Mina kaitseksin lapsi Eesti Vabariigi eest!

MÄRT SULTS,      17. märts 2004


Sotsiaalministeeriumi komisjon asus välja töötama uut lastekaitseseadust. Kas Eestis on lapsed piisavalt kaitstud? Mille eest neid tuleks senisest enam kaitsta? Millise pügala(d) lisaksite Teie uude lastekaitseseadusesse?

Mina kaitseksin eesti lapsi Eesti Vabariigi eest, ebapädevate ametnike eest. Võetagu ikka üks seadus korraga. Kui põhiseadus ning põhikooli ja gümnaasiumi seadus toimiksid, kui neid täidaksid kõik, poleks tarvis lapsi millegi eest kaitsta.
Aafrikaski on lapsed koolis rohkem kaitstud kui meil. Kuidas on võimalik lapsi kaitsta vabaturu olukorras, kus müüakse keha ning reklaamitakse varjatult narkootikume ning avalikult alkoholi ning see kõik on riiklikult aktsepteeritud? Koolijuhina vastutan ma oma õpilaste eest, kuid mul pole mingit õigust elimineerida teiste õpilaste hulgast ohtlikku õpilast ilma bürokraatiaahela läbimist.
Viimane on ka reaalsuses võimatu. Ma ei tohi näiteks alkoholijoobe kahtlusega last ilma lapsevanema loata Wismari haiglasse ekspertiisi viia. Ma ei tohi täitmata jätta õpilasvaenulikku seadust või käskkirja, mis teatud reaalolukordades ei kehti. Kui ma seda teeksin, ei kaitseks mind keegi "seadusekuulekate ametkondade" eest.
Riigis, kus õpetajad, koolidirektorid ja õpilaste emad-isad ennast hästi tunnevad, pole vajadust lapsi kaitsta. Siis ei ole laps probleem, siis on ta rõõm. Sellisest lapsest hoolivad kõik - kodu, kool, tänav, riik, ühiskond. Vabandan punase loosungi eest, kuid lapsed on meie tulevik. Mulle isiklikult on Eesti laps ja Eesti tulevik tähtsad.

Praegu ei kaitse keegi lapsi vaimse terrori eest, kuid iga vaimne terror vallandab lõppkokkuvõttes füüsilise vägivalla, ükskõik, millises vormis see siis ka avaldub. Eelmise aastal Tallinna Haridusameti pakutud pealinna hariduse optimeerimise kava nägi ette teatavate üldhariduskoolide sulgemise. Kavale eelnes tugev negatiivne meediapromo nende koolide kohta. "Põhjendati" nende koolide sulgemise vajadust, sest sellest sõltuvat lähitulevikus Tallinna püsimajäämine.
Nendes koolides õppivaid lapsi, nende õpetajaid ja lapsevanemaid on kaks aastat vaimselt terroriseeritud, nende närve, hingerahu ja töömotivatsioone rikutud. Nüüd öeldakse, et koole ei suleta. Kui võtta lastekaitseseadus välja, peaks panema osa Tallinna otsustajaid süüpinki, sest 500-600 last on otsese vaimse vägivalla ohvriks langenud ja seda ühiskonna heakskiidul. Keegi peab saama selle eest karistuse või siis peaks toimuma avalik arutelu nende muudatuste kavandajate ja kannatanute vahel. Välistatud ei ole ka avalik vabandus valede arvutuste kohta. Vähemalt peaks keegi vabandama kellegi ees, et arvutused olid valesti tehtud.
Hetkeks võiks mõelda ka sellele, et ükski otsus ei tuginenud teaduslikule analüüsile, arvesse võeti ainult rahvastikuregistri hetkeandmeid. Prognoositi minevikku, mille tulemusena sai valmis hariduse optimeerimise kava. Prognoosis vaadati eilsesse, mitte homsesse päeva, mida tõestab see, et hariduse optimeerimise kava ei läbinud oma allkirjade ringil praktiliselt ühegi linnaosa halduskogude koosolekut läbikukkumiseta. Kõikjal sai see kava hävitava kriitika osaliseks. Põhja-Tallinna halduskogu koosolek katkestas kava kui ebapädeva kuulamise ja kui lõpetamata töö esitluse.
Pärast läbikukkumist valetas keegi Tallinna linnavalitsusele ja Tallinna linnavolikogule, nagu oleks pärast väljavalitud koolide sulgemist kõigil suletavate koolide lastel koolikohad olemas ning õpilastel ja lastevanematel nende õigused tagatud.
Kuid kas keegi on kuulnud kas või ühest kohtuprotsessi algatamisest? Kas keegi on arvutanud, kui palju "rämpsprojekt" Tallinnale lisakulutusi ja probleeme toob? Kas keegi on avalikustanud Tallinna Haridusameti koolide optimeerimiskavale kulunud raha kulu? See on kindlasti suurem kui suletavatelt koolidelt linnale kokkuhoitav raha.

Kedagi ei karistata ja järgmisel aastal hakkab jälle mõni seltsimees jutuga pihta, et üks või teine kool tuleb kinni panna. Kaagutab raadios ja televisioonis seni, kuni vanemad hakkavad sellest koolist lapsi ära võtma. Neil aga, kes seal edasi õpivad, tekivad kompleksid - nad ei julge linna peal öelda isegi, mis koolist nad pärit on, sest nad on ju "märgistatud". Mingil hetkel nõrgemate närvidega inimene lihtsalt murdub. Lapsest saab ebameeldiv probleem perekonnale, mitte riigile. Ja kui perekonda ei ole, siis kannatavad kaaskodanikud. Riigile tekkis nii vajalik uus parasiit, keda abistavad sotsiaalrahad, europrojektid jne. Politsei saab tööd lisaks, lastekaitse uued tellimused ja lõppkokkuvõttes on noorus hukas, kuid riigil koht, kuhu raha "põhjendatult" raisata.
Erakooli avamiseks on seaduse järgi vaja enam-vähem sada õpilast. Kas suletavates koolides oli alla saja õpilase? Kas koolide juhtkonnalt ja hoolekogult küsiti koolide arengukava, kas uuriti põhjusi, miks kool ei ole võimeline arengukavas planeeritut ellu viima ja end arendama? Ega eriti ei küsitud.
Tüüpolukorras tuleb kohale komisjon ning otsustab kooli kurva saatuse - sulgemise. Tallinna Kunstigümnaasiumi vastas asub poolteise aasta eest suletud Marati tänava kool. Poolsada õpetajat sai kinga, ligi kolmsada last visati tänavale. Kihvti arhitektuuriga maja mädaneb, pomsad kogunevad, neil on hea koht viina ja odekolonni tarbida. Selliseks võib kujuneda kõikide suletavate koolihoonete edasine areng.

Kuhu Marati kooli lapsed jäid? See oli ainuke kool, kus käisid vene keelt kõnelevad Kopli liinide lapsed. Keegi pole uurinud, kedagi ei huvita. Tallinna Haridusameti arendusosakond, kes plaanis linna koolivõrgu korrastamise kava, on likvideeritud. Nende tehtud tegude eest vastutavat isikut ei ole: nemad tegid, meie ei tea sellest midagi. Demokraatia on tarkade inimeste mäng, lollile on see maailma parim kilp: alati on õigus oma töö tegemata jätta ja siis sellest puhtalt välja tulla.
Mina elan "kaevikus" ja kutsun ka otsustajaid korraks asjadele siitpoolt vaatama. Ehk nad mõistavad, et kooli paneb kinni õpilane, mitte ametnik. Ametnik on vaid vahendaja.
Vene ajal oli kolm tõde: kodu-, tänava- ja koolitõde. Sai nende vahel laveeritud, et mitte jääda hammasrataste vahele. Praegu pole lapsele võimalik selgitada, mis on tõde ja mis õigus. Iga raadio annab välja oma pahna, igal telekanalil on oma tõde, iga poliitik ajab oma asja. Kõik trükitakse ära, meil on ju sõnavabadus. Haridust tõendavat dokumenti iba-ajaja käest keegi ei nõua. Õpilase peas on kaos, ta ei tea, mis on õige, mis mitte. Hea, kui õpilasel on inimene, keda ta aktsepteerib, kellele toetub. Mul on vedanud, minu õpilased aktsepteerivad mind.
Vabariigil on vedanud, sest eestlased on väga kannatlik põhjamaa rahvas. Kuid riigimeestel ei maksaks unustada, et Vabadussõja võitsid kooliõpilased, kellel sai ükskord ülekohtust ja hämast kõrini.

Demokraatia on tarkade inimeste mäng, lollile on see maailma parim kilp: on alati õigus oma töö tegemata jätta ja siis sellest puhtalt välja tulla.

Praegu pole lapsele võimalik selgitada, mis on tõde ja mis õigus. Iga raadio annab välja oma pahna, igal telekanalil on oma tõde, iga poliitik ajab oma asja.

Lühendatult 27. veebruari Õpetajate Lehest

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)