Eesti „vabas ajakirjanduses" möllab seadusetuse tume jõud

Rahvarinne taandus ning parteimaastikul valitses suur segadus. Algasid ilmselgelt ülepingutatud rünnakud Edgar Savisaare juhitud üleminekuvalitsuse vastu, kes kogu jõuga püüdis säilitada Eesti terviklikkust ning tagada tohutus inflatsioonikeerises ja igasuguste ressursside nappuses Eesti inimeste eluvõime.

Ajakirjandus hakkas üha rohkem teenima oma isandaid ning avalikult või varjatult laimama Eestile iseseisvuse toonud jõude, sest oli vaja alustada röövellikku erastamist ja vähemalt 40 tuhandelt inimeselt eluaseme võtnud omandireformi. Asuti looma spekulatiivset vabakaubandust, sisuliselt aga eelmiste põlvkondade tööga loodud varade arvel rikastumist. Need protsessid on tänaseks tootnud ehk mõni tuhat euromiljonäri, jättes ühtaegu 60% inimestest suhtelisse vaesusse ja peletades ligi 100 tuhat tublit eestlast oma kodumaalt võõrsile - elatist otsima või päriseks.

Meie tahtsime seadust ja vastutust

Tundes vastutust ajakirjanduse sisu ja taseme eest, üritasime Kultuuriministeeriumi tollases kirjastuste osakonnas koostada lühikese ja konkreetse ajakirjandusvabaduse seaduse, eeskujuks Soome seadus, mille algus ulatub juba 19. sajandisse. Sisuks oli loobumine ajakirjanduse igasugusest eeltsenseerimisest, kuid pannes vastutuse ilmuvate valede, laimu ja solvangute eest väljaannete vastutavaile toimetajaile ja nende kaudu ka väljaandjatele. Ühtlasi nähti ette seaduse jõuga l tagada aimu ja valede ohvriks langenuile vastulauseõigus.

Näiteks tuli tollal mõnes Eesti Raadio saates ette ilmseid juudivastaseid rünnakuid, samuti üritati varju heita mõningatele ühiskonnategelastele, kes olid aktiivselt kaasa löönud Rahvarinde liikumises. Lisaks lõi vohama kollane ajakirjandus, mida ei ohjeldanud ükski seadus, ja mis täna, nagu hiljaaegu kuulsin Vikerraadios esinenud Pressinõukogu juhilt Eve Rohtlalt, ei allu ka selle organi kontrollile. Paraku olid selleks ajaks võimu võtnud juba tõelist ja vastutustundlikku vabadust tõrjuvad jõud, ning meie eelnõu jäi lebama kuskile Toompea sahtlitesse.

„Vaba ajakirjandus" sündis stiihiast ja kõik selle nüüdseks kujunenud ebardlikud järelmid kasvasid välja just süvenevast seadusetusest. On seisukohti, et seadust ei vajata tänagi, ehkki sellised seadused kehtivad kõikides tsiviliseeritud riikides, sh Põhjamaades. Soome küll uuendas hiljaaegu oma ajakirjandusvabaduse seadust seoses internetiväljaannete levikuga, kuid varasemad põhimõtted selle kohta, et väljaanded ei vastuta üksnes väljaannete omanike tahtele alluva Pressinõukogu näpuviibutamise, vaid ka spetsiifilise seaduse ees, on jäänud kehtima.

Tundes hästi Soome ajakirjandust, ja teinud sellele üle 20 aasta kaastööd, ei suuda ma seda enam kuidagi võrrelda tänase Eesti ajakirjandusega, mille peavool on ammu muutunud ühiskonna poolt kontrollimatuks, luues ise endale eetikanorme. Eriti selgelt avaldub see nn eetikakoodeksis, mis teatud olulistes küsimustes erineb vastavaist ajakirjanike rahvusvaheliste ühenduste põhimõtetest. Ent meil polegi ju ajakirjanikel mingit reaalset mõju ajakirjanduse sisule, sest Eesti Ajakirjanike Liit on võimude ja peavoolumeedia omanike tegevusega viidud varjusurma veerele.

Muu maailm meid ei tunne

Tekib küsimus, miks mujal maailmas nähakse Eestit endiselt peaaegu ideaalse vaba ajakirjanduse maana, ehkki viimasel ajal on seegi pilt ähmastumas, nagu tunnistavad mitmed uued meediavabadust käsitlevad uuringud. Vastus on lihtne: mujal lihtsalt ei tunta meie tegelikke olusid, imetletakse määratut rahu ja üksmeelt siinses peavoolumeedias ning lepitakse alternatiivmeedia marginaalsusega.

Kahjuks ei vaevu väliseksperdid tegelema meil esineva erinevate meedialiikide läbipõimumisega suurtes kontsernides, mis on euroopalikus meediakultuuris üldjuhul võõras nähtus. Veel vähem näevad nad selle sisemise põimumise ja valitsuse huvidega lõimumise reaalseid tagajärgi ajakirjandusvabaduse tegeliku teostumise seisukohalt. Õieti pole probleem ju ajakirjandusvabaduse puudumises mingite formaalsete kriteeriumide järgi - et meil ajakirjanikke ei panda vangi ega mõrvata, vaid süvenevas sõnavabadusega manipuleerimises ja ka sõnavabaduse süstemaatilises lämmatamises näiteks personalivalikuga, mille ilmekaks näiteks on ka hiljutised suurte lehtede juhtkonnavahetused.

Eesti avalikku arvamust juhib tume jõud

Jättes kõrvale selle, kuidas meediamaastik on seni kujunenud peamiselt 1990. aastate erastamis- ja ärastamislaines rikastunud oligarhide raha, pettuste ja mafiooslike tegude jõul, vaadakem, milliseks on Eesti meediapilt nüüdseks muutunud.

Meil on täna praktiliselt kaks „tõmbekeskust" kahe magnaadi juhtimisel, kellele allub juba umbes 90% meediaturust ning veelgi rohkem avaliku arvamuse jõust, sest ka Eesti Rahvusringhääling on sisuliselt liitunud nendega samasse „tõe konglomeraati". Hiljutised omanikumuutused Eesti Meedia kontsernis, mispeale hõiskasid peavoolumeedia kisakõrid, on ju tegelikult vaba ajakirjanduse surm Eestis.

Mille poolest erinevad Eesti ajakirjanduse omandisuhted täna veel Putini Venemaa monopoliseeritud meediast?! Pigem küll juba viimase kasuks. Valimiseelsete nädalate jõulised rünnakud Keskerakonna vastu ka seni suhteliselt mõõdukat joont hoidnud väljaannetes osutasid, et Jõud on tagasi - nagu Tähtede Sõjas. Meie meedia jed'id võivad oma lasermõõgaga läbi raiuda kelle tahes edutee, väärata valijate arvamust, heita musti varje ja lavastada skandaale. Kui meenutada Tähtede Sõda, siis tegelikult saabki jed'ist nõnda Tumeda poole (dark side) esindaja.

Seda tõendavad ka enne valimisi välja tulnud kontaktid vähemalt ühe magnaadi (H.H. Luik - Toim.) ja selle Tumeda poole värvikaima esindaja (E.N. Kross - Toim.) vahel, millest sai alguse järjekordne massiivne ja kogu peavoolumeediat hõlmanud rünnak suurima erakonna ja riigi pealinna vastu. Ehkki see kujunes läbikukkunud aktsiooniks.

Samal ajal ei võtnud kohus menetlusse Tallinna kaebust viimase väliskapitalile kuuluva väljaande Äripäev avaliku laimu osas pealinna vastu. See osutab, et (meedia)Impeerium on muutunud veelgi monoliitsemaks.

Impeerium Tähtede Sõjas

Ajakirjandust reguleeriva seaduse puudumisel võivad tumedad jõud karistamatult möllata, sest vaevalt Pressinõukogu ühegi sellise laimukirjutise peale piiksugi teeks. Rahvusvahelises mõõtkavas ainus sõltumatu ja legaalne ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgan Avaliku Sõna Nõukogu on valitsusasutuste survel muudetud akadeemiliseks klubiks, kellel puudub igasugune meediaväljund.

Isegi see, kui peaminister ründas sõltumatut riigiprokuratuuri, pälvis ajakirjanduses peaaegu olematut tähelepanu, võrreldes ühe järjekordse erakonnas solvunu ebamääraste süüdistustega. Selle asemel lükitati samale nöörile kõik aastatetagused tõendamata süüdistused ja kahtlustused, et luua paar nädalat enne valimisi järjekordset Suurt Skandaali - veel päästmaks, mida päästa annab. Nagu öeldud - tulemusteta.

Meenutagem, samamoodi toimis Impeerium Tähtede Sõjas, intrigeerides, silmakirjatsedes ja lõpuks seljatagant rünnates. Metoodika on täpselt sama ja selle taga seisvad jõud kohaliku Tumeda poole esindajad. Ja ei mingit seadusetust, sest seadust nende jõudude ohjeldamiseks ju pole! Pole olnudki.

MART UMMELAS, ajakirjanduskriitik

[esiletõsted]

Probleem pole ajakirjandusvabaduse puudumises mingite formaalsete kriteeriumide järgi, vaid süvenevas sõnavabadusega manipuleerimises ja ka sõnavabaduse süstemaatilises lämmatamises.

Mille poolest erinevad Eesti ajakirjanduse omandisuhted täna veel Putini Venemaa monopoliseeritud meediast? Pigem küll juba viimase kasuks.

[pildiallkiri ]

TÄHELEPANU NADILT RIIGIEELARVELT ÄRA?

Kui Mart Ummelas toimetusele oma loo saatis, polnud Sirbi suur tüli veel tõusnud.

Arvestades kogu „sirbinduse" kõiki piire ületavat vastukaja, tahaks hoopis küsida: kellele see on kasulik?

Riigieelarvest ei räägi enam keegi, ööistungid vajutati unustuse hõlma, lastetoetus pole enam kellegi asi.

Pildil viimase kenderieelse Sirbi esikülg.

Jaga |