Kirjanikul on varga kõrvad, varga silmad ka

Vello Lattik,      13. august 2003


Folkisin Viljandis neli päeva Kesknädala esindajana. Pressiesindaja saab sinise käevõru ja kõrva lõigatakse tsälk kui tõupullile - millist lehte esindad. Kui kenasti palud, võid tsälkamise asemel saada rinnas kantava kaardi, kus uhkelt kirjas su nimi ja veel uhkemalt - KESKNÄDAL. Käevõru ja kõrvatsälk on priipiletik - marsi või lohista ennast, millisele kontserdile viitsid.
Mida ma siis Folgilt varastasin?

Viljandi Raekoja esine ruum on külitavaid folkareid täis. Kes nad on? Laval keegi laulab, kuid mina silmitsen üleõppinud, pooleldi kiilakaid kolmekümneseid härrrasmehi kabistamas selliseid kihvte piigasid, et hinge võtab kinni. Keerlen ringi kui vurrkann, kuid pilt ei muutu - aina sümpaatsed, intelligentsed näod, valdavalt küll tudengid. Mis neid Viljandisse tõi? Laul ja pillimäng? Mis on see midagi veel, mida ma ei hooma?

Igal kümnendal inimesel või noorel on kaasas lapsed, sellised alla nelja aastat. Ühel sümpaatsel paarikesel on neid murumunasid vankris lausa kolm.
"Kas neljas tuleb veel?"
"Ei, norm on täis! Üks Eestile, üks folgile, üks perekonnale. See poiss siin on kuuenda folgi kolmanda päeva laps, tehtud siinsamas, Raekoja ees telgis!"

Kirsimäe õhtusel kontserdil kohtan eksminister Mart Raski, kes kah pooleldi Viljandi mees.
"Mida folgist arvad? "
"Olin pool päeva ka õllesummeril, kuid see polnud minu pidu. Ja mitte ainult minu - praegu läks Ugalasse Johansone kuulama mu õige eakas ämm. Ja mis kõige ilusam - plats on rahvast pilgeni täis, kuid ma tunnen ennast turvaliselt. Ei mingit kraaklemist ega ärplemist, ei mingeid kaake."

Kukerpille kuulan Kaevumäel esimeses reas, kus näpuviskajad kargavad lugudele kaasa. Pooled on naistepaarid. Vasemal ja paremal, laval ja selja taga pinkidel lauldakse. Kuulajad teavad laulude sõnu, mina ei tea. Häbi-häbi, millal sust seslline odratolgus sai - ei tantsi ega laula kaasa!

Vestlen Karksi siidrit rüüpava omaealisega.
"Millist aastat oma elust tahaksid tagasi?"
"1943-ndat. Olin siis sõjavang ühes Soome külas ja tegin kõiki meestetöid. Mõistad? Mitte ainult põllul ja laudas, vaid ka õhtul lauas, sest omad mehed olid kõik sõjas ja naised kiimas mis hullu."
"Mida sa eurovärgist arvad?"
"Mida mul sellest bordellist küll peaks otsida olema?

Hämardub. Longin auto poole, et koju sõita, kui kuulen seljatagant dialoogi:
"Kas sa tuleksid veel kuhugi istuma?" küsib tudengipoiss oma tudengineiult. Partnerilt. "Teeksime dringi ja jooksime kohvi?"
"Ma saan aru küll, kuhu sa sihid!" Neiu on pikk, puusakas. "Keppimise vastu pole mul midagi, kuid kohvi ma nii hilja küll enam ei joo!"
Folk on teisele Eestile kui seksuaalsuhe, kui seemnepurse. Saab ennast välja möllata, saab karata, vänderdada.
Folkar on sõbralik ja tark. Ta ei eputa oma positsiooni, auto ega rahakotiga, ta üritab olla, välja näha ja käituda nagu ta vaesemad õed-vennad.
Folk on püha üritus kui olümpiamängud või laulupidu. Peo algust ja lõppu tähistav tule süütamise ja kustutamise tseremoonia on ainus, mis folgil puudu jäi.
Folk, tsiteerides klassikut, on pidu sinus eneses.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)