Ühe vale anatoomia

Üks mu naiskolleeg ja tubli töötaja helistas mobiililt oma tuttavale, aga ei saanud teda kätte, sest oli ühe numbriga eksinud. Hiljem helistati sealt tagasi, küsiti: milles asi? Kolleeg tegi parajasti köögis süüa. Tema, kes ta muidu tõesti aitas mind valimisuuringutes, argipäeviti helistades töölttulnud kesklinlastele erakonna büroosse sisse pandud eriliinilt, tundis automaatselt huvi, kas temale helistaja ikka läheb valima ja vajab mingeid materjale langetamaks valimisotsust. Jutt oli mõlemalt poolt väga viisakas ja lahe.

Kuid veidi aja pärast helistati uuesti - uuelt tundmatult numbrilt. Rääkis keegi pensionär. Hiljem selgus, et oli hoopis Eesti Päevalehe ajakirjanik, kes pensionäri mängis ja hakkas mu kolleegilt poliitilisi repliike välja meelitama. Too, hea südamega naisterahvas, läkski liimile. Sellest kõnest, mis muide peeti töövälisel ajal ning helistanud ajakirjaniku, mitte volikogu kulul, jõudis järgmise päeva lehte sõnum, et Vitsut sunnib omaenda valimiskampaaniat tegema volikogu töötajaid linna raha eest ja tööajal.

Ignoreerimine

Loo ilmudes oli lollikstehtud kolleeg endast väljas. Asi tundus nii ülekohtune, et kirjutasin Eesti Päevalehele pahase vastulause. Leht ei avaldanud seda, pani ainult online-uudistesse. Teatavasti rikub aga vastulause avaldamata jätmine süüdistusega samas kohas jõhkralt ajakirjanduseetikat.

Lisaks oli mu avaldus võrguväljaandes serveeritud denonsseerivas kastmes. Informeerisin sellest Avaliku Sõna Nõukogu, kes säärastel juhtudel peaks sekkuma, sest mulle ei antud sõna enese, kolleegi ja tõe kaitseks!

Kui otsustasin oma protesti avaldada omaenese raha eest ostetud lehepinnal, keeldus EPL ka sellest...

Eksperthinnanguga manipuleerimine

Et oma valet toestada, helistas Eesti Päevalehe ajakirjanik Helsingi ülikooli politoloogiaprofessorile Kyösti Pekonenile ning esitas üldisi poliitilise eetika alaseid küsimusi: Kas maksumaksja raha eest tohib teha valimispropagandat? Kuidas reageeritaks sellise asja ilmsikstulekul Soomes? Kas see oleks ametipositsiooni kuritarvitamine ja kas see kahjustaks poliitiku mainet?

Professor vastas loomulikult, et maksumaksja raha eest valimispropagandat teha ei tohi. Soomes seaks see poliitiku usaldusväärsuse kahtluse alla ning ametipositsiooni kuritarvitus on suur probleem. Igaüks oleks niimoodi kostnud.

Eesti Päevaleht rakendas Soomest kuuldud vastused oma vale teenistusse. Kuna Vitsut teeb maksumaksja raha eest valimispropagandat (mis on fabritseeritud vale) - siis järelikult kuritarvitab ta oma ametipositsiooni ega vääri usaldust!

Kui Kyösti Pekonenile üle helistati, selgus, et ta ei osanud aimatagi, millisesse laimukonteksti tema pahaaimamatud repliigid põimitakse, millisesse räpasesse mängu ta kistakse. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist ma seda läbi lugeda ka ei saanud," nentis Helsingi ülikooli politoloogiaprofessor vabandavalt.

Rahva desorienteerimine

Eesti Päevaleht näitas järjekordselt, kuidas töötab Eestis kollane ajakirjandus. See on imelihtne!

Esmalt tuleb provotseerida (esile kutsuda) kahemõtteline olukord. Seejärel kahemõttelisus võimalikult ühemõtteliseks moondada ning sellisena avaldada. Vastuväiteid ei tohi enne avalikkuse ette lubada, kuni moonutus on avalikkuse teadvuses täiesti ühemõttelisena kinnistunud. Selleks tuleb korrata sama skeemi - tuua mängu eksperte, kellele esitatakse süütuid küsimusi, ja siis on vaja vastused lihtsalt oma huvides ära kasutada. Süüdistatava vastuväited saavad aga ilmuda vaid niisuguses olukorras, kus need mõjuvad armetu eneseõigustusena, mida keegi uskuda ei saa.

Ja publik ongi soovitud suunas kallutatud!

Eesti Päevalehe laimukampaania näitab aga, et minus nähakse arvestatavat poliitilist vastast. Ehk ma siis olengi?

TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees

LISA

Kontroll tuvastas kahju 3,3 krooni

Tallinna linnavolikogu ametnik hüvitab 3 krooni ja 34 senti, mille ta kulutas valimisteemalisele selgitustööle. Linnavolikogu kantselei töötaja tegi puhkepausi ajal töötelefonilt kaks kõnet, et veenda inimesi valimistel osalema. Eesti Päevaleht kirjutas 5. oktoobril, et ametnik on teinud valimispropagandat tööajast ja maksumaksja raha eest. Kantseleis tehtud kontrolli käigus tuvastati, et helistamine toimus tööülesannete täitmisest vabal ajal, kantselei sisekorraeeskirjas määratud puhkepausi vältel. Ametniku töötelefonilt võetud kahe kõne maksumus oli 3 krooni ja 34 senti. Ametnik esitas avalduse pidada see summa kinni tema oktoobrikuu töötasust. Tallinna linnavolikogu pressiteade

Jaga |