Minevikku meenutades

 Olen ise üks neid muldvanu, kes meenutab toda perioodi positiivselt. Rahvas oli siis isamaaliselt meelestatud. Eestistati võõrapäraseid perekonnanimesid. Töötus oli tundmatu. Pealinnas üksikuid paadialuseid (kodutuid) muidugi leidus. Võõrsile ei soovinud mitte keegi siirduda.

 Pätsile on ette heidetud, et Punaarmee lasti üle riigipiiri vastupanu osutamata. Julgen väita, et vastupanu oleks murtud paari päevaga, ja tagajärg olnuks eesti rahvale masendav.

 Nõukogude ajal laulsid külamehed õlut nautides: „Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ning maksab Eesti sent.“ Ühtlasi väideti, et tollal oli „kord nagu Viiburi sõjakoolis“. Nii see oli, nimetatagu seda Pätsi diktatuuriks või milleks iganes, kuid seda aega ometi igatseti tagasi.

 Aga mis on nüüd?

Iirimaale elama kolinud eestlane väitis AK-s, et Eestis elamiseks peavad hoopis tugevad närvid olema.

 Kahjuks peab selle väitega nõustuma. Kümned tuhanded eesti pered on Reformierakonna poolt loodud „paradiisist“ siirdunud tööotsinguil välismaale. Külameeste õllekannu man istumise laul on ka praeguse valitsuse päevil ajakohane.

 Peaminister Taavi Rõivas ei tule toime ei valitsuse ega riigi juhtimisega. Valitseva kliki osalised kisklevad omavahel nagu kass ja koer. Elu meie riigis on lastud minna isevooluteed – „nii kuis Jumal juhatab“. Ministrid võtavad vastu otsuseid peaministriga kooskõlastamata. Näiteks justiitsminister Reinsalu „soolo“ Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamise nõudmiseks võib nurjata piirilepingu ratifitseerimise.

 Meie klatšiva ajakirjanduse meelisteemaks on pikemat aega olnud Keskerakonna ja selle esimehe mustamine, kuid valitseva kliki ebakompetentne riigijuhtimine on tabuteema.

 Selline ongi „sõltumatu“ meedia ja kogu riigiõigussüsteem, mida suur osa rahvast ei usalda. Võim on rahvast irdunud.

 Kes ärataks rahva letargilisest unest?

ELMAR HOLLMANN (90+), Kärdla, Hiiumaa

[kurepesafoto]   Tulevikutagajad. Avinurme 2015.Foto Tiit Maksim

Jaga |