Tulevik kuulub kaasavale erakonnale

Jüri Ratas on tuntud meeskonnamängijana. Tema kongressikõne pakkus palju positiivset ja edasiviivat; küllap oskab ta ka sõnu tegudeks vormides iga sammu hoolikalt kaaluda. Pole ju veel selja taha jäetud isiklikud solvumised, ambitsioonid ja möödarääkimised. Jüri Ratase avaldatud mõte, et Keskerakonnas pole ühtegi liigset inimest ning et kõigi arvamust aktsepteeritakse, annab lootust, et kedagi ei lükata kõrvale.

Kongressikõnes lubas Jüri muuta juhtimise läbipaistvaks ja laiapõhjaliseks, soosides aktiivset erakonnasisest diskussiooni. Tihedamat koostööd soovib ta arendada erakonna erinevate kogudega noortekogust seeniorideni välja. See kõik on tervitatav, ent ambitsioonikas jätkusuutlik erakond peab taotlema rohkemat. Tänases poliitikas on võtmesõnaks kaasav valitsemine, ning seda nii riigi ja erakondlikul kui ka kohalikul tasandil.

Eesti valitsuskriisi põhjuseid tuleb otsida just kaasava valitsemispraktika puudumisest. Seda ei asenda Jääkeldri performance’id või kord aastas toimuvad arvamusfestivalid. Asumiseltsidel ning huviala- ja ametipõhistel ühendustel, kel puudub eesmärk erakonnastuda, peab olema võimalus avalikes asjades kaasa rääkida. Vabakonnas võib peituda tohutu jõud, ning see, kes suudab sellele viljaka ja Eesti jaoks positiivse väljundi anda, on võitja nii populaarsusuuringutes kui ka valimistel.

Ma ei mõtle siin politiseerimise kaudu saavutatud kaasamist, kui vabaühendusi püütakse muuta mõne erakonna ripatsiks, nagu on juhtunud ametiühingutega või Riigikogus oma näo kaotanud Vabaerakonda toetavate seltsingutega. Vabakonnal peab säilima võimalus saada kaasatud ilma neid erakondliku poliitikaga koormamata.

Tallinnas on aeg luua linnavalitsuse ja volikogu juurde asumiseltside ning nende probleemidega igapäevaselt tegelev töögrupp. Pealinnas tegutseb täna 22 asumiseltsi, kuhu kuulub tuhandeid tublisid inimesi. Neil puudub soov otseselt poliitikasse sekkuda, ent nad on valmis toetama erakonda, kes neid tõsiselt võtab ega mõtle vaid sellele, kuidas vabaühendustele auru väljalaskmiseks formaalseid mõttetalguid korraldada.

Ehk tuleks ka Reidi tee õppetunni valguses vaadata veelkord läbi planeeringute menetlemise kord, et keegi ei saaks hiljem kurta, nagu poleks tema mõtetega arvestatud. Kui võimalik, tuleks senisest enam leida asumiseltside toetamiseks linna vahendeid. Mõelgem sellele!

Kaasata tuleks samuti välismaal töötavad eestlased. Arvestuslikult elab ja töötab piiri taga sada tuhat eestlast, kellest suur osa sooviks kodumaaga tihedamat sidet. Aastapäevad tagasi tuli sellise algatusega välja Soome eestlaskond. Otsiti koostööpartnerit Eesti erakondade hulgast, ent ilma suurema eduta.

Kas poleks Keskerakonnal aeg mõelda eemalviibivatele kaasmaalastele ning kaasata võõrsil asuvaid, ent mõtetega kodus viibivaid Eesti kodanikke? Usun, et selle eest osatakse tänulikud olla. Samuti oleks see võimalus elavdada kodumaale tagasipöördumist.

Eesti suurim häda on nigel empaatiavõime. Meid manitsetakse kaasa tundma majandusmigrantidele, kuid meie omad puudustkannatavad pered on teema, millest avalikult rääkimist peetakse halvaks tooniks. Meil tuleb kasvatada hoolivust, sest ilma selleta jääb rahvus kängu. Meie ainus tee on ära kuulata inimesed saartest Võruni ja Valgast Tapani. Vaid hoolides ja mõistes suudame teostada poliitikat, mida Eesti vajab.

Loodan, et erakonna uus juhtkond lõpetab olukorra, kus kogu jõud kulub n-ö sisekaemusele. Me peame uuesti pöörama pilgu väljapoole, tasakaalukalt hindama poliitikas toimuvat ja kaasavalt tegutsedes teostama Eesti elanike enamuse ootused.

Ärgu olgu Keskerakonnas liigseid inimesi ega ärgu olgu neid ka väljaspool erakonda! Näidakem, et mõistmine pole meie jaoks pelgalt sõnakõlks. See annab julguse tegutseda ühiste eesmärkide nimel nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Jõudu tööle meile kõigile!

KESKMÕTE:Meil tuleb kasvatada hoolivust, sest ilma selleta jääb rahvus kängu. Meie ainus tee on kuulata ära inimesed saartest Võruni ja Valgast Tapani.

ALAR NÄÄME,  Tallinna Kesklinna vanem

Jaga |