Vajame Eestit armastavat presidenti

H. Kukk,      26. aprill 2006


Isamaaliit ja Res Publica, kes kogu oma olemasolu vältel on tulutult tegelnud Eesti suurima toetajaskonnaga partei Keskerakonna ja tema esimehe põrmustamisega, koondavad nüüd oma ridu ühtseks parteiks „Eesti Eest!". Huvitav, milline erakond ei seisa meil Eesti eest? Kuna ühinejad on ajendatud negatiivsusest, ei saa neil seegi kord olla pikka pidu. Isamaaliit oli aastaid võimul seeläbi, et hullutas valijaid ilusa nimega ja lubas Eestist teha õigusriigi, tegelikult sepitseti aga röövkapitalismi.

Väljastpoolt paistab Eesti igati korrektne ja särav. Head majanduslikud positsioonid haaranud europarempoolsed ja euroisamaalased on tehtuga väga rahul. Peaasi, et isiklik varandus kasvaks ja vaesunud inimesed parempoolsete ajakirjanike mõjuväljas püsiksid. See, kes julgeb väljendada poolehoidu vaesematele, peab omama tõeliselt tugevaid närve, et taluda euroisamaalastest ajakirjanike ringkaitset ja omal nahal tunda „ärapanijatest" naljavendade mõnitusi.

Seestpoolt vaadatuna on Eesti riigi olukord aga murettekitav. Riik on väike, kuid majanduslik ebavõrdsus on karjuvalt suur. Reforme alustati siin leninlikult – maa- ja omandireformist. Paljud nõukogudeaegsed pahed ja kitsaskohad on aga endiselt elujõus ja vohavad edasi, osa pahesid on juurde tekkinud vabas Eestis. Üha suureneb kuritegevus, laienevad narkomaania, joomarlus, vargused, riigivara ulatuslik riisumine. Sünnib vähe lapsi, koolist väljalangevus on suur, järjest rohkem on tänavalapsi ja prügikastiinimesi. Noored, samuti ka head töömehed lahkuvad Eestist. Vaba ajakirjandus on hakanud kolletama.

Sellistes tingimustes pajatavad riigipea manajad eesotsas riigitelevisiooni väliskommentaatori A. Rannamäega, et vajame presidenti, kes ennekõike oskaks välismaalastega võõrkeeltes suhelda! Nagu oleks meil Euroopa Liidus veel vähe suurepalgalisi suhtlejaid!

Võib-olla sellepärast, et meie hulgast lahkunud ekspresident, kellest euroisamaalased on ajakirjanduse abil teinud lausa isikukultuspersooni, ei andnud hinnanguid riigi siseolukorrale (kõigepealt meenuvad vaid luuaga vehkimine lausungi „Plats puhtaks!" saatel, väide „Rahvas on loll!", lihtsate eesti naiste tädi Maalideks nimetamine), ei oska ka praegused euroisamaalased siseolukorra kohta midagi muud arvata peale selle, et Savisaar on endiselt vaenlane nr. 1. Isamaalaste valitsemise ajal ei kõrvaldatud Tõnismäelt pronkssõdurit, kuid nüüd sõimatakse Eesti politseid, et see ei kaitsvat pronksmeest vandaalide eest. Neljas võim (kelleks meie ajakirjandus end peab) on suutnud tänu ringkäendusele enda vastu sisendada paljudes avaliku elu tegelastes lausa sellist hirmu nagu vaene mees tunneb oma kurja vanamoori ees.

Kõik, kes on elanud ja hariduse saanud nõukogude ajal, ka praegusi teisitimõtlejaid sarjavad ajakirjanikud, kannavad endas nõukogude taaka. Piinlik hakkas, vaadates riigitelevisiooni AK-d, kus tuntud meediaajakirjanik küsitles Riigikogu esimeest Toomas Varekit. Küsitleja käitus nii nagu nõukogudeaegne harimatu ennasttäis ülemus oma alluvaga, keda tal on plaanis lahti lasta.

Sama matslikku suhtumist näeme Eesti Vabariigi demokraatlikult valitud presidendisse. See, kes ei kohtle väärikalt riigipead, ei armastas ka riiki. Tal pole õigust rahva nimel esineda („rahvas tahab teada", „rahval on õigus teada" jne).

Ajakirjanikud alustasid presidendivalimiste-kampaaniat, ja erakonnad, peale Rahvaliidu, läksid sellega kaasa. Iga nädala takka tehakse kokkuvõtteid, kui palju on suurenenud poolehoid T. H. Ilvesele ja kui palju Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare toetamine on langenud. Seejuures pole kumbki, ei Rüütel ega Savisaar, presidendiks kandideerimisest teatanud! Valimiskomöödia on võtmas „Ärapanija" mõõtmeid – varsti ei saagi enam aru, kunas on tegemist eeldatavalt vaba ajakirjandusega ja kunas ilkumissaatega.

Eesti Vabariik vajab presidenti, kes armastab Eestit ja selle rahvast ning kelle mõttemaailma mahub peale Euroopa Liidu ka väike Eesti nii seest- kui ka väljastpoolt vaadatuna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)