Ajalugu, millest kirjutamine on keelatud

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      19. detsember 2007


(vt ka: Ülo Kalm „Ajalugu, mis ei ole ajalugu" (Maaleht 22.11.2007)

Maarahva vanema põlvkonna helgemad pead ootasid suure huviga Eesti põllumajanduse ajaloo II köidet, mis pidi kohe-kohe ilmuma. Praegu on veel elavate hulgas neid, kes sel ajajärgul oma igapäevase tõsise tööga tegid ajalugu (mitte ei kirjutanud seda). Meie ootame seda raamatut, et saaks lugeda oma põlvkonna töödest-tegemistest, unistustest, muredest ja rõõmudest.

Põllumeeste elutöö nullimine

Nüüd saime suureks kurvastuseks teada, et tänane põllumajandusminister otsustas meie elutöö lihtsalt nulliks tunnistada. Meid on tunnistatud süüdi kaasaaitamises sellele, et Moskva punavõim valitses pool sajandit meie väikest riiki. Omamoodi üllatus, et tahetakse keelustada ühe ajajärgu meenutuste äratrükkimine. Ja see toimub 21. sajandi Eestimaal!

Ülo Kalmu artikli juures oleva pildi alt saab lugeda: „Põllumajandusajaloo esimese köite ilmumist nimetavad retsensendid [ajaloolased Martin Klesment ja Enn Tarvel – Toim.] kahetsusväärseks asjaks." Nüüd on meil retsensentidele palve. Palun põhjendage avalikult oma hinnangut, miks peate kahetsusväärseks asjaks esimese köite ilmumist? Selles raamatus on arusaadavalt kirjas see, kuidas arenes Eesti põllumajandus 20. sajandi esimesel poolel. Sel ajal, kui meie rahvas saavutas riikliku iseseisvuse ja põllumajandusel (põllumehel) oli väga suur roll.

Kogu maailma kurjus pärineb globaalse rahavõimu tahtest. Selle rahavõimu varjatud juhendamisel muutus Marxi õpetuse katsetamine Venemaal totalitaarseks süsteemiks.

Rahavõimu toel või süül sai Saksamaal võimule Hitler. Siis hakkasid kaks kanget süsteemi maailma oma huvides ümber jagama. Meil kui väikesel riigil ja rahval polnud mingit võimalust olukorda muuta.

Lootusetuseski ei kaotatud lootust

Oma rahva ja kultuuri oleme senini suutnud säilitada. Kui kauaks, see on veel teadmata. Kauguste kartusel astus eesti talupere kolhoosi, ja saime kuidagi hakkama. Raske südamega, mille juures ei puudunud ka pisarad, viidi omad lehmad ja hobused ühislauta.

Südamevaluga elati üle ka see, kui olude sunnil lahkus kunagine omapere-loom ühislaudast igaviku teedele. Esialgu elasime kolhoosis päris vaeselt, kuid hiljem juba üsna rahuldavalt. See oli meil ainuke võimalus.

Põllumajandusminister ja tema mõttekaaslased pole vist näinud 50–60 aasta tagust maaelu, või ei oska nad ette kujutada, kuidas see põllumeeste põlvkond on tööd teinud. Nad võiks püüda korraks ette kujutada, kuidas 15-aastane poisike peab hommikul kella viiest üles tõusma, aitama 70-aastasel vanaemal viis lehma ära lüpsta, siis koplist hobune tuua, piimanõud vankrile tõsta ja 6 km kaugusele meiereisse minna. See poisike pidi ka kahe hobusega kündma väga kivist põldu. Niitma metsaheinamaad, kust saadi ühelt hektarilt 5–6 saadu heina. Nüüd mõned meenutavad, et olid ilusad puisniidud, kuid tol ajal oli töö tähtsam, kui puisniidu ilu imetlemine.

Siis aga oli talulauta jäänud üksainus lehm ja perele 0,6 ha „hingemaad" ning lähikonnas polnud enam veskit, kust saanuks normipäevaviljast leivajahu jahvatada. Aga kuidagi saime hakkama. Tehti tööd selle nimel, et oma pere laual oleks lihtne leib ja et seda leiba jätkuks kogu rahvale.

Abimajapidamine aitas hädast välja

See kodune abimajapidamine aitas meie maarahval ligemale 10 aastat ära elada. Algul pidi kolhoosipere veel tasuma ka põllumajandusmaksu, täitma liha ja piima müüginorme. 50 aastat tagasi oli päris tavaline see, et kolhoosnikud sõitsid veoautokastis 100 km kauguselt Keilasse villa vastu riiet vahetama või Tallinna turule liha, mune, võid, juurvilja ja õunu müütama. Jälle oli vaja poolest ööst tõusta, et tööpäeva alguses olla Keilas vabrikuväravas või Tallinnas turulaua ääres.

Kodusele lehmale ja lammastele tuli heina niita üldjuhul käsitsi sellistest kohtadest, kust kolhoos seda ei teinud. Kuidagi see 4–5 tonni koresööta ära koguti. Omamoodi kahjutundega vaatan täna seda, kuidas õueväravast 100 meetri kaugusel põllumaal jääb korralik rohi kasutamata. Või paremal juhul niidetakse see juulikuul maha, et saada Euroliidult toetust.

Kõrgeid käske sai täita mitmeti

Moskvast tulnud parteikäsud tegid omajagu tüli. Kus majandis oli asjalikum juhtkond, seal neid bürokraatlikke käske väga rangelt ei täidetud. Halvemal juhul kutsuti juhid rajooni parteikomitee büroo ette, kus sai neile osaks noomimist ja näägutamist. Kui tunnistasid oma „viga", teenisid formaalse karistuse ja tegid kodus omatahtsi edasi. Brüsseli bürokraatiakäsk on hoopis julmem. Täitmatajätmise korral kuhugi „vaibale" ei kutsuta, kuid järsku leiad, et oled püksata. Ning kuhugi pole võimalik kurtma minna.

Asjaliku partorgi töö üle pole ilus ilkuda. Kui oli töökas ja autoriteetne inimene, siis ta leidis endale kohalikus kollektiivis kindla koha. Vaja oli teha ka palju sellist, mida keegi pidi eest vedama. Olgu siis küla või rajooni ulatuses: kunstiline isetegevus, spordivõistlused, jõukatsumised tuletõrje rakendusspordis, mitmesuguste tähtpäevade tähistamine, ekskursioonide korraldamine. Lühidalt – ühiskondliku elu paljud tahud nõudsid oma. Kui täna midagi sellesarnast tehakse, on selleks olemas igasugused suhtekorraldajad, palgalised reklaamitegijad. Tihtipeale tellitakse nüüd mingilt firmalt nn täispakett, mis teeb tähtpäeva tähistamise väga kalliks.

Retsensendid külvasid kahtlust

Retsensendid kahtlustavad autoreid, et need on kasutanud moonutatud majandusnäitajaid. Selliste arvamustega ei saa nõustuda. Tegelesin kogu kolhoosiaja igasuguse aruandlusega. Olen üle mõõtnud tehtud töid ja kirja pannud algdokumente, neist omakorda koostanud kokkuvõtteid ja majandusaasta aruandeid. Oli parasjagu ägedaid vaidlusi ja sai kuulda kurje ähvardusi. Kõige raskem oli meile teenust tegevate firmade (EPT, KEK jt) töödejuhatajatega; nemad püüdsid teinekord kolhoosi jultunud viisil lüpsta, kuid alati neil see ei õnnestunud. Siiski ei saa öelda, et oleks esinenud eriti suurt sihilikku võltsimist.

Olen paljude käest kuulnud arvamust selle kohta, missugune oli varguse ja varimajanduse maht punasel ajal ja täna. Enamik on aga öelnud, et täna on see kümme korda suurem.

Punkrikaal – mida see tähendas? Suures Liidus oli see mõiste paika pandud. Enamikus sealsetes kohtades oli koristusaeg küllalt kuiv ja sellist viljakuivatamist tihti vist ei tehtud nagu meil tuli teha. Aga meie põllumeeste riiklikud juhid võtsid õige varsti kasutusele mõiste „saak aidakaalus". Majandusaasta aruandes seisid need arvud kõrvuti.

Kogutoodangu erinevad mõõtmed

Kogutoodang. Ka selle arvutamiseks oli olemas kindel metoodika, mida kasutati paljude aastate jooksul. See oli selline üldistav näitaja, mis andis mingi ülevaate majanduse arengust. Tänasegi suure majanduskasvu õigsuse võib kahtluse alla panna. Eriti kui loeme nüüdse kogutoodangu hulka paljud sellised näitajad, kus sisulist uut kaupa pole loodud. Näiteks kõik spekulatsioonid kinnivara ja maaga. Kogu müügisumma loetakse majandustulemuseks.

Samamoodi on ka reklaamifirmade ja üle mõistuse kallite advokaatidega. On veel palju muid tegelasi, kes elavad teiste töö arvel. Käibed liidetakse kokku, kuid uut väärtust pole loodud.

Kui keskmine on keskmine?

Kuidas arvutati kunagi paljud statistilised keskmised näitajad, on meile selge. Aga kuidas arvutatakse välja tänane keskmine palk, see pole ei mõistetav ega ka usutav.

Kolhoosniku sunnismaisus oli tõsine probleem kolhooside esimestel aastatel. Selline formaaljuriidiline keeld teeb asjaosalistele õigustatud pahameelt ning süüdistatakse riiki. Täna enam sellist juriidilist takistust pole, mis piiraks inimese liikumisvabadust. Tänased piirangud on aga majanduslikku laadi, mille üle inimene nagu ei oskagi pahandada. Et ise oled äpu ja riik pole enam süüdi.

Normipäev. Täna kasutatakse paljudes firmades hoopiski normminuteid – seda näeb ette Läänest sisse toodud metoodika. Näiteks õmblustööstuses on igale üksikule õmblusele antud kindel aeg, millega jooksul peab üks või teine õmblus tehtud saama. Nii kogunevad normminutid normtunniks, mille järgi arvutatakse palk. Tihti võib aga juhtuda, et 60 tööminutiga ei kogugi üht normtundi.

Mismoodi mõõta erapooletust?

Minister rõhutab seda, et on vaja erapooletuid ajaloolasi, kes ei moonutaks tõde. Aga kust võtta erapooletuid ajaloolasi? Meie nn erapooletud ajaloolased kirjutavad nii, nagu tänane globaalne rahavõim neilt tellib ja mille eest on loota head tasu. Kogu elu allub meil rahavõimu tahtele.

Meie esivanemad ja kaasaegsed on seda väärt, et nende elutööst antaks välja üks lihtne raamat. Meie ei nõua mingit suurt ja kallist monumenti, vaid raamatut, kus on kirjas meie tööd ja elukorraldus tollel nn okupatsiooniajal. Vastasel korral pole tulevastel põlvkondadel kuskilt lugeda selle ajajärgu inimeste isiklikke arvamusi. Kui nüüd poliitikud keelavad niisuguse raamatu trükkimise ära, siis kordub sama lugu, mis toimub Vabadussõja kurikuulsaks saanud võidumonumendiga. Käib üks poliitiline riid ja kunagi hukkunud sõjameeste mälestus jääbki jäädvustamata.

Käsikiri on valmis, seega põhitööd meie maarahva lähimineviku jäädvustamiseks on tehtud. Pole kuigi tark tegu suur ja sisukas teos jätta arhiiviriiulile tolmu koguma.

Ajalooraamatu kasutegurist

Hiljuti raisati 13 miljonit krooni mingi väheütleva reklaamlause kavandamiseks. Aga ajalooraamat on kindlasti kümneid kordi suurema kasuteguriga ja on ehk ka kümme korda odavam?

Kui tänane põllumajandusminister ei luba kasutada riigi raha poole sajandi põllumajandusajaloo trükkimiseks, siis peab rahvas otsima muid võimalusi. Kas paneme maal ühiselt käima Rahvarinde-taolise liikumise, et koguda põllumajanduse ajalooraamatu jaoks vaja minev rahasumma?

Kui ministri poliitiline kaaskond ei pea õigeks, et üheks väljaandjaks oleks märgitud EV Põllumajandusministeerium, siis jätkem selle asutuse nimi tiitellehelt ära. Aitab kolmest ülejäänud osanikust-väljaandjast.

Jääme lootma kõige paremat ja kõige õiglasemat lõpplahendust. Eesti põlluharija ja loomakasvataja andis küllalt suure panuse selleks, et meie rahvas suutis need okupatsiooniaastad üle elada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)