1941. aasta juuniküüditamine

PEEP KÄRP,      11. juuni 2003




Meilt palju võetud,
siiski meile jäi
me uhkus, au ja viha -
seiskem püstipäi.

Marie Under

Laupäeval, 14. juunil täitub 62 aastat esimesest suurküüditamisest Eestimaal. Selle käigus deporteeriti Siberisse 10 157 eestimaalast, nende seas umbes 3000 meest. Küüditamisplaani koostas NSVLi julgeoleku rahvakomissari asetäitja Ivan Serov juba 11. oktoobril 1939, andes välja käskkirja "nõukogudevastase elemendi väljaviimiseks Balti riikidest". Eesti Vabariik tol ajal veel Nõukogude Liidu koosseisu ei kuulunud, vaid eksisteeris iseseisva riigina. Ent Kremlil olid Balti riikide annekteerimise ja rahva hävitamise plaanid juba olemas.

Selle käskkirja rakendamiseks andsid NLKP Keskkomitee ja rahvakomissaride nõukogu omapoolse direktiivi, mis leidus ka ENSV julgeoleku arhiivis. Küüditamise läbiviimiseks Eestis moodustati kõrgema organina kolmik, kuhu kuulusid rahvakomissarid Boris Kumm ja A. Murro ning EKP peasekretär Karl Säre. Kohtadel juhtisid inimeste arreteerimisi ja äravedu kompartei ja julgeoleku juhtivtöötajaist moodustatud komisjonid.

Arreteeritute äraveoks telliti 490 loomavagunit

Inimeste arreteerimine algas südaööl. Une pealt äratatud perekondadele loeti ette venekeelne küüditamisotsus ja anti käsk kiireks riietumiseks. Perekonniti kuulusid deporteerimisele ka raugad, raskelt haiged, invaliidid, imikud ja rasedad naised. Varandust lubati perekonna kohta kaasa võtta ainult 100 kilo raskuses. Suures ehmatuses ja närvipinges ei osatud seda võimalust igal pool ära kasutada.
Arreteeritud käsutati lahtistele veoaautodele, maal isegi selleks rekvireeritud küüthobustele ning julgeoleku relvastatud valve all algas sõit raudtejaama, kus ootasid juba trellitatud loomavagunid. Arreteeritute äraveoks oli raudteevalitsuselt tellitud 490 kaubavagunit. Vaguneisse paigutamisel eraldati perekonnapead oma peredest ja pandi erivaguneisse, mis olid tähistatud A-tähega. Paljud neist nägid oma naisi-lapsi viimast korda, surres sunnitöölaagrite ebainimlikes elutingimustes.
Rakveres jätkusid arreteerimised veel ka järgmisel ööl ja päeval. Inimeste "laadimine" loomavaguneisse lõppes 16. juuni hommikul. Tapiesheloni koostamine kestis kolmel päeval. Olid väga kuumad ilmad. Inimesed piinlesid vaguneis janu ja nälja käes, kuna vett ja toidupakke neile anda ei lubatud. Leidus siiski üksikuid valvureid, kel jätkus kaastunnet, lubamaks hädasolijaile sööki-jooki üle anda. Arstiabi puudus täielikult, paljud haiged surid tapiteekonnal. Tapa jaamas sünnitas keegi küüditatu ja suri koos lapsega samas vagunis. Deporteerijate suhtumine oma ohvritesse ületas igasugused inimlikkuse piirid.

Küüditatud - vabatahtlikud ümberasujad

Tapieshelonid hakkasid Siberi poole liikuma 16. juuni õhtul. Umbes nädal hiljem kirjutas kompartei häälekandja Pravda, et "vabatahtlikud ümberasujad Balti riikidest on suure rõõmuga asunud teele uuele kodumaale, et seal endale lahedamaid elamisvõimalusi leida…"
Tapiteekond kestis umbes kuu aega. Eestist deporteeritud pandi elama Tomski ja Kirovi oblastitesse ning Krasnojarski kraisse. Eesti NSV julgeoleku dokumentidest on näha, et arreteerimisele ja küüditamisele kuulusid eeskätt Vabadussõjast osavõtjad, Kaitse- ja Isamaaliitu ning vapside liikumisse kuulunud isikud, politseis ja juhtivail kohtadel töötanud ametnikud. Ühesõnaga: taheti hävitada meie vaimueliit.
Iga arreteeritu kohta leidus toimik, millel oli julgeoleku rahvakomissar B. Kummi allkiri. Toimikus oli ka arreteeritutele langetatud kohtuotsus, isegi mahalaskmise aeg ja koht.
14. juuni küüditamine ning sellele eelnenud ja kogu maad haaranud arreteerimislaine (aasta jooksul tapeti 1850, arreteeriti u 7000, teadmata kadunuks jäi 1200 inimest) kujutas endast stalinliku genotsiidi esimest etappi. Hävitati meie riigi juhtkond, juhtiv osa haritlaskonnast ning peaaegu kõik tuntumad avaliku elu tegelased. Nende asemele pandi Eesti elu juhtima kohapealsed ja NLiidust toodud renegaadid.

Arreteeritute ja deporteeritute traagiline saatus

Traagiliseks kujunes 14. juunil arreteeritute ja deporteeritute saatus Siberis. Sunnitöölaagritesse saadetud meestest hukkus ebainimlikes elu- ja töötingimustes üle 90%, sovhoosidesse tööle rakendatud perekondadest suri nälja ja kurnatuse tagajärjel ligikaudu 3000 naist-last. Sõja puhkedes toimunud mobilisatsiooniga viidi Eestist NLiitu 33 000 kutsealust, kes paigutati seal julgeoleku töölaagritesse. Neist hukkus u 13 000 noort meest. Teise maailmasõja jõudmine Eestisse peatas ajutiselt meie rahva edasise hävingu. Niipea kui 1944. aasta sügisel Eesti teist korda okupeeriti, jätkus ka genotsiid. Aastail 1944-1946 arreteeriti Eestis 34 300 inimest, kellest MEMENTO ajalootoimkonna andmeil kas tapeti kohapeal või hukkus Siberis umbes 13 000 meest-naist. Lisaks neile inimkaotustele järgnes 1949. aasta suurküüditamine. Ligi 50 aastat kestnud NLiidu okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiid nõudis Eesti rahvalt MEMENTO andmeil 274 260 ohvrit, mis moodustab 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast.
Praegune Venemaa, kui NLiidu järglane rahvusvahelise õiguse subjektina, pole aga meie rahva ees isegi mitte vabandanud oma eelkäija inimsusevastaste kuritegude eest. Kas sellepärast, et oleme väikerahvas? Küll on seda aga tehtud piduliku zhestiga Jaapani, Poola ja Ungari ees.

Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
Ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskmata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi …
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub - meil on söök ja säng.

"Jõulutervitus" (lühendatult) 1941, Marie Under

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)