusi oleks ainult kaks või äärmisel juhul kolm.
Toompeal Riigikogus või suurte parteide peakorterites liiga kaua istudes tekib vist enamiku inimeste puhul üks imelik tunne: elu nagu tiirlekski ainult seal ja Sinu ümber. Kahjuks on elu palju näiteid toonud, kus see tunne tekib väga noorelt. See on Edgar Savisaare valitsuse tervishoiuministri Andres Ellamaa, keda austan, diagnoosi kohaselt väga ohtlik sündroom. Mind päästis sellest haigusest 1992. aasta alguses valitsuse tagasiastumine. Elu jätkus ilma osalusdemokraatiale omase parteipoliitilise toe ja tõe otsimiseta.

Raskemad päevad möödusid Lasnamäel

Mõiste "parteile võlguolek" oli minule tundmatu 2001. aasta detsembrini. Siis sain kolmelt inimeselt korraga järjekordselt mulle ootamatu ettepaneku. Mind kutsuti Lasnamäe linnaosa vanema kohale. Pidin jätma meeldiva töö ja haruldaselt sõbraliku kollektiivi. Otsustada tuli 24 tunni jooksul. Ma võtsin pakkumise vastu. Nüüd tagasi vaadates olen sunnitud tunnistama, et nii rasket aega, kui need omavalitsuse ja Riigikogu valimiste eelsed aastad Lasnamäel, pole minu elus rohkem olnud.
Tallinna linnaosad on üle politiseeritud. Raha ja võim on koondatud keskusse Vabaduse platsil. Oma olemuselt mõttetuile linnaosade valitsustele on jäetud vaid sotsiaalabi mehaaniline jagamine. Ja mõnede tänavate korrashoid ilma vajalike vahenditeta eelarves. Lasnamäe on kõige tüüpilisem näide riigi, munitsipaal- ja eraomandis oleva 30 ruutkilomeetriga, kus puudub konkreetne vastutaja, ja linnaosa vanem on lihtsalt piksevarras, kuhu 123 000 inimest saavad oma rahulolematuse maandada.
Alles linnaosa juhtides sain ma teada, mida poliitika Eesti tingimustes tõeliselt tähendab. Erakonna liikmed ja toetajad vajavad tööd, igapäevast leiba ja seda püütakse jagada vastavalt vanadele või uutele teenetele. Reaalelus pole see jagamine enamasti võimalik. Ainult Kristus suutis toita 5000 inimest paari kala ja leivaga. Mina seda ei suutnud ja meie seda ei suuda. Isegi siis mitte, kui all-linnas ja Toompeal istuks üks ja seesama koalitsioon ning võim oleks ühine.

Pinged Riigikogu fraktsioonis viimasel piiril

Möödunud aasta Riigikogu valimistel osalesin teadmisega, et ennast poliitikas aastaid mitteimetlenud inimesena jään Lasnamäe linnaossa seniks, kui jõudu jätkub. Aastaid on mul piisavalt, võimuiha ja edevus, mis kunagise hea kolleegi Raivo Vare sõnul on omane inimestele nooremas eas, on minus kadunud. Ka poliitika varjatud, sageli kaunis räpase mängu vitsad on mul saadud. Riigikokku saamisega ma ei arvestanudki.
Nii lubasin oma kolleegidele ja Lasnamäe elanikele, et ei lahku neist ka pärast märtsivalimisi. Kuid juhtus hoopis teisiti. Edgar Savisaar, kes sai Lasnamäelt, Piritalt ja kesklinnast üle 120 00 hääle, otsustas jääda edasi Tallinna linnapea kabinetti ja Riigikokku mitte minna. Meie ringkonnast järgmine kandidaat olin aga mina. Tuli jälle otsustada ja teha seda loetud tundide jooksul. Mõned austatud fraktsioonikaaslased kallutasid otsuse Riigikogu poole.
Tänaseks juba aasta otsa õppimist on olnud raske. Tänan õiguskomisjoni liikmeid ja nõunikke. Nad on olnud kannatlikud ja heatahtlikud. Kuid elu Riigikogu Keskerakonna fraktsioonis on pingestunud viimase piirini. Ühe laua taga istuvad inimesed ei mõista ega püüagi enam üksteist mõista. Võideldakse millegi nimel küll andunult. Kuid minule, vist ikka endiselt lihtsameelsele, tundub, et see võitlus käib mingite mulle arusaamatute eesmärkide nimel. Eestis kümneid aastaid ette valmistatud protsesside teostumise taustal on raske ennast määratleda. Talv tuleks nagu ikka ootamatult.

Allkiri 27 allkirjaga ühispöördumisele

Oli soov ajakirjanduses lahvatanud vihkamine, nähtamatu vaenlaste otsimine, solvangud ja hüsteeria suunata ühte pöördumisse, mille mina ja Andres Ellamaa allkirjastasime, et kanaliseerida see meedias toimuv musta pesu pesemine erakonna sisse tagasi. Vastus meie 27 allkirjaga ühiskirjale on erakonna esimehelt saadud – 6.mail kell 16.00 kohtuvad Edgar Savisaar ja ühispöördumisele alla kirjutanud erakondlased.
Uskusin jälle sinisilmselt, et päästikul värisevad sõrmed pistavad relvad ajutiselt kabuuri.
Seda kahjuks ei juhtunud. Eelmisest elust tuttav fraseoloogia – toetame jäägitult, mõistame hukka, nõuame karmi karistamist – jätkub.
Tunnen end jälle nagu Keskerakonna võidukongressil, kui juhatusse kandideerides tsiteerisin Kurt Vonnegut´i. Et püüaks teha seda, mida suudame, ja mitte pühenduda sellele, mida me ei suuda. See minu üleskutse jäi üldise võidujoovastuse taustal üksikuks hüüdjaks hääleks kõrbes. Tegelikult tahaksin oma üleskutset ikka ja jälle korrata. Kuid olen saanud selgeks, et enamasti see ei jõua inimesteni. Tänan neid, kes mõistavad, püüan aru saada kõigist, kes mõtlevad teisiti. Seda oleks minu arvates vaja kuulda kõigil inimestel, kelle hinnanguil usk, lootus ja armastus Eesti erakondadesse on 30% piirimail Sest sellised pinged on iseloomulikud kõikidele erakondadele. Erinevad on vaid väljaelamise vormid.

Ristikäik Edgar Savisaare vastu

Eesti poliitikas on olnud üks suur ja peaaegu kõigi poliitikute ühine vaenlane. See mees on Edgar Savisaar. Kui teda ei oleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Kuid arvan, et välja mõeldud vaenlase kuju puhul poleks nii võimsat ristikäiku tema vastu ette võetud. Sellist sõda, mida Savisaare vastu on peetud aastaid ja mille raugemist ükski märk ei kinnita, ei suuda ju tavaline inimene välja kannatada.
22. aprillil, Lembitu hukkumise 661. aastapäeval, vaatasin Jüriöö pargis peetud tseremoonial noori ja vanu inimesi, rikkamaid ja vaesemaid, erakondlasi ja nende valijaid. Tühjust ja ükskõiksust, vaenu ja mittemõistmist leidsin ma paljude silmades.
Inimene kui väärtus on Eesti poliitikast ammu kadunud. Ühed tunnevad rõõmu, et Edgar on ikoonina niikaugele aetud, teised tahavad ikooni edasi kanda, et saaks veel partiis kaasa mängida. Halva mängu juures tehakse head nägu. Sõbralik naeratus on muutunud virilaks. Nurga taga, kui suurem hulk ei näe, naerdakse kõigi ja kõige üle. Loosung võimule iga hinnaga, kas ameerikaliku või veneliku PR-projekti järgi, on haaranud kõiki. Võimuvõitluse ja vastase hävitamise lummuses me elame. Kuid ka võitlemisest ükskord väsitakse. See on nii loomulik.
Kuidas tahaks kõva häälega hüüda, et püüdkem kordki saada jälle inimesteks.

See viimane poliitiline kirjatükk palun avaldada Kesknädalas. Kui muidugi peetakse seda võimalikuks.


Siira lugupidamisega
OLEV LAANJÄRV,
võitlemisest lihtsalt väsinud inimene

P.S. Mõistan hästi erakonna legendaarse ekspeasekretäri Küllo Arjakase raudse loogikaga öeldud sõnu: on ka tunduvalt lihtsamaid enesetapu-võimalusi kui poliitika.
Võlgu olen ma isale ja emale, naisele, lastele ja lastelastele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)