Oi, see imehuvitav kriisiaeg!

 Mine tea, äkki see „skeem“ tõesti töötab? Kui vaadata, kuivõrd kaua läks härra Ansipil aega, et asjast aru saada või vähemalt kriisi avalikult tunnistada. Et looduses peab valitsema tasakaal, nii tasakaalustub ka majandus varem või hiljem. Kindlasti muudab kriis maailmas mõndagi, kuid hetkel on raske prognoosida, mis nimelt muutub. Uuenev maailm teebki kriisi äärmiselt huvitavaks. Et mõista, mida kriis muudab, peaks kõigepealt aru saama, miks ta üldse tekkis.

Ehkki elame globaliseerumisajastul, etendavad majanduse mõjutamisel põhirolli juhtivad suurriigid: USA, Venemaa ja Hiina.  Ilmselgelt on kandev roll kriisitekitajal USA-l. On selge, et Venemaa kuigi agaralt majanduselus ei osale, sest tema põhilisteks ekspordiartikliteks on pärast N. Liidu lagunemist ikkagi vaid tooraine ja sõjatehnika. Samas ei saa Venemaa rolli kriisi tekkimises alahinnata, ehkki ta osales selles protsessis mitukümmend aastat tagasi, sedagi NSVL-i kujul.

Natuke ajaloost

Kriisi algpõhjuste juurde minnes peame pöörduma aastasse 1944. Teine maailmasõda veel käis, kuid juba oli selge, et Saksamaa kaotab, ja  Euroopa, mis seni oli olnud tugeva majanduspotentsiaaliga piirkond, sai sõjast väga tugevasti laastatud. 730 delegaati 44 riigist kogunes Bretton Woodsi linna USA-s nõupidamisele, kus võeti Franklin Delano Roosevelti ettepanekul vastu ühine otsus minna rahvusvahelistes arveldustes üle USA dollarile. Dollarikurss pidi olema tagatud kullaga – 35 dollarit ühe kullauntsi eest. Otsus oli igati loogiline. Jäi ju USA sõjast peaaegu puutumata ning lisaks oskas see riik sõda ära kasutada ja oma majanduse seisu märkimisväärselt parandada. Euroopa aga vajas arveldusteks stabiilset valuutat. Kõik olnuks korras, sest väärismetalliga tagatud valuuta püsib üldjuhul stabiilsena ning mingi piiramatu rahamassi ringlusesse laskmine ei ole mõeldav, sest kulda on siiski vaid piiratud kogus.

Kõik ei läinud paraku nii, nagu minema pidi. Külm sõda, kus vastamisi seisid USA ja NSVL koos oma liitlastega, nõudis kummaltki suuri pingutusi ja kulutusi. Hiljem, ebaõnnestunud Afganistani-kampaania tagajärjel, ei pidanud N. Liit oma plaanimajandusega enam vastu ja lagunes. Seega on siiani peetud õigustatult külma sõja võitjaks USA-d.

Kuid kas ei kiskunud N.Liit oma igipõlise vastase endaga hauda kaasa? Olgu pealegi, et vaenlasele toona löödud haavad muutuvad ohtlikuks alles praegu.

Mis siis juhtus?

Vietnami sõda (1959–1973) polnud USA jaoks edukas. NL-i toetatud Põhja-Vietnami kommunistid suutsid selle suurriigi häbiväärselt taanduma sundida. Teatavasti nõuab iga sõda suuri kulutusi, ning USA ei pidanud sellele koormale vastu. Tõsi küll, ta ei lagunenud, nagu juhtus hiljem NSVL-iga. Kuid 15. augustil 1971 teatas USA president Richard Nixon, et USA dollar ei ole enam kullaga tagatud.

Kriisi süvendas ka OPEC-i poolt 1973. aastal tekitatud “naftašokk“, kus vastukaaluks Iisraeli toetamisele USA poolt, tõsteti järsult naftahindu ja murti seni lääneriikide huvides madalaid naftahindu hoidnud  (peamiselt anglosaksi) naftakompaniide võim. See tõi kaasa inflatsiooni koos muude ühiskondlike vapustustega, mis muu hulgas väljendusid nii narkomaania levikus kui ka nihilistlikult meelestatud ebapatriootlike noorsooliikumiste tekkes. Ja mis põhiline – sellest hetkest hakkas kasvama USA välisvõlg, mis suure kiirusega ületas iga-aastast sisemajanduse koguprodukti (SKP). Eelmise aasta oktoobris lõppesid Manhattani Time Square'il üles seatud võlga kajastaval tablool numbrikohad, kui võlg ületas 10 triljoni dollari läve.

Lõppude lõpuks, on's see nüüd nii oluline? Igal võlal on oma lävi, mille ületamine muudab tagasimaksmise utoopiliseks nii ehk naa.

Aina suurenev võlg

Presidendiks tõusnud  Ronald Reagan sai endale pärandina kaasa nii välisvõla kui ka ebastabiilse dollari. Samas hakkas  ta aktiivselt tegutsema. Asudes võitlusse N. Liidu mõjuvõimu vähendamiseks, õnnestus tal vähemalt oma riigi kodanike tähelepanu juhtida välisvaenlasele. Ameerika turu mõningase avamisega Jaapani toodangule sai ta sellelt riigilt ka suuri laene oma majanduse vee peal hoidmiseks. Hetkel on Jaapan (583 miljardit USD) kõrvuti Hiinaga (503 miljardit USD) suurim USA võlausaldaja.

Samal ajal hakkas kasvama ka neokonservatiivsete jõudude mõju valitsusele, kuigi seniajani olid neokonservatiivid  vaid marginaalse tähendusega, ja USA valitsus muutus äärmiselt vastutulelikuks suurtele korporatsioonidele, ignoreerides tavakodanike vajadusi.

Muuseas, Reagan tegi üsna omapärase katse lahti saada riigisektori võlgadest, jaotades võlakoormuse elanikkonnale rohkearvuliste tarbimis- ja hüpoteeklaenude abil. Majandusteadlaste seas kutsutakse seda meetodit Reaganomics. See moodus püüdis utiliseerida seda osa riigisektori võlast, mis igal aastal üha rohkem ületas SKP-d ja mida polnud enam võimalik kuhugi edasi müüa. Kuid ka see ei peatanud välisvõla kasvu, ehkki teatud grupp finantskorporatsioone teenis nendelt laenudelt nii palju, et tavainimesel on neid summasid endale raske ette kujutada.

Mida aeg edasi, seda rohkem oli tarvis oma kodanikele laenu anda. Laenusaamise nõuded läksid aasta-aastalt üha kergemaks. Esialgu pidi laenu taotlema standardi järgi, kus laenutaotleja varalist seisu põhjalikult kontrolliti. Hiljem võeti laenu tagamiseks kasutusele juba standard, mille järgi laenu saaja ei pidanudki enam tõendama oma palga suurust, piisas vaid sellest, et ta pangaarvel oli vajalik rahasumma. Kolmanda ja kõige ekstreemsema standardi, mis võeti kasutusele alles hiljuti, võib kokku võtta sõnadega: „Võib-olla äkki kunagi ikka maksab tagasi?“

Väikesed ja väga kasulikud sõjad

1987. aastal sai USA Föderaalreservi juhiks Allan Greenspan. Ta lähtus põhimõttest „Kui sa pole võimeline situatsiooni muutma, siis mine sellega kaasa“.  Seega muutis  Greenspan võla omaette väärtuseks, millele tugineb terve rida kaubeldavaid tuletisväärtpabereid, nagu optsioonid, futuurid ja veel terve rida finantsinstrumente. Sellest hetkest sai finantsturul suurimaks väärtuseks kaubeldav võlg. Tollesama süsteemi krahhi me praegu üle elamegi.

Siia peaks lisama fakti, et tol perioodil algas USA komme „põletada“ inflatsiooni vältimiseks liigset raha erinevates üle maailma tekkivates sõjalistes konfliktides. Kui sellist konflikti parasjagu ei juhtunud olema, tuli see tekitada. Kui näiteks USA-l oleks õnnestunud alustada sõjategevust Iraanis või, veel parem, võitlust kogu islamimaailma vastu, oleks praegune kriis lükkunud kaugesse tulevikku.

Muidugi ei saa veel kindlalt väita, mida muudab Obama. On ju neokonservatiivsete vaadetega finantsinstitutsiooni-funktsionääride kätte koondunud suur võim mõlema partei üle, ehkki vabariiklaste üle on see peaaegu täielik. Ometi on Obama neokonide jaoks tõsine tagasilöök. McCaini ei aidanud avantüür Gruusias.

Kuidas USA hakkab lahendama oma probleeme (mis kahjuks on muutunud juba kogu maailma probleemideks), näitab aeg. Kas ta leiab endas julgust hakata võitlema kitsaskohtadega oma riigis või kasutab ta juba klassikalist mudelit ja üritab sõjalisi konflikte juurde tekitada, on hetkel vara ennustada.

Selline oleks lühikokkuvõte USA tähtsusest praeguse majanduskriisi tekkes. Samas jääks ülevaade poolikuks, kui me ei peatuks ka Hiina Rahvavabariigil. Hiina on erinevatel andmetel juba jõudnud põhiliseks USA võistlejaks peaaegu kõigis eluvaldkondades.

Kuidas Hiina kriisi üle elab?

Vaatame kõigepealt, kuidas Hiinal on seni läinud. Klassikaliselt on Hiina rakendanud oma tööstuse arengus töömahukat mudelit. Kasutab ju iga riik just seda, mida on ta käsutuses piisavalt, et olla väljaspool konkurentsi. Hiina puhul on selleks kindlasti inimesed.

Siinkohal on mõttetu peatuda mingitel metamajanduslikel hüüdlausetel orjatööjõu kasutamisest ja inimõiguste rikkumisest. Loomulikult on need äärmiselt negatiivsed nähtused. Kuid samas oli Hiina puhul veel 1976. aastal tegu mingi poolfeodaalse ja pooleldi pseudokommunistliku moodustisega, mida on isegi keerukas iseloomustada.

Maailm on aga muutunud. Enam pole keskaeg, kus riik võib eksisteerida isoleeritult ega satu tänu oma geograafilisele asendile ühegi tugevama naabri mõjusfääri. Ilmekalt näitasid seda 18. sajandi oopiumisõjad, mil Hiina kisti vägivaldselt välja isolatsioonist ning mille tagajärjel ta kaotas nii rahaliselt ja territoriaalselt kui ka moraalselt. Ja seda olukorras, kus ta ise agressiooniks mingit põhjust ei andnud.

Churchillile omistatakse lause „Tegele poliitikaga, muidu hakkab poliitika sinuga tegelema“.  Sellest on Hiina juhtkond juba ammu aru saanud. Riik peab olema tugev nii majanduslikult kui ka sõjaliselt, alles siis hakatakse temaga arvestama ja häid suhteid hoidma. Igatahes on töömahuka tootmise juurutamine andnud Hiinale arenguks tugeva tõuke, mida arvatavasti ei olekski olnud võimalik muud moodi saavutada.

Tööjõumahuka mudeli puhul on tööjõukulu maksimaalne, samas kui toormekulu on minimaalne. Ennekõike räägime kergetööstusest. Selline mudel eeldab muidugi odavat tööjõudu ja väikest eratarbimist. Siit tulenebki siseturu piiratus ja orienteeritus ekspordile. Ei saa nagu midagi halba öelda – hiinlased tegelesid lihtsalt selliste asjadega, millega teised tegelda ei tahtnud, ja kõik olid justkui rahul.

Laustootjast tarbijaks

2005. aastast algas Hiina tööstuse arengus uus etapp. Riik asus erinevate fiskaalsete vahenditega toetama kapitali- ja ressursimahukat tootmist. Rõhk nihkus rasketööstusele ja masinaehitusele. Sestpeale hakkas Hiina üha enam tarbima ressursse, jõudes seisundini, kus ta üksinda tarbis terve kolmandiku maailmas toodetavatest  metallidest. Ühtlasi hakkas riik kaugenema röövsotsialismi poliitikast. Nii on paari viimase aasta jooksul oluliselt vähendatud elanikkonna maksukoormust. Lähiajal on plaanis arstiabi kulutuste mitmekordistamine ning riiklike pensionide taastamine.

Kuigi seda kõike alles alustati, andis see ikkagi väga tugevasti tunda hiinlaste sisetarbimise kasvus. Otse loomulikult kajastus see ülemaailmsel toormeturul. Kui poleks sekkunud kriis, olnuks huvitav jälgida, kuidas USA ja Hiina omavahel maailma toormevarusid jagama hakkavad. Kahtlen sügavalt, kas see oleks leidnud rahumeelse lahenduse.

Hetkel aga on kriis sellele punkti pannud. Ilmselgelt peab Hiina mõneks ajaks peatama oma toorme- ja kapitalimahukad projektid ning tagasi pöörduma kergetööstuse juurde, millel on nüüd varasemast palju enam sisetarbijat. Pealegi võib toote odav hind olla mõjuv argument üle terve maailma. Vaatamata kriisile ületas Hiina kaubanduses eksport eelmise aasta lõpul importi 216 miljardi USD ulatuses, vaid natuke aeglustades oma kasvu aasta lõikes.

Muidugi ei maksa Hiina suhtes olla väga sinisilmne. Kriisiga seonduvalt tekib kindlasti ka neil probleeme. Samas talub siiani kasinalt elanud hiinlane seda märksa kergemalt, kui seni ennast maailmanabaks pidanud ameeriklane.

Mis toob maailma kriisist välja?

Hiina aktiivsel osalusel maailma finantskeskuste geograafia kindlasti muutub.  USA kamikadzelik finantspoliitika on ammu muret tekitanud. Siit ka Euroopa Liidu mannetud katsed teha euro rahvusvaheliseks arveldusvaluutaks. Hiinlasedki saavad väga hästi aru, et võidelda on vaja probleemi põhjustega, aga mitte tagajärgedega.

Viimasel ajal on majandusinimestele hakanud üha rohkem meenuma selline finantsfossiil nagu kuld. Artikli alguses mainitud dollari kullakatte kadumine tõi põhiliseks nõuete tagajaks kinnisvara, kuid seoses viimaste sündmustega kinnisvarasfääris on ka see tagatis muutunud kahtlaseks. Ilmselt hakatakse tagasi pöörduma kullakatte juurde.

Siin on Hiinal ilmselged eelised. Hiina kullatagavarad on hetkel maailma suurimad – ligikaudu 1,6 triljonit dollarit. Viimasel ajal on kuluaarides sahistatud kolme Aasia riigi – Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea – ühistest nõupidamistest regionaalse finantssüsteemi loomiseks ja alternatiivse valuuta kasutusele võtmiseks.

Raske on öelda, kui edukas tuleb kolme riigi koostöö. Ühiseid jooni neil muidugi jätkub, kasvõi sellest, et kõik kolm on suured tööstusriigid. Samas jagub ka erimeelsusi, eriti Jaapani ja Hiina vahel. Kui ühised probleemid ühendavad inimesi, miks mitte siis ka riike?

Vähemalt finantsiliselt on Hiina hetkel väga heas seisus. Alates riigist ja lõpetades tavakodanikega. Hiinlased säästavad aastas 42% oma tuludest, samal ajal USA-s elavad peaaegu kõik võlgu. Tsentraliseeritud Hiina finantsmaailm on tegelikult täiesti võimeline ära ostma kogu USA pangandussüsteemi. Mitmed märgid näitavad seda, et, ära kasutades kriisi, on hiinlased asunud üle terve maailma omandama huvipakkuvaid varasid, eriti finantsasutusi.

China Investment Corporation (CIC) on eelmise aasta jooksul maailma eri paigus alustanud mitmeid investeerimisprogramme. Samal ajal on Hiina valitsus asunud piirama välisinvesteeringuid Hiinasse. Nii näiteks on CIC viimaste kuude jooksul omandanud 5 miljardi dollari suuruse osaluse USA pangas Morgan Stanley, 3 miljardi dollari eest osaluse Blackstone'i finantseerimisasutuses ning 200 miljonit dollarit VISA plastikkaartide tootmises. Ja need on  n-ö läbipaistvad tehingud, kus hiinlaste osalemine on silmaga nähtav. Arvestades hiinlaste kalduvust ajada asju vaikselt, ilma kärata, võib arvata, et see on vaid jäämäe tipp.

Eks  jääme ootama ja vaatama, kuidas kriis edasi kulgeb. Selge on see, et USA mõjuvõim maailmas hakkab väga kiirelt kahanema.  Osa analüütikuid väidab, et praeguste sündmuste tagajärjel hakkavad maailmamajandust enim mõjutama Hiina, India, Venemaa, Taivan ja Brasiilia. Kui palju neil väidetel tõepõhja on, näitab aeg.

PRIIT KARUMAA

PILDIALLKIRI:

NOMINAALVÄÄRTUS: Keegi meist ei tea, millal rahapaber saavutab oma nimiväärtuse.

[esiletõste  Kui näiteks USA-l oleks õnnestunud alustada sõjategevust Iraanis või, veel parem, võitlust kogu islamimaailma vastu, oleks praegune kriis lükkunud kaugesse tulevikku.

Jaga |