Nädala juubilar MARLENE DIETRICH 110

Üheteistaastaselt pani Marie Magdalene kokku oma lavanime Marlene, ning tulevikutäht oligi sündinud. Juba noorena paelusid teda kaunid kunstid - terve kooliaja mängis viiulit ning 17-aastaselt alustas muusikaõpinguid Weimaris ja Berliinis. Noorpõlve unistus viiuldajaks saada paraku kustus randmevigastuse tõttu. Kaks aastat hiljem läks ta õppima Max Reinhardti lavakunstikooli ja õpingute kõrval mängis pisirolle Berliini teatrites. 1922. aastal oli tal esimene väike osatäitmine filmis "Nii need mehed on".

Üsna varsti pärast debüüti kohtas Marlene oma tulevast abikaasat - produtsent Rudolf Sieberit, kes valis ta väikesesse rolli filmis „Armastuse tragöödia". Näitlejakarjääri alguses tegi Marlene kaasa mitmes filmis ja teatrilavastuses, eelkõige küll kõrvalosades, nii Berliinis kui ka Viinis.

1929. aastal toimus näitlejanna karjääris tohutu läbimurre - ta kehastas kabareetäht Lola-Lola't filmis „Sinine ingel". Filmi režissöör Josef von Sternberg pidas Marlene Dietrichi „oma leiuks" ning koos läksid nad Hollywoodi vallutama. Ülemaailmne tuntus saabus nende kahe koostöö tulemusena kuues järjestikuses filmis. Edu filminäitlejana saatis Marlene Dietrichi kuni 1960. aastateni. Siis ta loobus filmitööst ning käis ringreisidel, esinedes šanssoonidega, ja kontserte toimus kogu maailmas. Pärast viimast filmi „Kaunis gigolo, vaene gigolo" (1978) elas Marlene tagasitõmbunult Pariisis, olles sõltuvuses ühtaegu alkoholist ja valuvaigistitest.

Marlene Dietrichil olid tugevad poliitilised veendumused. Ta kritiseeris avalikult Saksamaal võimule pääsenud natsionaalsotsialismi ja lahkus kodumaalt ning tema filmid Kolmandas Riigis keelustati. Ehkki mõnigi kõrgnats üritas teda Saksamaale korduvalt tagasi meelitada, jäi Marlene Dietrich Ameerikasse ning 1937. aastal sai USA kodakondsuse. Väga aktiivne oli tema tegevus Teise maailmasõja ajal, mil üle riigi esines kuulsakssaanud filmilauludega ja innustas ameeriklasi ostma sõjalaenukirju, et toetada liitlasvägede võitlust.

Maailmakuulsat „Lili Marleeni" esitas ta 1943. aastal Ameerika sõduritele inglise keeles ning see 1915. a sündinud laul kõlas Teise maailmasõja lõpul mõlemal pool rindejoont.

1945. aastal esines Marlene Dietrich rindel võitlevatele vägedele mitmel pool ka Euroopas. Ühtlasi naasis ta Saksamaale, mis oli ilmselgelt ohtlik ettevõtmine. Hiljem kommenteeris ta ise, et tegi seda "aus Anstand" - sündsustundest lähtuvalt.

1947. aastal hindas USA kuulsa näitlejanna sõjaaegset tegevust Vabaduse medaliga. Saksamaal aga tekitas ta kaua vastuolulisi tundeid, ent 1997. aastal nimetati Marlene Dietrichi auks üks Berliini tänavaid tema sünnikodu lähistel.

Eesti filmivaataja jaoks kujunes kunagi siin ülimalt menuka näitlejanna hiilgavaks come-back'iks esinemine Stanley Krameri filmis „Nürnbergi protsess" (1961) ja Billy Wilderi filmis „Süüdistuse tunnistaja" (1957).

Marlene Dietrich abiellus vaid ühe korra - Rudolf Sieberiga. Abiellu sündis 1924. aastal tütar Maria Elisabeth Sieber, kellest sai samuti näitleja, artistinimega Maria Riva. Suurem osa Dietrichi avalikust elust oli hoolikalt kavandatud vaatemäng ning tema isiklikku lähedust kogesid väga vähesed.

Vaieldamatult oli Marlene Dietrich oma ajastu iluetalon ja moeikoon, kes inspireeris nii moe loojaid kui ka kandjaid üle maailma. Ise ütles ta enda kohta: „ Ma riietun enda jaoks. Mitte imago, mitte avalikkuse, mitte moe, mitte meeste jaoks."

Pärast Marlene Dietrichi surma avaldas ta tütar biograafia, mis jutustab ema väljapoole näidatud ideaalelu varjatumast ja tumedamast poolest. Ehkki sarmikas, andekas, särav ja väliselt kõigi poolt armastatud, oli kogu kuvandi hinnaks lähedaste ohvrimeelsus, andestus ja kannatlikkus. Väga avameelne raamat avaldab päevikusissekandeid ja lähedaste mälestusi, mis ei pidanud kunagi trükivalgust nägema. Maria Riva suhe oma emaga oli kauge, külm ja keeruline. Näiteks meenutab tütar lugu, kuidas ta teismeealisena langes ema tekitatud erilise julmuse ja ükskõiksuse ohvriks, kui ema palgatud lesbiline guvernant teda vägistas. On väheusutav, et lesbiliste kalduvustega Dietrich seda ohtu ei näinud. "Looduse ja ühiskonna poolt tunnustatud "armastava" vanema ükskõiksuse põhjustatud häving on eriti talumatu põrgu," tõdeb Maria olnule tagasi vaadates.

Marlene Dietrich suri 6. mail 1992 Pariisis.

ULRIKA KARU

Jaga |