Kommunistid ja rahvusvärvid

Toodu pole aga ainus näide rahvusvärvide „piiripealsest” kasutamisest. 1973. aastal oli Leipzigi sügismessil N. Liidu ekspositsioonis eraldi Eesti NSV paviljon (igal aastal esitleti üht liiduvabariiki). Osalesin seal giidtõlgina, sest nõuti nii vene kui ka saksa keele üheaegset oskust, mida meie saksa filoloogidel tänini napib.

Mitmekümneliikmelisele delegatsioonile õmmeldi individuaalsed rõivakomplektid, mis samuti jäid hiljem kandjate omaks. Naistele tehti rukkilillesinised pintsakjakid ja valged villased seelikud, sinna juurde üks tumesinine ja teine punane trikotaazhpluus. Korrastustöödel või väljaspool tööaega kandmiseks saime peenetriibulised kitlid. Niihästi mitmekülgne ekspositsioon (Eesti tööstusel oli, mida näidata) kui ka meie kostüümid ning Tallinna Moemaja mannekeenide esinemised pälvisid palju sakslaste kiidusõnu.

Esiletõstmist väärib veel üks julge Eesti trikoloorivärvide demonstreerimine. Üllataval kombel ei pannud Arnold Rüütli mahategemiseks mõeldud filmi tegijad tähele, et pikalt näidatud deklaratiivset juubelikõnet pidas ta väärikas mustas ülikonnas, lumivalge triiksärgi ja ja säravsinise lipsuga. Huvitav, kas keegi kusagil sellele „reageeris”, aga kindlasti märkasid paljud kuulajad rohkem tuttavat värvikombinatsiooni, kui pöörasid tähelepanu kohustuslikule kantslikõnele.

Saja aasta eest on Jaan Kuldkepp (käsikiri Kirjandusmuuseumis) meenutanud, et venestusega kaasaminejaid kutsuti filuudeks (pr filou ‘närukael’). Kuldkepp, kes nagu paljud teisedki siirdus tööle Venemaale, küsib endalt hiljem: “Tagasivaatajale selgub nüüd, kuipalju on tolleaegsel ametliku venestuse ajastul ja selle kiuste äraandjateks filuudeks tembeldatud meeste poolt tööd tehtud eestluse alalhoiuks. Mina aga püüdsin võõra rahva seas end puhtana hoida. Kas ma tõin sellega endale ja eesti rahvale suuremat kasu?”

Küsiks nüüd sedasama.

MALLE  SALUPERE,  Tartu

Jaga |