Tänumedal üksnes olemasolu eest

Tahan kõigepealt teha sügava kummarduse emale, kes ta sünnitas ja oli tema esimeste sammude juures. Ma ei oska öelda, kas peamine oli kodu, kus arenes selle mehe õiglustunne, kasvas töötahe ja püüd mitte alla anda.

Kui aga nüüd võtta kõrvutamiseks see kodu, kus kasvas üles praegune noorteiidol Mihkel Raud... Kuidas kasvas sellisest kultuurilisest perest niisugune „hüperaktiivik“, nagu tänapäeval pehmelt öeldakse, keda veeti koolist läbi vanemate palvete ja õppenõukogu otsustega? Tänutäheks valas „lemmikkirjanik“ musta poriga üle kõik, kes temaga neil rasketel kasvuaastatel kokku puutusid. Hämmastav oli teada saada, et tema üllitise avaldamist on 10 000 krooniga toetanud Kultuurkapital. Kui tutvud raamatu sisuga, siis küsid: „Kus on siin Kultuur?“

Aga tagasi Savisaare juurde, kes on praegu kõige enam armastatud ja kõige enam vihatud mees Eesti poliitikamaastikul. Keegi on ajakirjanduses isegi öelnud: „Talle peaks andma medali juba oma olemasolu eest. Muidu poleks meil nii suurt ajudeta ajakirjanikearmeed ja paljudel neist puudukski leib laualt. Kui Savisaart ei oleks olemas, tuleks tema fenomen välja mõelda.“

Meedia on iga päev täis sõimu ja kriitikat Savisaare aadressil. Rahvusringhäälingu saadetes näeme ja kuuleme tema iga järjekordse ettevõtmise ja uue sammu korral ärritunult tõmblemas vastasparteide poliitikuid. Kõiki Edgari töid ja ettevõtmisi nimetatakse populismiks, mis on ikka ja ainult seotud valimistega. Tule, taevas, appi! Valimised on alles kaugel ja vahepeal on vaja tööd ka teha.

„Vox populi“ saates saavad sõna peamiselt igapäevased „kommentaatorid“, kes hästi pikalt ja laialt vahutavad sisutult oma Savisaare-vastasuses. Üks noormees oli saatejuhtide rõõmuks valmis end isegi ära tapma, kui Savisaar uuesti tagasi valitakse.

Jõudu Edgar Savisaarele tema võitlustes!

Kaarel Kriimsilm, Tallinn

Jaga |