Väärikalt vananeda tähendab kaua elada

On tavaks, et demokraatlikes riikides peetakse ajast aega lugu eakatest, kes andnud oma elu parimad aastad ja sageli ka tervise riigi ja rahva heaks töötamisele, hoolitsetakse, et seeniorid võiksid oma elusügise täita rahuliku meele ja majandusliku kindlustundega.

Heaks näiteks sellest on ka see, et ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 36/10 aastast 1981 otsustati, et riigid toetavad iga aasta 1. oktoobril rahvusvahelise eakate ja põlvkondade vahelise solidaarsuse päeva tähistamist.

Eestis otsustati eakate päeva hakata tähistama 1998. aastal, kui peaministriks oli Mart Siimann. Sotsiaalministeeriumi juurde moodustati vanuripoliitika komisjon, mille üheks liikmeks soovitati Riigikogu sotsiaalkomisjoni poolt ka siinkirjutaja. Komisjoni peaeesmärgiks sai vanuripoliitika aluste väljatöötamine ja 1999. aasta kui rahvusvahelise eakate aasta väärikas tähistamine Eestis. Dokumendis, mille valitsus kiitis heaks 28. septembril 1999, olid kirjas tähtsamad eesmärgid ja ülesanded, mida riik ja omavalitsused peaksid tegema, et eakatele oleks tagatud vääriline kohtlemine, inimõigused, kindel sissetulek, ravi- ja hoolekandeteenused, võimalused osa võtta kultuurielust jpm.

Iga lehelugeja võib ise öelda ja mõelda, kuivõrd nende ülesannete täitmisega on meil hakkama saadud. Omalt poolt võin kinnitada, et tänu vanuripoliitika komisjoni aktiivsele tööle hakati Eesti omavalitsustes alates 1999. aastast tähistama rahvusvahelist eakate päeva.

Eakate, vanurite, seenioride, pensionäride (heal lapsel mitu nime!) poolt suur tänu kõigile omavalitsusjuhtidele, ettevõtetele, firmadele, organisatsioonidele, kes meid toetanud ja toetavad, kes meie elutööd väärtustada tahavad ja oskavad!

Kahjuks pole ses plaanis midagi kiitvat öelda tänase valitsuse kohta. Unustatud on kõik see, mis on kirja pandud „Eesti vanuripoliitika alustes". Eesti pensionid on Euroopas ühed kõige väiksemad ning ravimite kõrgete hindadega ja toiduainete hinnatõusuga aga oleme esireas. Kõige selle tagajärjel elab Eestis peaaegu iga kolmas eakas ja lastega pere allpool vaesuspiiri. Ligi 100 000 pensionäri saab oma toidukorvile lubada vaid 1-2 eurot päevas. Elektrihinna tõus, mis enne valimisi oli peaminister Andrus Ansipi arvates „lauslollus", on kahjuks juba karm reaalsus. Sellega kaasnevast elukalliduse tõusust aga ei taha ausalt rääkida mitte keegi. Need hinna- ja maksutõusud puudutavad paraku valusalt meie kõigi toimetulekut.

Näib, et ka need valusad sotsiaalsed teemad meie valitsust ei huvita. Eredaks näiteks selles valdkonnas on kasvõi see, et siiani ei ole vajalikuks peetud ratifitseerida Euroopa Sotsiaalharta artiklit 23, mis räägib vanurite õigustest saada sotsiaalset kaitset, ning artiklit 30, mis näeb ette õiguse kaitstusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest.

Aktiivsena vananemise ja põlvkondade vahelise solidaarsuse Euroopa aasta on lõpusirgel. Kahjuks on Eesti valitsus unustanud ka selle aktsiooni tähenduse ja väärika tähistamise. Aktiivsete vananejatena püüavad meie eakad hoolitseda noore põlvkonna eest, tunnevad muret oma laste ja lastelaste pärast, tahavad olla solidaarsed kõigi nendega, kellele on kallis meie rahva ja riigi tulevik. Prantsuse kirjanik ja filosoof Charles Augustin Sainte-Beuve on öelnud: „Vananemine pole küll meeldiv, kuid ta on ainuke vahend, mis on välja mõeldud selleks, et kaua elada."

Eestis on traditsioon tähistada eakate päeva oktoobrikuus. Soovin tugevat tervist ja palju jõudu meie pensionäridele, et elaksime kaua ja aktiivselt! Head eakate päeva kõigile.

ELMAR-JOHANNES TRUU, Keskerakonna Seenioride Kogu esimees

Jaga |