Pidu sai peetud, pidu jätkub ajakirjanduses…

Kaunis hommikune lipuheiskamine ei ole saanud kriitikat.

Paraad on juba pisut keerulisem. Eelmine kord juhtus väike apsakas, kui president Kersti Kaljulaid andis tule üle ja ütles: "Viige see tuli teistele Võrumaale!", pidi paar vastama sünkroonis: "Just nii, proua president!", kuid juhtus hoopis sedasi, et Aivar Mägi suust väljus automaatselt: "Just nii, härra - proua, proua president!" Intsident andis põhjust südamest naermiseks pea kolmeks sekundiks, siis tuli aga asjaosalistel tõsine nägu ette manada ning edasi liikuda.

President oli tookord alles astunud ametisse ja veel pisut kogenematu.

Presidendi suurim vaenlane EKRE kasutas kõiki võimalusi, et ikkagi veel välja otsida igasugu äpardusi.

Viimsis EKRE ridades kandideerinud Hannes Võrno kirjutas tookord sotsiaalmeedias, et vabaajarõivastuses president talle ei meeldi. "Muul moel ei suutnud ma seletada seda, et meie president mulle nagu Orissaare seeneline praamil vastu tuleb," kirjutas Võrno, kes võrdles presidenti seenelisega.

Ega ka president just vastamata ei jätnud ja sai kohe uue vastulause: „See president ei ole Eesti president, kui kutsub üles EKRE poolt mitte hääletama,  sellega astus küll ämbrisse ja peab tagasi astuma.”

Kontrolli all sõnavõtt

Praegune president on vastu võtnud riigipüha paraadi ja tema kõne ERM-is pandi ETV poolt kohe „kontrolli alla”. Meenuvad kunagised NSVL-i juhi Brežnevi kõned, mida vahetult  kommenteerisid ja loomulikult kiitsid mitmed tuntud riigimehed. Ka ETV tegi samamoodi. Kohe, pärast kõnet sai sõna endine presidendikandidaat, Soome firma jurist Allar Jõks, kes kiitis sisukat ja kõiki meid puudutavat kõnet. Kristiina Ehin nõudis oma ilukõne lõpus Emajõe kaitsmist ja tselluloositehase ehitamise mittelubamist. Ta oli terav ja küsis: ”Kas president saadaks oma lapsed ujuma kohta, kust kümme kilomeetrit ülesvoolu on tselluloositehas?” Iseasi, kas president seda muuta suudab.

Samas lõik presidendi kõnest: „Meil koos teiste Põhjala rahvastega on Euroopa kõige paremini säilinud looduskeskkond ja loodustunnetus. Milleks me oma loodusrikkust kasutame? Kas vahetame rahaks, nagu 20. sajandi tööstusühiskonnas tehti – või jätame lastelastele alles? Kas jätame lastelastele nii, nagu meid poleks siin olnudki, või tahame pigem, et meie heade otsuste muster oleks looduskeskkonnas 100 aasta pärast nähtav? Või lihtsalt loodame, et meie keskpäraste valikute jäljed ei jää liiga nähtavad?“

Nende sõnadega ei saa veel lõpetada. Yana Toomilt küsiti: „Mis teile presidendi kõnest meelde jäi?“

„Ma räägiksin presidendi kõnest kas hästi või üldse mitte. Kiita ei saa.

Mul on praegu raske ennast seostada tavaliste inimestega. Meil, poliitikutel, tuleks olla ausam, loobuda lollakatest stereotüüpidest ja mitte pidada selliseid kõnesid, nagu me täna kuulsime. Aga tavalised inimesed peaksid toetama neid, kellesse usuvad.”

„Mis teile presidendi kõnes ei meeldinud, kas täpsustaksite?

„See oli Isamaaliidu esimehe kõne aastast 1995.”

„Lõpetame positiivselt: „Mida te sooviksite Eestile?“

„Mida soovida? Tervist, õnne, arukaid juhte ja, nii kummaline kui see ka pole, siis poliitilist aktiivsust, sest kui meie ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb meiega.” (Postimees, 25.02).

Järelsõna: Kaljulaidi rollitaju libastumine võib kaasa tuua diskreetse manitsemise pärispoliitikutelt ning 101. aastapäeva kõne peab president sel juhul juba palju tagasihoidlikumas registris, kirjutas Ahto Lobjakas.

Reageeringud president Kersti Kaljulaiu aastapäevakõnele

Oudekki Loone (Keskerakond)

Proua president Kaljulaiu kõne oleks olnud väärikas kõne peaministrile mõnest rahvuslikust konservatiivsest euroopameelsest erakonnast.

Kui ma Jüri Ratase siirust nii hästi ei tunneks, siis võiks arvata, et ta saab kadedaks. Õnneks, tema ei saa. Ikka on kahju, et meil ei ole täna presidendisõnumit, mis ühendaks ajatult 1918, 1968 ja 2018. aasta. Sõnumit, mis suudaks tekitada nähtamatu ühtsuse Kuressaare ja Narva, Antsla ja Tallinna, radikaalvasakpoolsete ja radikaalparempoolsete vahel, seda, mis meie elus on suurem ja tähtsam kui poliitilised vaated ja arvamused päevasündmuste kohta. Sõnumit, mida suudaks tuua meieni ehk järgmine president.

Peeter Helme (kirjanduskriitik)

Eesti Vabariigi 100. aastapäevast erilisemat pidupäeva ei ole siin riigis kunagi olnud ega tule enam meie eluajal ka. Seega olid ootused ka Vabariigi Presidendi kõnele taevani kõrged. Samas on pidupäevakõne formaat klassikaline – olgu sünnipäevalapseks hea sõber, töökaaslane või riik, leiduvad sedalaadi kõnes mõned kohustuslikud komponendid. Tuleb õnnitleda, rääkida heast, vaikida halvast ning vaadata tulevikku ja hoida ülal peomeeleolu.

Jaga |