Eestlased on oma vabadustest ilma jäämas

Ummelase tsitaat võtab tabavalt kokku teleajakirjanik Peeter Võsa värskelt valminud dokumentaalfilmi "Toompea sündroom" sisu. Film esitas kõige laiemalt küsimuse, kas tänane Eesti on ikka vaba ühiskond?

Esilinastusel võttis sõna endine Tallinna abilinnapea Vladimir Panov, kes soovitas vaatajatel mõelda, mida tähendab vaba olla. Ta küsis: kas vabadus tähendab seda, et riigi valitsejatel on õigus teha, mis nad tahavad. Panov rõhutas, et igaühel meist peaks olema julgus avaldada oma seisukohti.

Paberile joonistatud Eesti

Eestis tegutsevad demokraatlikud institutsioonid ja rahval on olemas sõna-, usu- jt vabadused. Ometi on eestimaalastel tõenäosus poliitiliselt või maailmavaateliselt vastuollu sattuda võimudega  muutunud üha suuremaks. Kui lugeda meediat, siis loomeinimeste, teadlaste jt tõsine kriitika valitsuse tegevuse suhtes viimasel ajal on praktiliselt puudunud. Kuigi ametlikult kehtib meil sõnavabadus, taipavad nüüdseks paljud loomeinimesed, et peaminister Ansipi tegevust arvustava artikliga meie suuremate päevalehtede toimetusse minna pole arukas, sest suure tõenäosusega seda kirjutist lihtsalt ei avaldata. Kuigi tegemist on sõnavabaduse kõige ehtsama piiramisega, tellib kapitalistlikus ühiskonnas muusika paratamatult see, kes maksab. Mida aasta edasi, seda vähem saavad meie ühiskonnas nautida vabadusi need, kel on tengelpung väike ja mõtted võimu vaatevinklist valed.

Üks riigiametis töötav ametnik kinnitas mulle pärast 2007. aasta kevadel toimunud Pronksiööd, et Reformierakond on kõige rahvuslikum erakond Eestis. Tema hinnangul olevat selle erakonna juhtimise all eesti rahval enim lootust säilitada oma elujõud pikkadeks aastateks. Kaks aastat hiljem on valitsus ja seesama erakond, keda too ametnik nii ennastsalgavalt ülistas, oma isikliku elujõu säilitamise ja euro saabumise nimel valmis vähendama inimeste vabadusi. Eluliselt nii vajaliku ameti esindajate nagu päästjate koondamine, kärpimised sotsiaalvaldkonnas, haridusmaastiku segipaiskamine jt sammud ei kinnita, et valitsuskoalitsioonis tegutseksid just rahvuslikult meelestatud inimesed, kes arvestavad Eesti tulevikuga 20 aasta perspektiivis.

Eesti püsib tardumuses

Tänane valitsus on asunud rutuliselt maha parseldama riigile kuuluvaid maid ja metsi. Maa-amet korraldab tänavu 11 000 hektari riigimaa suure „jõulumüügi", pakkudes maatükke 30-protsendise allahindlusega! Kokku plaanis riik tänavu müüa üle 2000 krundi ehk 23 500 hektarit maad. Tegemist on meie esivanemate põhiväärtusi ja eesti rahva järjepidevust naeruvääristava aktiga. Pole kahtlust, et Ansipi valitsuse säärased otsused vähendavad meie võimalusi olla iseseisev ja vaba rahvas veel ka 50 aasta pärast. Rahva võimalused jääda vabaks sõltuvad otseselt ju sellest, kui õhuke või paks on see riik, kus elatakse.

Miks ometi maa ja metsa soodusmüüki panek eestlastes protesti ei tekita? Pronksiöö sündmuste järel muutus Ansip paljudele jumaluseks. Ta ju viis ellu millegi, millega polnud endine president Lennart Meri ega peaminister Mart Laar hakkama saanud. 2007. aastal toime pandud Ansipi pseudorahvuslik akt aheldas paraku eesti rahva teatud tardumusse, millest pole siiani vabanetud.

Me ei tohiks liigselt langeda sõltuvusse ühestki Eestis tegutsevast isikust ega parteist, uskudes nende sõnu kui viimase instantsi tõde. Eestlased on ju aastasadu olnud oma maa ja metsa patrioodid. Vaja on hakata taas kalliks pidama meie rahvale omaseid püsiväärtusi. Ja kui mõni poliitik julgeb neid väärtusi jõuluaegse odavmüügiga maha parseldama hakata, siis tuleks rahval, rind ees, asuda nende püsiväärtuste kaitsele. Kas tõesti on hirm OMAvõimu ees kasvanud suuremaks, kui ihalus säilitada vabadust, mille nimel 20 aastat tagasi ühises Rahvarindes võideldi?

INDREK VEISERIK, Kesknädala reporter-toimetaja

Jaga |