Väljalend ja desarmeerimine

ENN PAKRI,      01. veebruar 2006


2004. aasta sügisel rabas Kanal 2 televaatajaid teatega, et kulda jätkub meie planeedil veel vaid 9, hõbedat 11, vaske 20, naftat 40 ja rauda 110 aastaks. Kaugemas tulevikus pidi kaasaegne linnaühiskond juba võimatu olema. Inimkond pidi eksisteerida saama ainult väiksemate kogukondadena külaühiskonnas. See tähendab, et inimkond langeks arengus sajandeid tagasi ja planeedi elanikkond peaks drastiliselt vähenema.

See ei ole võimalik. Tõenäoliselt pööraks desarmeerimata inimkond taastumatute ressursside lõppemisel emakese Maa viimaste varade pärast kolmandasse maailmasõtta, kus tuumarelvad inimkonna enesetapuvahenditena marjaks ära kuluksid. Sõda naftamaardlate kontrolli pärast on Iraagis juba alanud.
Kui aga desarmeerunud inimkond arengus tagasi langeb, ei lenda me siit planeedilt enam kunagi välja. Inimkonna areng sumbub planeedil Maa. Ühendada inimkonna jõupingutused ja välja lennata tuleb enne, kui lõpeb raud. Väljalennuvajadus ei ole mitte inimkonna arengu äpardumise näitaja, vaid arengu loomulik käik: ükskord peavad mittetaastuvad ressursid, mille kasutamisel meie tsivilisatsioon rajaneb, otsa saama. Äpardunud on inimkonna areng juhul, kui väljalend ebaõnnestub.

Vaadakem tõele näkku
Meie planeet on ülerahvastatud ja varud on ammendumas. Inimkonna vaba arengu aeg on läbi. Et väljalennu ettevalmistamiseks lisaaega saada, võib osutuda vajalikuks taastamatute ressursside lõppemise edasilükkamine. Selleks tuleb planeedi elanikkonna arvu vähendada ja materiaalset tarbimist kokkuleppeliselt piirata.
Inimkonna ühendab maailmavalitsuse päästmine tühikäigult ja desarmeerimine maailmavalitsuse egiidi all. Vetoõigus ÜRO julgeolekunõukogus tuleb kaotada, et inimkonna huve kahjustavat poliitikat saaks ära hoida maailmavalitsuse boikott. Siis saab riikide omavahelises konkurentsivõitluses lõplikult aktiivselt vägivallalt passiivsele üle minna.
Kaasaegse poliitika, globaalse võimuvõitluse järgmise 10–15 aasta reaalsuseks on kujunemas Venemaa võtmine Euroopa Liitu: Euroopa püüab luua vastukaalu maailma valitsevatele Ameerika Ühendriikidele. NATO laguneb. Vastukäiguna on Ameerika Ühendriigid juba ette valmistanud laienemise Tulemaast Beringi väinani.

Iga erinevus on vastuolu alus
Euraasia Ühendriigid Gibraltari väinast Beringi väinani ja lainenud Ameerika Ühendriigid alustaksid uut relvastuse võidujooksu. See saaks lõppeda ainult ressursside lõppemise ja kolmanda maailmasõjaga. Enne seda kaoks suurtes ühendustes väikerahvaste identiteet, sest ei suudetaks kaitsta oma vetoõigust. Vetoõiguse likvideerimine maailmatasandil aga võimaldab selle sissejätmist kõigil madalamatel lõimumistasanditel.
Inimkonna ellujäämise eest võideldes muutub ühtseks maailma avalik arvamus, muutub globaalseks opositsiooniks Ühendriikide maailmavalitsemisele. See garanteerib jätkuvalt maailmavalitsuse stabiilsuse, ei lase ÜROl laguneda, kuni viiakse läbi desarmeerimine. Ja maailma avaliku arvamuse peavad ühtseks vedama väikerahvad, kes maailma jätkuva kaheks leeriks polariseerumise läbi kõige enne kaotajaiks osutuksid.

Desarmeerimine lõhub sõjalised liidud
Nii säilitavad väikerahvad oma identiteedi, maailm oma mitmekesisuse, mistõttu püsib jätkuvalt inimkonna kõrge kohanemisvõime. Kuna suurus enam eelist ei anna, on edu maailmavalitsuse iibepidurdusprogrammil – kvantiteet vahetatakse kvaliteedi vastu. Hoitakse ära rahvaarvu edasine kasv arenguriikides. Veelgi enam – inimkonna arvukus hakkab kahanema. See võimaldab säilitada planeedi järelejäänud looduse.
Väikeriike hoiab koos rahvuskultuur, suurriike armee. Desarmeerimine viib suurriigid lagunemisele. Arengumaailm saab ära kasutada tagaajaja eelise, arenenud riikidele järele jõuda, kui suuremad ja arenenumad neid enam väikestesse ühisturgudesse ühinemast hoida ei saa. Nii väheneb suurte riikide võimalus maha suruda väikeste ja arenguriikide valuutakursse ning neid niiviisi ebavõrdsesse vahetusse tõmmata.

Ühendriike pole mõtet süüdistada
Nemad saavad ja peavadki maailma valitsema oma huve arvestades. Kui maailma praegune valitsemine inimkonna kestmajäämise huvile ei vasta, on süüdi maailma avalik arvamus, mis ei ole veel muutunud globaalseks opositsiooniks.
Kui väikeriikide initsiatiivist maailmavalitsuse käivitamisel kahetsusväärselt asja saama ei peaks, otsustab globaalse opositsiooni tekke positiivselt arengurahvaste progresseeruv terrorism. Väikerahvad võitlevad oma identiteedi säilimise eest, arengurahvad aga soovivad võimalust arenenud maailmale järele jõuda. Ja globaliseerumise vastased on vastu sellele, et globaalseid otsusi ei tehta mitte ÜROs, vaid G-8 kokkutulekutel. Seal ei pakuta arenguriikidele õnge, vaid antakse vahel natuke kala, et arenguriike maha rahustada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)