Ood Lasnamäe raamatukogule

Raamatukogu asendab siin, jah, peaaegu kõike, jagab meelelahutust ja lugemisvara, lahkeid naeratusi ja hoiatavaid epistleid.

Raamatukogu kui pühakoda

Eks raamatukoguhoidjatel ole vahel liialt jutlustav toon. Toon, mis meenutas mulle artiklit "Tere, kolleeg!", milles Ene Riet pihib töökaaslastele, kui keeruline on vahel noore lugeja tee raamatukoguni ja kui lihtne seda teed sulgeda. Eriti mõnele pisitirtsule või jõmpsikale, kes tuleb esimest korda linna suurde raamatukokku.

Praegune bibliotekaar kirjeldab tundeid, mis mullegi tuttavad. Pisikesele tirtsule leiab raamatukoguhoidja küll õiged raamatud, nii et laps need paari päevaga läbi neelab, aga ometi tehakse vaimustunud uustulnukale tema innukuse "tasuks" raamatute tagastamisel hoopis "eksam", mis ikka teostes meeldis ja miks meeldis. Toon on nii karm, et lapsel kõik nimed ja sündmused meelest kaovad.

Ka mind on häirinud raamatukogudes vahel ülemuslikult manitsev toon, kuidas ma küll võtan nii palju raamatuid korraga, sest just nende teoste tähtaega ei pikendatavat... Missugust epistlit kasutatakse siis veel vallatute jõnglastega, kui arvatakse, et isegi kirjanik ei suuda kolme raamatut kahe nädalaga läbi lugeda?

Kesklinnas ollakse märksa ametlikumad. Aga meie oleme, teadagi, omapead jäetud, pole meil Lasnamäel muud pühakoda kui raamatukogu. Ja raamatukoguhoidjate valvata on tohutu hulk vaimuvara, mõni teos üpris kapsaks loetud ja keeldudest hoolimata märkusi täis kriipseldatud. Kui mäluvärskendamiseks Bornhöhe ajaloolisi seiklusjutte laenutasin, oli seal nii palju juurdekirjutisi, et oleks võinud juba uue seiklusjutu kokku luuletada.

Aga õnneks on laenutajate ülemuslikud epistlid ainus, mis mind aeg-ajalt raamatukogudes häirib. Sealsete riiulite vahele eksib ju ikka vaid raamatusõber, kes on väärt sõbralikku tooni. Ja seda olen ma eriti rohkesti kuulnud just Paepealse raamatukogus, kus raamatukoguhoidjad ei väsi arvutikasutajatele lausa emalikku või tütrelikku nõuannet jagamast. Nende kannatlikkus kõigi tehnikaheidikute suhtes on olnud hämmastav ja seda pikkade aastate vältel. Ma pole kordagi kuulnud kannatamatut käratust, et siin on ikkagi raamatukogu ja et minge arvutikursustele, kui millestki aru ei saa! Vahel on mul piinlik, kui pean järjekordselt abi paluma. Aga samas on just see südamlik juhendamine parim, mida Lasnamäe raamatukogud oma lugejatele pakuvad.

Just see muudab raamatukogu tõeliseks pühakojaks, kust ühtegi abivajajat minema ei kihutata.

Murranguaeg paiskas lugejad tagasi lapseikka

Tallinna kesklinnas on abi ametlikum. Niisugune, nagu seda mäletan veel lapsepõlvest. Ajast, kui ma oma tädi Elsa Kudu eeskujul tahtsin saada sama auväärseks bibliotekaariks kui tema.

Mu isaõde kiitsid möödunud sajandil paljud Tartu haritlased, et mida kõike ta mäletab, teab ja üles leiab. Ilma temata poleks olnud Tartu Ülikooli raamatukogul üht väga väärt õppejõudude abistajat, kes valdas mitut keelt siis, kui neid keeli sai kasutada üksnes raamatute lugemisel ja otsimisel, aga mitte välisreisidel. Elsa Kudu jäigi mällu eelkõige väga väärika bibliotekaarina, pigem teadustöötaja kui hingeabina.

Meie Lasnamäe raamatukogudes sobib bibliotekaari asemel rohkem südamlik nimetus raamatukoguhoidja, sest parimal tasandil on siinsed töötajad just nimelt vaimuvara hoidjad. Ja ka lugejate hoidjad. Noh, vahel häirib, et nad ajavad oma missiooni ja tooni segi lapsehoidjate omaga, aga mida teha, kui murranguaeg paljud lugejad tõesti tagasi lapseikka paiskas, sundides kõike ümber ja juurde õppima.

Imetlen Paepealse raamatukogu internetipunktis vanakesi, kes suutnud arvutitarkused omandada ja kibekiiresti klahve klõbistavad. Mõned vanemad kirjanikudki pole tehnikatarkust omandanud. Aga võib-olla pole neil ka nii häid abistajaid kui meil - Lasnamäe raamatukogudes?

Miks vastandada arvuteid ja raamatuid!

Muide, mind on alati häirinud arvutite vastandamine raamatutele, nagu ka "Harry Potteri" vastandamine kogu ülejäänud kirjandusele. Tänu laste arvutimängudele on meil palju noori arvutispetsialiste ja tänu Harryle suudavad teismelised läbi lugeda seitse paksu Potteri-köidet, mitte ei lehitse ainult pildiraamatuid.

Ma ise alustasin täiskasvanutele mõeldud kirjandusklassika lugemist algklassides ja lastekirjandus mind lapsena üldse ei huvitanud. Ja ega peagi huvitama, sest mitte kõigist raamatulaenutajaist ei pea saama kirjanikud. Hea, kui mõni jääb lugejaks.

Arukad raamatukoguhoidjad on õnneks märganud, et osa neist lastest, kes laenutavad bestsellereid, ei jäta lugemist pooleli ka siis, kui Harry elulugu ammu peas, sest lugemisharjumus on kujunenud ja arenenud ja areneb muudkui edasi...

Missugune on väärt lugeja? Eks ikkagi niisugune, kes pidevalt raamatukogus käib ja laenutatud romaani läbi loeb, mitte see, kellel küll piisavalt raha kõigi menuteoste ostmiseks, aga napib aega raamatu avamiseks.

Tammsaare on õhanud: „Aga ühte peab lõpuks toonitama: kuigi raske on määratleda, kuivõrd hea ilukirjandus mõjutab lugejat positiivselt, siis on ometi kindel, et halva kirjanduse mõju on vastuvaidlematu, eriti noorsoosse. Sest ilukirjanduse kõlbla mõjuga sünnib samuti nagu kehalise puhtuse ja mustusega: võid kaua viibida puhtas ümbruses, ilma et saaksid sellest teadliku hoolitsuseta puhtamaks, aga must ja räpane, suitsune ja tolmune ümbrus määrib su, hoia end kuis tahad. Ei ole võimalik kellelgi, eriti nooruses mitte, lugeda raamatuid, milles kujutatakse kiivust, jultumust, toorust, õelust, kurikavalust, üldse halbu või loomalikke instinkte, ilma et needsamad instinktid lugejas endas ergutust ei leiaks. Ei saa kirjandust lugedes viibida elujõuetute, vaimuahtrate, hingekõhnade, tundelabaste, eluvõõraste, tahtenõrkade, maitselagedate ja kenitlejate keskel, ilma et sinusse endasse ei nakkaks nende olendite omadused..."

Võimulolijate maitse üle ei vaielda

Kui käisin hiljuti ühes põhikoolis õpilastele esinemas, siis klassi tagaseinas olid riiulitel aukohal kohustuslikud raamatud, mida teismelised poisid tahtsid mulle kavalalt itsitades ette lugeda. Tekst oli rõve ja ropp, vägistav ja võigas, aga ... lastele kohustuslik!!

„Mida küll niisuguste kohustuslike eesti uudisteostega teha?" kurtis mulle õpetaja, kelle otseseks kohustuseks võidelda laste ropendamiste ja muude käitumishälvetega. Nokk kinni, saba lahti. Uute seaduste järgi jõuab iga auhinnatud teos kindlapeale raamatukokku, hoolimata rõveduste ja roppuste hulgast, sest ... maitse üle ei vaielda. Eriti mitte võimulolijate maitse üle?

Aga raamatukoguhoidjatel ja õpetajatel on igal juhul suur võimalus ka ise otsustada ja suunata, südamlikult ja heatahtlikult, mitte ainult manitsevalt ja hoiatades. Ja seda kõike Paepealse raamatukogus raamatuid soovitades ka tehakse. Juba 30 aastat, sest 11. mail tähistati pidulikult raamatukogu ümmargust sünnipäeva. Seda tahaksingi kõigile lugejatele meenutada!

Võib-olla tuleb mõnel pähe midagi fantastilist nagu Harryl endal, sest võlurite koolile võib küll ette heita kõike, aga mitte rõvedat ropendamist ja inspiratsioonipuudust. Inglastel on õnneks teistsugune kirjandustraditsioon ja ajalugu, ainult seal võiski sündida Joanne Rowling nagu ka Jane Austen, kes kirjutas haaravaid romaane juba sel ajal, kui naine poleks üldse veel tohtinud meestest paremini kirjutada, veel vähem raamatukoguhoidjaks pürgida. Raamatute maailmas oli teatavasti veel paar sajandit tagasi meeste ainuvalitsus! Ehk sellest ka praegune roppuslaine, sest ropendamisvõistluses jäävad naised kindlasti alla.

Aga küllap ajalugu kõik paika paneb, nagu pani ka vahepeal kõrvale tõrjutud Jane Austeni, kes siiski kirjandusklassikuks muutunud, hoolimata kogu võitlevast meestevõimust. Nii et pidagem vastu, naised - lugedes või kirjutades, õpetades või laenutades!

[esiletõsted]

Missugune on väärt lugeja? Eks ikkagi niisugune, kes pidevalt raamatukogus käib ja laenutatud romaani läbi loeb, mitte see, kellel küll piisavalt raha kõigi menuteoste ostmiseks, aga napib aega raamatu avamiseks.

Raamatute maailmas oli teatavasti veel paar sajandit tagasi meeste ainuvalitsus! Ehk sellest ka praegune roppuslaine, sest ropendamisvõistluses jäävad naised kindlasti alla.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |