Veste "Ajalooline õigus: Vilnius ja Klaipeda kuulugu jälle Poolale!?"

RALF R. PARVE,      17. oktoober 2007


Poliitika on üks hästi kummaline värk. ﾜhed tõestavad väga veenvalt, et maakera on kausitaoline. Argumendid: kingatald kulub ninaosast ja kontsast, mis tähendab, et maakera on kausikujuline; oleks maakera ümmargune, kuluks ju kingatalla keskosa.
ﾜtlete, et lollid argumendid? ﾕige! Kuid täheldagem siinkohal, et Eesti poliitikas on kõiksuguste vastaste argumendid oma vastaseid kolkides sama primitiivsed. Ent elu ise on hoopiski midagi muud.

Säh sulle, vaba Eesti meri!

Mäletan, kuidas 1970. aasta juunis sai kursusekaaslastega pärast viimast ülikoolieksamit vastu hommikut Vanemuise ja Tiigi tänava vahelise pargi põõsastikus rõõmsasti lauldud: „Saa vabaks, Eesti meri!". Nüüd on taas käes aeg, kui võime seda laulu laulda originaalipäraselt: „Jää vabaks, Eesti meri!"

Mis on aga tegelikkuses? Selles ülevas laulus on read „Et kalur merel noota võiks vabalt vedada".

Ent tuleb välja, et nõukaajal oli küll igal kalurikolhoosnikul Vene piirivalve kukil, ent kui kalapüügiload olid olemas – tõmba noota, palju süda vaid lustib. Aga praegu? Tühja sa siin noota eriti tõmbad! Mõnda kala ei tohi üldsegi püüda, mõnel kalaliigil on kvoodid peal ja püügilubade arv on piiratud. Euroopa Liit peremehetseb. Või on kalaõgardid võimust võtnud?

Kunagi kurtis üks Peipsi kalur: „Eesti ajal oli järv riigi ja kala meie. Nõukogude ajal aga on järv meie ja kala riigi."

Aga kelle omad on nüüd need kalad?

Vaene Venemaa ja vaene Leedu

Venemaal on üks selline tore avaliku arvamuse uurimise kontor nagu Juri Levada Analüütiline Keskus. 12. oktoobril andis internetiportaal Grani.ru teada, et Levada keskuse poolt tehtud ja Brüsselist tellitud uuringu kohaselt 71% venemaalastest ei peagi end eurooplaseks. Üle 40% küsitletutest olla leidnud, et Venemaal polegi vaja orienteeruda euroopalikele väärtustele. Neid vastajaid, kes nägid Lääne mudelis eeskuju Venemaale, leidus kõigest 16 protsendikest – 1998. aastal tehtud arvamusuuringus oli selliseid poole rohkem.

„Kuigi meie tulemused shokeerisid Lääne kolleege, ei olnud sellised tulemused üllatuseks Vene sotsioloogidele," ütles Levada keskuse direktor Lev Gudkov Saksa ajalehele „Rheinischer Merkur". Ta otsis põhjendusi Venemaa postsovetlikust ajaloost. Pärast N. Liidu lagunemist 1991. aastal pani vene rahvas suuri lootusi eesootavatele reformidele – inimesed uskusid, et mõne aja pärast suudab Venemaa saada „normaalseks" Euroopa riigiks. Paraku aga nii ei läinud. Ja nüüd tõdetaksegi lõhkise küna ees seistes: "Ai, pettumus suur on!"

Praegu olla see suur ja vägev maa ümbritsetud fashistlikest riikidest nagu Eesti, Läti, Leedu, Moldaavia, Gruusia, Poola. Aga ka Ukraina, milles president Jushtshenko pidavat kah propageerima natslikku ideoloogiat. Oo õudust ja koshmaari!

Leedu aga ilmselt loodab, et iialgi ei hakata taastama MRP-eelset Euroopa kaarti. Kui see juhtuks, saaks näiteks Eesti küll Petseri tagasi, ent Leedu jääks ilma Vilniusest ja Klaipedast. Nimelt jagasid Hitler ja Stalin Poolat niiviisi, et N Liit sai purustatud Poola riiki kuulunud Klaipeda ja Vilniuse endale, ent „kinkis" need Leedule. Mõistagi teades, et järgmisel suvel on kogu Leedumaa koos naha ja karvadega Stalinil käes.

Siinkohal tõdeme jälle, et igal vorstil on kaks otsa.

Jaan Krossil oli juubel

Kahekümnendat korda oli Jaan Kross Nobeli kirjanduspreemia nominandiks.

Esmakordselt kõlas tema nimi selle preemia kandidaadina 1987. aastal. Veel kehtis Eesti NSV, ja mittekommunistist kirjaniku võimalus see preemia saada ajas tippkommunistide näod virilaks. Rahvuslikult meelestatud inimesed aga lootsid, et taasiseseisvumise aadetele annaks sellise auhinna saamine kõvasti tuult tiibadesse.

Harju tn 1 elava Jaan Krossi korteri aknad avanesid siseõuele, mis oli eht-nõukogulikult räpane ja uriinilehane. Prügihunnikud, räpased seinad, lömmis prügikastid jne.

Aga mis siis saab, kui Kross saabki Nobeli ja saabuvad filmikaameratega kapitalistlikud ajakirjanikud?! Oh selle häbi otsa ja nõukogude kauni eluviisi kompromiteerimist, kui nad Kirjanike Maja siseõue näevad!

Nii saabusidki aastaid hooletuses olnud hoovile remondimehed ja kõik löödi klantsima. Paraku üksnes selle üksiku õue kordategemisega aastal 1987 piirduski Nobeli komitee teene Eesti ees.

Ilmne näide, et me ei oska oma asju ajada. Igasugused täiesti tundmatud kolkaküla eksootilised ning laiale üldsusele tundmatud vanurid on saanud seda Rootsi vanahärrade poolt jagatavat Nobeli kirjanduspreemiat.

Tulnuks hoopis Nobeli komiteele teatada, et Jaan Kross on kirjaoskamatu, niudevööd kandev ja kahemeetrise habemega laulik, kelle arvukaid teoseid on kirja pannud üks vähestest Eesti kirjaoskajatest ja et neid üllitisi lauldakse ette Eesti pärismaalaste kogunemistel. Kui aga Nobeli preemia oleks juba Eestisse toodud, siis tagasi poleks seda ju ikkagi võetud.

Nii et – igasugune meie kultuuriturundusstrateegia vajab kõrralikku tõhustamist!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)