Raamatu "Peaminister" 26. osa

30. november 2005


Jutt oli konkreetne: kui ülemnõukogu kõhkleb iseseisvusotsuse vastuvõtmisel, siis me korraldame Vabaduse platsil kell 16 meeleavalduse selle toetuseks. Veidemannil oli just valmis saanud avaldus, mis tundus selleks päevaks kohane. Pöördumise vene demokraatide ja president Boriss Jeltsini poole oli valmis kirjutanud Ants Paju. Ülesanded jagati ära, lepiti kokku esinejad ja Hindov palus Eesti Raadiot hakata rahvast miitingule kutsuma. Leppisime Arnold Rüütliga kokku, et ka tema võtab sõna ning see kuulutatigi raadios välja. Mul on kahju, et ta hiljem jättis siiski Vabaduse platsile tulemata, aga eks see päev oli meie kõigi jaoks keeruline.
Ka minul oli vaja veel palju asju korraldada. Valitsuse istungi lõppedes tulid minu juurde ministrid Raivo Vare ja Jüri Raidla. Palusin neil sõnastada pöördumine Eestis tegutseva putshistide üldjuhi kindralleitnant Melnitshuki poole, kes oli meile Riiast kindralkuberneriks saadetud. Kavandasin selle pöördumise teravas, võib öelda, et isegi ultimatiivses toonis. Hoiatasin Melnitshukki, et tema osalus riigipöördekatses sunnib Eesti valitsust teda pärast seadusliku riigivõimu taastamist tribunali alla andma. Vare ja Raidla vaatasid mind uskumatute nägudega, aga et niisuguse läkituse koostamine pakkus neile vähemalt intellektuaalset naudingut, siis asusid nad hea meelega töö kallale. Minu sõnad osutusid prohvetlikeks – Melnitshuk sattuski pärast putshi läbikukkumist sõjaväe juristide kätte ja saadeti erru.

Pidin maiste asjade vahepeal tegelema ka taevasematega. Minu juures käis õpetaja Villu Jürjo. Selleks kohtumiseks oli mul vaid viis minutit, aga need läksid täie ette. Jürjo palus järgmisel pühapäeval osaleda Urvastes toimuval Võru maakonna vaimulikul laulupäeval. Mõtlesin, kust ma tean, mis järgmiseks pühapäevaks saab, sinna oli õige mitu päeva elada. Jürjo aga uskus, et küll me vastu peame, ja andis ka mulle jõudu. Lubasin talle, et tulen Urvastesse. Suutsin selle lubaduse ka täita. Lisaks Urvastele käisin nädalavahetusel Otepääl – ristsetel. Puka elanikud perekond Ants ja Eda Liiva palusid mind olla nende toredate kaksikute poiste Rando ja Rauno ristiisaks. Võtsin selle ettepaneku hea meelega vastu. Mõni päev peale putshi tundusid need ristsed eriti sümboolsetena. Olen ristilaste ja nende vanemate käekäiku pikki aastaid jälginud ning Lõuna-Eesti sõitudel püüan mõnikord ka Pukast läbi põigata.

Ent naaseme putshiaegsesse Tallinnasse. Vahepeal olid ülemnõukogus kired jälle lõkkele löönud. Küsisin, millega seal õieti tegeletakse. Mulle selgitati, et arutelu käib valitsuse esitatud lisaeelarve ja aktsiisimaksude üle. Ühmasin selle peale, et leidsid ka õige aja nende arutamiseks, ja rohkem ma sellega ei tegelenud. Valesti tegin. Kui nüüd tagantjärele lugesin ülemnõukogu istungi stenogrammi, siis nii kurje sõnu, nagu tuli Indrek Toome suust, ei olnud ma ülemnõukogu kõnepuldist seni vist kuulnudki. Kuidas valitsus raiskab ja laristab ning eesti rahva elulistest probleemidest küüniliselt mööda vaatab. Võib-olla ainult Lebedev, kes seda eelarvet rahvavaenulikuks sõimas, oli temast kurjem. Lõpuks aga tegi Toome lausa uskumatu zhesti teatades, et on mitme spetsialistiga nõu pidanud ning teeb oma fraktsiooni toetusel ettepaneku "näha lisaeelarves ette vahendid, mis võimaldavad alandada liha ja lihasaaduste riiklikke jaehindu keskmiselt 25%". Kui ma oleksin tookord neid kõnesid kuulnud, siis oleksin ära tabanud, mille järele see lõhnab. Ka putshistid Moskvas lubasid rahvale odavat vorsti ning arvasid, et sellega on neil inimeste poolehoid võidetud. Ma ei usu, et Toomel olid mingid sidemed putshistidega. Lihtsalt opositsioon nägi oma võimalust ja ruttas seda ära kasutama. Isegi sellises olukorras, kus mõnede arvates lähenes viimnepäev.
Kohe sain veelgi uudiseid. Toompea söökla järjekorras tuli minu juurde ülemnõukogu saadik Jüri Rätsep ja küsis, kas ma ikka tean, kuhu on välja jõutud toas 115, kus saadikud vaidlesid iseseisvusotsuse eelnõu üle.

Oli otsustatud tuua Eesti Komitee juhid Toompeale – õigemini nad olidki juba seal – ning tunnistada nad ülemnõukoguga võrdväärseks seadusandjaks ja moodustada pariteetsetel alustel Põhiseaduse Assamblee. Eks selline asjade käik tuli mulle üllatusena küll, ja ma püüan oma seisukohta allpool ka seletada. Nägin sealsamas sööklajärjekorras seismas ka Marju Lauristini ja ütlesin talle: "Ma ei pea seda päris õigeks, mida sa teed. Sa võidad küll Eesti Komitee, aga kaotad minu." Ei mäleta, mida Lauristin mulle vastas. Kui üldse vastas.
Jüri Raidla mäletab sellest päevast analoogilist episoodi peaministri vastuvõturuumi uksel, kus ma olevat Lauristinile ette heitnud põhimõttelagedust suhetes komiteelastega. Minul see ütlemine meeles ei ole, aga muidugi võisin ma tookord ägestuda.
Meie lähikuude suhteid see oluliselt ei mõjutanud, aga pikemas perspektiivis tekitas kahtlemata võõrdumise. Ega mul olnudki aega teda pikemalt veenda. Tegelikult ta teadis nagunii kõiki mu argumente.
Ise pidin kiirustama Rüütli residentsi Kadriorgu, kuhu saabus kindral Melnitshuk oma kaaskonnaga. Kohal viibis ka siinne sõjakomissar, Nõukogude armee kindral Põder, varem alati sümpaatne ja koostööaldis ohvitser, kelle käitumine sellel kohtumisel valmistas aga tõelise pettumuse. Mees andis alla veel enne, kui võitlus alatagi jõudis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)