Hävituslennukid ei too meile õnne, vaid õnnetust!

Hävituslennuk seostub igal juhul sõjaga, mitte rahuliku argipäevaga. Riigis, kus loodetakse NATO baasidele ja lennukeile, valmistutakse seega pigem üldrahvalikuks õnnetuseks, mitte õnneks!

Ilma kodust või kodakondsusest

Eestis algas õnnetuse vormimine hetkest, kui peaaegu kolmandik kohalikest elanikest lükati riigist eemale, kuigi nad jäid endiselt meie kaasmaalasteks; ja jätkus sellega, et paljudelt võeti taas poolvägisi ära nende kodud – nagu küüditamise ajalgi, et kinkida need jõukatele välismaalastele.

Need kaks vihavaenu õhutavat otsust, mis pole kuidagi tõelise ligimesearmastusega seostatavad, süstisid mitte üksnes vähemusse, vaid ka põlisrahvasse rohkesti „separatismivaimu“.

Mitte ükski demokraatlik riik pole aga kehtestanud Eestile või Lätile tuhandete hallipassiliste pärast sanktsioone, vaid igasugused nõuandjad on ühtviisi kindlad õiguses jätta inimesi koduta ja kodakondsuseta. Ei nõudnud hallipassilistele võrdseid inimõigusi ka Barack Obama oma õilsas Tallinna-kõnes, kus ta pooldas inimväärikuse austamist ja väitis, et „kõik inimesed on sündides võrdsed“. Kuidas pidigi USA president teadma, et pärast taasiseseisvumist oli eestlastest sovetnomenklatura kõigist teistest endiselt palju võrdsem, sest ülemnõukogu oli täis eestlastest kollaborante, aga Eestis sündinud võõrkeelsed inimmutrikesed võisid võrdsetest õigustest üksnes unistada – nagu mustanahalised enne Martin Luther Kingi.

Kas NATO võitleks ka meie kohalike „separatistide“ vastu?

Nojah, massihävituslennuki pommist me vähemalt sureme kõik võrdselt, täis Obama lubatud eneseväärikust, olgu tegemist eestlase, venelase, ukrainlase või ameeriklasega. Aga kui sõda niipea ei tule, siis kelle või mille kaitseks eraldatakse nii tohutud kaitsesummad ja tuuakse sisse võõrvägi? Eriti kui Venemaa, hoolimata kogu infomürast, ei mõtlegi Eestit rünnata, sest neil muidki probleeme küllalt? Ehk saab NATO sõjatehnikat kasutada ka lahingus tulevaste kohalike „separatistide“ vastu?

Kasvavat sõdimiskirge näitab kommentaarides paisuv sõim, mis kahtlustab pärast Ukraina sündmusi igas venekeelses kodanikus üha rohkem „okupanti“. Sõimlejaid ja pomme ei huvita, et meie „okupandid“ on tegelikult väga erinevad. Näiteks on olemas „okupantide“ perest pärit Mihhail Lotman, kelle isa – maailmakuulus semiootik Juri Lotman! – ei suutnud suhelda eesti keeles ja keda tänapäeval võiks iga poolharimatu eestlane seepärast karistamatult solvata, olgu poes või bussis. Kuulsa semiootiku poega ei kurvasta aga Eesti vähemusrahva elu, vaid hoopis elu naaberriigis, sest ta kinnitab „Eesti Ekspressis“ (28. augustil), et Putin käituvat nagu tänavapätt, kes norib tüli! Ja seletab edasi: „Läbirääkimised pätiga pole just kõige mõistlikum tegevus.“

Minu meelest pole see just professorlik analüüs naabermaast, kui pika looga jõutakse vaid puändini, et ühe suurriigi president olevat „pätt“ – ja kogu probleem!

Euroopa Liidus endas pole olnud heaks tavaks streikijaid ja muid mässajaid riikliku armeega maha suruda, nagu seda tehakse praegu Ukrainas. Pisargaas võib olla, aga mitte armee. Pariisis oleks see võimatu, kuigi seal on vastuhakke märksa sagedamini. Ometi nõustuti Euroopa Liidus kõige kõrgemal tasemel sellega, et Ukrainas võimuvahetuse vastu protestijad, kes kartsid Läti ja Eesti hallipassiliste saatust, nimetati ameerikalikult kibekähku „terroristideks“. See muutis nad praktiliselt lindpriideks.

Meenutagem, et Venemaa pole kodakondsust ära võtnud üheltki nõukogude ajal sinna kolinud ukrainlaselt, ka mitte eestlaselt – isegi mitte viimaste sündmuste vastusanktsioonina! Ukrainlasi on, muide, Venemaal eriti rohkesti. Tuhandete hallipassilistega võivad maailma ajaloos uhkeldada ainult Eesti ja Läti.

Kas Eestis oleks võimalik Ukraina-laadne mäss?

Võib-olla oleks Eesti Vabariigis juba ammu prahvatanud samalaadne mäss nagu Ukrainas, kui poleks olnud nii palju riigist lahkujaid – protestiaur lastakse välja välismaal tööd rabades. Üksnes NATO sõjajõududele lootes saavutatakse ehk tõesti ka Eestis protestitemperatuur, mis lõpetab igapäevase meediamulina ja sõimu – äkki käib pauk, ja kogu meie rahvusroog lendab potist välja.

Nii et ilmaaegu kutsub president Ilves rahvast koju tagasi, iivet parandama. Las nad lähevad laia maailma õnne otsima, siis on Eestis vähem tulevasi „separatiste“, keda peaks kord võõrvägede kaasabil ohjeldama hakkama! NATO baase ja lennukeid pole ju teatavasti kunagi vaja olnud igati edukal Šveitsil – nelja riigikeelega väikeriigil, kuigi selle riigi asukoht on kesk Euroopat ja vaenutsevalt diktaatorlikud rahvad on olnud lausa ümberringi, mitte ainult üks Venemaa Peipsi taga. Šveits on suutnud sellegipoolest pikki sajandeid ilma võõrastesse sõdadesse sekkumata hakkama saada.

Obama vaikis hallid passid maha

Meie eestlustülistavas riigis esinesid mõlemad presidendid Tallinnas üksnes inglise keeles, kuigi pool sajandit tagasi pidas Soome president Kekkonen Tartu ülikoolis kõne eesti keeles. Kaks Ameerikas kasvanud ja koolitatud sarmikat võõramaalast panid Kadriorus paika meie kõigi elu. Elu, mis on neile sama tundmatu nagu kirillitsa või stagnaaegne viinerijärjekord!

Ometi usuvad need poliitikud raudkindlalt teadvat, kes peavad olema meie sõbrad ja kes vaenlased, kellele võime külla minna ja kellele mitte, kusjuures kogu maailmas ainulaadsete hallide passide olemasolu vaikiti nende ingliskeelsetes ilukõnedes sama kindlalt maha nagu kord kollane täheke juudi rinnal.

Aga kas see kõik on ka sinu valik, vaikiv Eesti Vabariigi kodanik? Vist mitte, sest ega sa muidu taas kohvreid ei pakiks, et teha ruumi võõrvägede soldatitele, briti poissmeestele ja prantsuse peoloomadele. Neile jäägu „Welcome toEstonia!“

Barack Obama on siin käinud, nüüd jääb veel oodata Martin Luther Kingi.

[esiletõste] Hävituslennuk seostub igal juhul sõjaga, mitte rahuliku argipäevaga, ja seepärast riigis, kus loodetakse NATO baasidele ja lennukitele, valmistutakse pigem üldrahvalikuks õnnetuseks, mitte õnneks!

REET KUDU, kirjanik

Jaga |